Ilmselgelt oli see Eesti Vabariigile kõige otsustavam ja saatuslikum periood, mil kannatasid sajad tuhanded inimesed üle kogu Eesti.
See periood oli kannatusterohke, inimvaenulik ja tõi endaga kaasa palju kannatusi, surma ja raskeid üleelamisi tuhandetele peredele üle Eesti.
Minu ema perekonna kannatuste rada sai alguse 1939.aasta, mil töökohustuste tõttu vene vägede sissemarsiga seotud olnud abikaasa August Kook (Tartu Ülikooli jurist ja Ülikooli Korporatsiooni tegevliige), tagandati politseikommissari ametikohalt Narva ringkonnas ja alandati kaevuri- ametisse.
Perekonna saaga lõppes 14.juuniküüditamisega 1941.aastal, mile perekond lõhuti: isa- August Kook saadeti meeste vagunis Uraalidesse, kus ta sama aasta detsembris suri südamepuudulikkuse tagajärjel. Teine pool perekonnast 25 aastane Valli Gerta Kook, sündinud Vadi, koos kahe väikese lapsega- Malle 4 aastane ja Jüri 2 aastane, küüditati Siberisse.
Ema oli šokiseisundis. Valu ning ängi leevendamiseks käis ta mööda küüditamisele saadetavate kogumispunkti-ruumi ringi. Selleks, et mitte lasta tal "põgeneda", hakkas tal järel käima automaadioga sõdur- püssitoru ema seljale suunatud.
Peale "sõja- kohtuotsuse" väljakuulutamist, saadeti ema koos lastega asumisele, kui noorele sotsialistlikule vabariigile ohtlik element.
"Rongisõit" kestis ca 2 nädalat. Ema koos lastega otsustas sõita nii kaugele kui rong sõidab. Edasi nii kaugele, kuhu praam sõidab. Edasi nii kaugele, kui hoburakend neid viib.
Perekond saabus peale nädalatepikkust vintsutamist Tomski oblastisse, Vasjugani rajooni, Aipolovski külla, ühe metsatöölisest abielupaari majja. Need viibisid ema saabudes, metsatöödel- tegemist oli ju suvise ajaga. Metsas töötas nii mees kui ka naine. Lapsi peres ei olnud. Majas oli üks suur tuba, kus siis ema ja lapsed said hädavaevu pinkidel või põrandal ööd mööda saata.
Esimene mulje, mis ema majaasukatest sai oli, kui nad metsatöölt tagasi jõudes, oma riietelt hakkasid täisid otsima keset tuba oleva söögilaua ümber.
Algas vägivaldne keelekümblus võõra kultuuriga maal, kuhu perekond oli vägivaldselt suunatud. Tolles piirkonnas oli palju eri rahvusest inimesi, kes said tunda ebainimlikke katsumusi, mis oli seotud vene ülemvõimust tingitud elajalikkusega.
xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx
Eestisse tagasipöördumise saaga
Moskvast saabunud teadete põhjal võisid asumisel olijad hakata tagasi pöörduma juba 1956.aastal. Kuna minu isa ei olnud huvitatud ema tagasipöördumisest koos minuga, siis tegi ta takistusi, et ema kolhoosist oma dokumente kätte ei saaks. Nii siis viibiski ema tagasipöördumine Eestisse aasta võrra ja sai teoks alles ähvarduse peale, Moskvasse kaebekiri kirjutada. Siis muutus dokumentide kättesaamine peaaegu võimalikuks, ehkki isa korduvalt takistusi püüdis välja mõelda, et ema kinni hoida.
Ema suutis nende 16 aasta jooksu osta väikese majakese, kus ta oma perega elas.
See, mida pidid taluma lapsed- nälga, külma, vaesust ja külaelanike juttu kurjategija ema ja isa kohta, on kõige laastavam tegevus, mida sai läbi viia noorte arengujärgus olevate laste peades.
Õde Malle õppis vihkama Eestit, ema- isa, venda ja mind, kes ma olin eostatud ja sündinud ema põhiväärtustele tuginedes, mitte ema vabatahtlikkuse alusel..
Koduteele asusid õde Malle, kes oli oma arengus ja hariduses mahajäänud 18 aastane neiu ja vend Jüri, kes oli 16 aastane, 1956.aastal. Käisime koos emaga neid saatmas. Sellelt reisilt sain ma kaasa eluks ajaks suure kaotuse- kogemuse, sest perekond oli taas lõhutud. Olin tol ajal 2 aastane ja kaotuse-traumad jäid mind veel paljudeks aastateks traumeerima iga 2 aastase tsükli tagant.
Ema andis mõlemale lapsele ühepalju raha, et nad tee peal saaksid süüa osta.
Õde Malle korraldas asjad nii, et kõigepealt söödi vend Jüri raha eest, seejärel sõi igaüks oma raha eest. Niisiis oli Jüri kuni Tallinnasse saabumiseni näljas. Aga see on juba omaette jutt.
Tänan lugemast.
Geni member
