Laste mõtlemine: Pilved, vihm ja vikerkaar laste seletustes

Started by Lia Murs on Sunday, January 16, 2011

Participants:

Related Projects:

Showing all 1 post
1/16/2011 at 7:29 AM

Eve Kikas

Teesid:
Artiklis kirjeldatakse laste õppimisprotsessi ja sellega seotud raskusi
üleminekul tavamõtlemise tasemelt teaduslikule. Eelkooliealistel lastel domineerivad tavamõistelised seletused (otsesed nähtuse kirjeldused, täiskasvanutelt kuuldud fragmendid, analoogia alusel loodud seletused). Koolis hakatakse omandama teaduslikke (kogemusväliseid) teadmisi ning hakkab arenema teadusmõisteline mõtlemine. See on pikk ja vaevanõudev protsess, mille
jooksul kasutavad lapsed ka tavamõistelisi selgitusi, lisanduvad aga sünteetilised mõisted ja selgitused. Teooriat illustreeritakse, analüüsides laste seletusi pilvede ja vihma kui igapäevaste ilmastikunähtuste ning vikerkaare kui
erakordse, aga oma atraktiivsuses tähelepanu köitva objekti kohta. Individuaalselt küsitleti 116 algklasside õpilast. Näidatakse, et algklasside lastel
domineerivad tava- ja sünteetilised seletused ning tuuakse välja nende põhjused.
Märksõnad: laste mõtlemine, pilved, sünteetilised mõisted, tavamõisted, teadusmõisted, vihm, vikerkaar

Tavamõisteline mõtlemine ja laste seletused
Alates sünnist suunavad imikud oma tähelepanu asjadele ja suhetele, vaatlevad neid, leiavad nähtavaid seaduspärasusi, kuid nad ei õpi ainult iseseisvalt.
Lapsed kuulevad ka seda, kuidas teised inimesed esemeid ja nähtusi nimetavad ning tuletavad nende kahe allika vahendusel tavamõisted (Kikas 2003,
2005; Nelson 2003, 2007; Võgotski 1934/1997). Täiskasvanute kõne kuulamine
ja interpreteerimine on uute seletuste loomisel väga tähtis; just täiskasvanud
varustavad last sõnadega, vastates lapse küsimustele, aidates struktureerida
infot. Nii omandatakse tavamõisted ja tavamõistelised seletused maailma nähtuste kohta – märgiliselt vahendatud teadmised jälgitava ja/või kogetava maailma kohta. Lastel võivad küll olla tavamõistelised teadmised selle kohta, etMäetagused 46 141
Laste mõtlemine: Pilved, vihm ja vikerkaar laste seletustes
maailmas pole kõik otseselt jälgitav, kuid neil puuduvad veel mõtlemise vahendid, mille abil mõtestada mittetajutavat maailma tegelikkusele vastavalt.
Otsese kogemuse välist maailma võidakse kirjeldada, kasutades täiskasvanutelt kuuldud täpset sõnastust (nn verbalisme). Väikelaste puhul on see kergesti jälgitav – algselt jäljendavad nad täiskasvanute kõnet suhteliselt üheselt, korrates kuuldud fragmente. Siin toimub rääkimine-mõtlemine otseselt
tajutu järgi – tavamõistelisel tasemel. Siiski kattuvad nende kasutatavate sõ-
nade tähendused täiskasvanute omaga vaid osaliselt – lastel on palju nii alakui üleüldistusi. Kolmandal eluaastal hakkavad lapsed keelega katsetama, looma uusi väljendeid, mida nad kuulnud ei ole (nt üleüldistavad grammatikareegleid, nt “toosime padit” või loovad ise uusi sõnu, nt “tühised kausid”). Maailma mõistmise seisukohalt on tähtis, et lapsed hakkavad ise küsima sõnade
täpsemat tähendust ning selgitusi nähtuste kohta (vt Wellman jt 1997). See
tähendab, et eelkooliealised lapsed otsivad aktiivselt seletusi ega korda lihtsalt (ka lihtsustatult) kuuldut. Verbalisme (täiskasvanutelt kuuldud lausekatkeid) kasutatakse ka hiljem. See on selgelt nähtav koolis, kui lapsed hakkavad
õppima nö teaduskeelt – ka siis jäljendatakse vahel pelgalt vormi, pööramata
tähelepanu sisule, nt kasutades rõhutatult väljendit “sellepärast et” või keerukaid termineid vales seoses (vt Wertsch 1991).
Kogemuseväliseid nähtusi mõtestatakse ka tajutava maailma analoogiate
abil. Selline põhjendamine saab võimalikuks, kui suudetakse arutledes erinevaid nähtusi võrrelda ja ühe omadusi teistele üle kanda. Juba 2–3aastased
teevad tavaolukordades taju alusel järeldusi nagu “Päike on palli sarnane”,
eelkooliealised kasutavad selgitustes palju väliseid analoogiaid.
Lisaks välisele sarnasusele luuakse analoogiaid mehhanismi alusel. Väikesed lapsed kasutavad laialdaselt enesekeskseid põhjendusi, mis on sisuliselt
analoogia sellega, mis on juhtunud nende endiga. Šveitsi psühholoog Jean Piaget
(1954) kirjeldas seda kui lapseea egotsentrismi (kalduvus näha maailma ainult
oma vaatepunktist), mida ta seostas ka animismiga (kalduvus lisada elutule
objektile elusa omadusi). Näiteks omistavad lapsed asjadele tundeid, tahet ja
soove ning seletavad füüsikalises maailmas toimuvaid (põhjuslikke) muutusi
psüühiliselt (nt “Päike soojendab sellepärast, et inimestel oleks Maal hea elada”, vt Kikas 2005).
Tavamõistete loomise alused ja tavamõtlemise seaduspärasused pole teadvustatud. Seletused varieeruvad nii ajas kui valdkonniti. Laps võib alustada
nähtuse seletamist ühel alusel, edasi minna aga teise põhjenduseni (vt Võgotski
1934/1997). Näiteks võib laps põhjendada, et öö on siis kui Päike on pilve taga,
päev aga seepärast, et lapsed saaksid mängida. Laste mõtlemise heterogeensust (nende seletuste ning probleemilahendusstrateegiate variatiivsust) on oma
uurimustes näidanud Siegler (1996, 2007).

Showing all 1 post

Create a free account or login to participate in this discussion