Mõisad, mõisahärrad ja maarahvas

Started by Lia Murs on Sunday, January 16, 2011

Participants:

Related Projects:

Showing all 3 posts
1/16/2011 at 7:38 AM

Mõisalegendid. Harjumaa. Koostanud Mari-Ann Remmel. Kujundanud Angelika
Schneider. Tallinn: Tänapäev, 2008. 503 lk.

Viimase kümendi rahvusteadustes on rahvapärimuses esile tulevad paigad samavõrra aktuaalsed kui mälupaigad eluloos ja kirjanduses. Tegemist on omamoodi ühiskondliku tellimusega, sest paljud nii või teisiti just identiteedi ning muutunud ja
kadunud aegade tajumisest tulenevad teemad on tänapäeval olulised nii rahvuse,
kogukonna kui ka üksikisiku tasandil. Asjaarmastajad on koostanud kodukoha internetilehekülgi ja raamatukesi oma küla või kihelkonna ajaloo ja pärimusega. Kahtlemata on need üllitised kohalikule kogukonnale erilise tähenduse ja väärtusega. Folkloristidki on asunud eisenliku usinusega koostama kohapärimust esitlevaid valimikke. Eesti Rahvaluule Arhiivi teaduril Mari-Ann Remmelil ja tema juhitaval kohapärimuse töörühm
Tal on valminud kohajuttude kogumikud Rõuge ja Järvamaa kohta:
Rõuge kihelkond: paigad ja pärimus (2001) ja Arad veed ja salateed: Järvamaa kohapärimus (2004). Mainitud kogumikud on valminud Rõuge ja Järvamaa inimeste ja institutsioonide toel ja ilmselgelt olnud nendele kogukondadele endile olulised.
Sama koostaja 2008. aastal ilmunud Mõisalegendid. Harjumaa (Tänapäev) pretendeerib aga kindlasti üldisemale tähelepanule nii sisu kui ka vormi mõttes. Raamatu põhisisuks on pärimustekstid Harjumaa 12 kihelkonna 50 mõisa kohta. Tegemist on äärmiselt köitva teemaga ja enamus esitatud arhiivitekste pääseb siin esimest korda avalikkuse ette. Suurema osa raamatus esitatud materjalist moodustavad rahvajuttude konspektiivsed üleskirjutused, seega on need antud hästi literatuurses ja loetavas vormis, on ka üksikuid pikemaid kõnekeelseid helilindistuste litereeringuid jm.
Kogumiku keskmes on konkreetsete mõisate ja inimestega seotud pärimusjutud,
mis üldjoontes pajatavad Harjumaa mõisatest lähtuvatest maa-alusest teedest, vanadest keldritest, hauakabelitest, headest ja halbadest mõisnikest, mõisaprouadest
ning mõisavalitsejatest. Küllap on enamik neist juttudest tüüpilised kogu eesti jututraditsioonis, sest rahvapärimusel on jõud üldistada, raskem on siin näha ja ära
tunda erandlikku, seda, kuivõrd jutud kajastavad ikkagi talupoegade ja mõisa suhteid, reaalelu ja olmet.
Lisaks pärimustekstidele on valimikus oluline osa ajalool. Nimelt pakutakse raamatus ajaloolist teavet Harjumaa mõisate asutamise ja omanike ning hoonete kohta ning püütakse pärimustekste siduda reaalsete ajalooliste isikute ja sündmustega.
Just nimelt püütakse, sest aja jooksul suust suhu ja põlvkonnalt teisele edasi kandunud juttude puhul on tihti raske, kui mitte võimatu, tuvastada, missuguse konkreetse ajaloolise isiku, sündmuse või kohaga vastav rahvajutt seostub. Ajaloolise tõe määr pärimustekstides on aga sootuks hämar. Samavõrra võib kaheldavusi olla ka mitmetes ajalootekstides ja -ürikutes. “Nii et tõe ja luule piir on mõlemalt poolt hägune,” nendib ka koostaja raamatu sissejuhatuses.
Raamatu pealkiri lubab aimata, et tegemist on esimese raamatuga sellest sarjast
ja järgneda võiksid kogumikud teiste maakondade mõisate pärimusest. Ilmselt võib
aga ilma palju spekuleerimatagi öelda, et järgnevate maakondade mõisapärimus jääb Harjumaale alla, sest Tallinna lähedal asuv Harjumaa paistab tõesti silma nii mõisate uhkuse, rohkuse kui ka tihedusega, sellest tulenevalt nähtavasti ka talupoegade ja mõisahärrade vastuolude teravusega. Küllap siin võimendasid ja aitasid mõisapärimusel traditsioonis püsida Mahtra sõja ja 1905. aasta sündmused. Paljusid tollased sündmusi on siin just peretraditsioonis edasi antud. Näiteks 1962. aastal ülesmist on äärmiselt köitva teemaga ja enamus esitatud arhiivitekste pääseb siin esimest korda avalikkuse ette. Suurema osa raamatus esitatud materjalist moodustavad rahvajuttude konspektiivsed üleskirjutused, seega on need antud hästi literatuurses ja loetavas vormis, on ka üksikuid pikemaid kõnekeelseid helilindistuste litereeringuid jm.
Kogumiku keskmes on konkreetsete mõisate ja inimestega seotud pärimusjutud,
mis üldjoontes pajatavad Harjumaa mõisatest lähtuvatest maa-alusest teedest, vanadest keldritest, hauakabelitest, headest ja halbadest mõisnikest, mõisaprouadest
ning mõisavalitsejatest. Küllap on enamik neist juttudest tüüpilised kogu eesti jututraditsioonis, sest rahvapärimusel on jõud üldistada, raskem on siin näha ja ära
tunda erandlikku, seda, kuivõrd jutud kajastavad ikkagi talupoegade ja mõisa suhteid, reaalelu ja olmet.
Lisaks pärimustekstidele on valimikus oluline osa ajalool. Nimelt pakutakse raamatus ajaloolist teavet Harjumaa mõisate asutamise ja omanike ning hoonete kohta
ning püütakse pärimustekste siduda reaalsete ajalooliste isikute ja sündmustega.
Just nimelt püütakse, sest aja jooksul suust suhu ja põlvkonnalt teisele edasi kandunud juttude puhul on tihti raske, kui mitte võimatu, tuvastada, missuguse konkreetse ajaloolise isiku, sündmuse või kohaga vastav rahvajutt seostub. Ajaloolise tõe määr pärimustekstides on aga sootuks hämar. Samavõrra võib kaheldavusi olla ka mitmetes ajalootekstides ja -ürikutes. “Nii et tõe ja luule piir on mõlemalt poolt hägune, nendib ka koostaja raamatu sissejuhatuses.
Raamatu pealkiri lubab aimata, et tegemist on esimese raamatuga sellest sarjast
ja järgneda võiksid kogumikud teiste maakondade mõisate pärimusest. Ilmselt võib
aga ilma palju spekuleerimatagi öelda, et järgnevate maakondade mõisapärimus jääb Harjumaale alla, sest Tallinna lähedal asuv Harjumaa paistab tõesti silma nii mõisate uhkuse, rohkuse kui ka tihedusega, sellest tulenevalt nähtavasti ka talupoegade ja mõisahärrade vastuolude teravusega. Küllap siin võimendasid ja aitasid mõisapärimusel traditsioonis püsida Mahtra sõja ja 1905. aasta sündmused. Paljusid tollased sündmusi on siin just peretraditsioonis edasi antud. Näiteks 1962. aastal üleskirjutatud mälestused 1905. aasta mässust Palvere ja Ravila mõisas on eredad ja teatud just mööda otsest pereliini (vt lk 211, 212). Ise 1987. aastal Juuru välitöödel osalenuna mäletan tollal üle 80aastase naise jutustust oma isast, kes mõisa teopoisina Inglistes ja Maidlas mõisaid põletamas käis. Paljude nende jutustuste puhul on iseloomulik, et mäletatakse karistamist, mis mässule järgnes, mitte mässu ennast, sama on tunnuslik ka Mahtra sõja mälestustele (lk 227, 231, 305).
Välitöödelt meenub, et Juuru ja Rapla kandis olid hästi tuntud ka jutud Eesti
kuulsaimast lindpriist Rummu Jürist (kodanikunimi arvatavasti Jüri Rummo, mitte
Jüri Rumm, nagu siin isikute registris lk 497), kes siin rikkaid mõisnikke röövis ja
vaest rahvast abistas. Küllap on koostajal olnud raske seostada neid jutte konkreetsete mõisate kontekstiga, nii on selle värvika kangelase ettevõtmistest valimikku
jõudnud ainult kaks versiooni Rummu Jüri kullapeitmisest (lk 295, 341).
Rahvaluule elab stereotüüpides, variantides ja versioonides, sama süžee võib meie
ette ilmuda erinevates Eestimaa paikades ja erinevate kohtade ja inimestega seostatult. Mõisatega seotud jutupärimuses on kindlasti mitmeid ühtseid jooni. Arvatavasti seostub nii mõnegi teise mõisaga ka väljaspool Harjumaad pajatus mõisaprouaäpardusest, kes peeretab või kaotab seltskonnas mõne intiimse asja. Süü avalikult enda peale võtnud inimene saab endale tavaliselt tänutäheks maatüki (lk 301). Rahvapärimus hoiab tallel ka eredaid ja dramaatilisi motiive. Muistend äärmiselt julmast karistusviisist, kunagi Pirgu mõisas toimunud vastuhakanud orja pea mahakündmisest (lk 239) ei ole kindlasti seotud ainult mõisaga. Seda jutumotiivi võib leida Harjumaal ka teistes süžeedes. Mäletan, et lindistasin tolsamal Juuru välitööl kusagil Ingliste mõisa lähedal Lau külas ühes peres jutu Malleristi mäest, kus raiskuläinud tüdruku pea oli härgadega ära küntud. Mägi asus sellesama talu maadel ja muistend oli kinnistunud ainult selle pere pärimusse.

1/16/2011 at 7:39 AM

Tänapäeval
on mõisast ja mõisate ajaloost on saanud eestlaste identiteedi osa. Mõisakultuuri ja
ajaloo esiletoomine on selle üks väljundeid. Tänapäeval on üha enam probleemiks
nendele uhketele ja vähem uhketele ajahambast puretud hoonetele otstarbe leidmine. Mõisates asuvad koolid, vanurite kodud, palju mõisaid on tänapäeval eravalduses.
Paljud mõisad lihtsalt lagunevad ja endised uhked pargid võsastuvad. Üks võimalikke mõisa kasutusalasid on kohaliku turismi edendamine. Sel juhul on siin võimalik
turustada ka mõisaajast jutustavaid lugusid-legende. 2008. aasta kevadel käisin koos
kolleegidega turistina Järvamaal Sargvere mõisas, kus sealne Maakultuuri Edendamise Selts pakkus mõistliku tasu eest legendide retke mõisas ja mõisapargis ja
külalisi võttis vastu Sargvere mõisa härrasrahvas koos teenijaskonnaga. Täiendavalt võis tellida väikese eine ja valida oli mitme nimetuse vahel: kas “Punahärra
pärastlõunane kõhutäide” või “Parunessi parim osa päevast”.
Selle ilusa raamatu puhul ei ole koostajale palju ette heita. Vahest seda, et sissejuhatuses (lk 18) esitatud koostajapoolne pärisorjuse võrdlus tänapäevase pangaorjusega tundus sama naiivne kui mõisniku rikkuse võrdlemine pangahärra omaga.
Nende kahe vahe on ikkagi hiigelsuur. Tänapäeva demokraatlikus ühiskonnas on inimestel valikuid ja võimalusi, tollases ühiskonnas määras ainuüksi sünnipära inimeste saatuse

1/16/2011 at 7:40 AM

Kroonika:
Akadeemilises Rahvaluule Seltsis - Ave Tupits [lk 172]
Eesti Rahvaluule Arhiivis - Ave Tupits [lk 173]
Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonnas - Asta Niinemets [lk 174]
Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule osakonnas - Liilia Laaneman [lk 175]

Showing all 3 posts

Create a free account or login to participate in this discussion