Jõgeva vald

Lia Murs tarafında başlatıldı, tarih: 16 Ocak 2011, Pazar

Katılımcılar:

Related Projects:

Bütün mesajları (9) gösteriyor
16/1/2011 at 7:51 ÖÖ

Jõgeva vald asub Jõgevamaa põhjaosas; 458,8 ruutkilomeetrit, 5379 elanikku (2003). Keskus Jõgeva linnas.
Valla lõunaosa paikneb Vooremaal ja põhjaosa Alutaguse madalikul. Asustus on koondunud peamiselt lõunaossa, voorte nõlvadele ja lagedele, voortevahelistes nõgudes on sood. Valla põhjaosas valdavad sooalad (Kaasikjärve, Linnusaare, Männikjärve ja Tondiksaare raba kuuluvad Endla looduskaitsealasse; valla kirdeosas on Tammissaare raba ja Sakussaare ning Pedja soo). Jõgeva valda läbib Pedja jõe ülemjooks. Suurematest järvedest asuvad vallas Endla järv, Sinijärv ja Kivijärv.
Jõgeva vallas tegutsevad Laiuse ja Vaimastvere põhikool, Kuremaa ja Siimusti lasteaed-algkool ning Kuremaa Põllumajandustehnikum. Siimustis, Laiusel, Kuremaal, Vaimastveres ja Vägeval on raamatukogu. Looduskaitsealadest on Jõgeva vallas Endla looduskaitseala (keskus Toomal), Kassinurme linnamäe (Kalevipoja sängi) kaitseala ja Kuremaa (Kuremaa järveäärse puhkeala) kaitseala.
Suurimad tööandjad on põllumajandus- ja puidutöötlemisettevõtted ja avalik sektor.
Aastani 1949 kuulus vald Tartumaa, 1949-50 Jõgevamaa koosseisu; ennistatud 22. IV 1993.

Eesti Entsüklopeedia XII. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tln., 2003

16/1/2011 at 7:52 ÖÖ

Halliku küla

Halliku küla asub looduslikult kaunis kohas, tüüpilisel vooremaastikul. Naaberkülast Assikverest lahutab Hallikut Haavakivi jõgi.
Külas on kakas mäge - Rajamägi ja Linnamägi. Mäed on olnud külarahva kooskäimise paik. Halliku kandis on räägitud Kodavere murret, vanema põlvkonna seas kõneldakse seda tänapäevalgi.
Esimesed teated küla kohta pärinevad 1582. aastast. 18. sajandi keskpaigast kuulusid Halliku ja Assikvere küla Halliku karjamõisa alla, see omakorda oli Saare mõisa koosseisus. Mõisa alal oli 9 allikat, nendega seostatakse küla ja mõisa nime. Suurimast allikast suunati vesi mööda tellistest valmistatud trassi mõisa peahoonesse, trass avastati mõni aasta tagasi kaevetöid tehes. Ka tänapäeval käivad inimesed allikast nii joogiveeks kui ka ravimiseks vett võtmas. Tänaseni on säilinud ka mõisa puidust häärber.
Pärast mõisa võõrandamist (1919) andis riik mõisa südame Vabadussõjas osalenud Karl Aumetsale, kelle järeltulijad võtsid taasiseseisvunud Eestis selle talukohana uuesti kasutusele.
1785 asutati Hallikul algkool, 1969. a. see suleti. 11937. a. asutatud Halliku Maanaiste Selts ja kool olid kohaliku rahva kultuuri alustalaks ja edasikandjaks. 1997. a. 24. II halliku Maanaiste Selts taastati.
Jõgevamaa. Kuninglik väärikus, Kalevipoja jõud. Autoriõigus: Jõgeva Maavalitsus, 2009 Tallinna Raamatutrükikoda.

16/1/2011 at 7:53 ÖÖ

Haavakivi küla

Haavakivi küla asub Jõgeva maakonnas Pala vallas Halliku-Pala-Kodavere maantee ääres, Haavakivi jõe ülemjooksul. 2000. a. rahvaloenduse andmeil elas külas 86 elanikku.

Haavakivi on Pala küla tütarasula (esmamainimine 1584. a., Awakifi).

Haavakivi veskikohal sündis 1864. a. luuletaja Anna Haava (Haavakivi). Kirjaniku sünnimaja ei ole säilinud. Haavakivi veskihoone, kus küll luuletaja on elanud, on ehitatud hiljem. Kingul, kus luuletaja pärast kodukoha võõrastesse kätesse minekut armastas istuda, kasvavad haavad ja vanad sirelid. Siit alla vaadates endisele veskijärvele, meenuvad luuletaja luuleread: "Järv leegib ehapaistel ja hiilgab nagu kuld…"
Haavakivi veskitalu tähistab luuletaja mälestuskivi (1964).

Haavakivi jõgi (varem ka Kiisli ja Väike-Kääpa jõgi), Kääpa jõe parempoolne lisajõgi, pikkus 20 km, jõgikond 70,9 ruutkilomeetrit.

----
Luuletaja sünnikodu pole kerge leida. Tuleb õiges kohas kahlata läbi kõrge rohu metsasalu poole, kus sammaldunud mälestuskivil juba tuhmunud kirjas -
Kus kord kiikus minu kätki, isamaja - kallim paik...
Anna Haava 15. X 1864 - 13. III 1957

Kivi asetati 1964. a.

16/1/2011 at 7:54 ÖÖ

ala küla

Pala küla asub Jõgeva maakonnas Pala vallas. 2000. a. rahvaloenduse andmeil elas külas 248 elanikku.

Pala küla on valla keskus. Esimest korda on küla mainitud 1582. a. (Palowas, Palausmal), hiljem jagunes ta Suur- ja Väike-Palaks. 1701 .a. eraldus Jõe (Jaegal) mõisast Pala mõis (Palla). Mõisast on säilinud mõni maakivist hoone ja osa pargist.

Pala külas asuvad valla ainus kool - Anna Haava nimeline Pala Kool - ja lasteaed. pala 6-klassiline algkool alustas tööd 1920. a., kui ühendati mitu piirkonna kooli: 1766. a. avatud Pala ja 1810. a. avatud Moko külakool ning 1822. a. tööd alustanud Emilie Markoffi tütarlaste erakool. 1928. a. avati pidulikult uus koolihoone. Praegu on Pala koolil kasutada ka vana kahekorruselise puumaja kõrval asuv suur juurdeehitis, kus on tänapäevane võimla ja söökla. Koolimaja ümbrus on kaunilt haljastatud. 2003. a. nimetati Pala kool Eestimaa kauneimaks kooliks.

Kultuurimaja tegutseb Palal kahes kohas: Pala kultuurimajas ja Ranna rahvamajas. Pala kultuurimaja valmis 1968. a., seal töötavad huviringid ja raamatukogu.

Lühendatult raamatust "Jõgevamaa. Kuninglik väärikus, Kalevipoja jõud". Autoriõigus: Jõgeva Maavalitsus. Tallinna Raamatutrükikoda, 2009

Pala on rohke põllumaaga viljakas ala Peipsi lähikonnas. Looduslikest vaatamisväärsustest pälvivad tähelepanu Pala org ning Pala asunduse park. Huvitav on ka Tuha veski ümbrus, kus kerkivad kõrged metsaga kaetud Mareta ja Tuha mäed.

Palalt 4 km Halliku pool, Haavakivi veskikohal sündis 1864. a. luuletaja Anna Haava (Haavakivi). Kirjaniku sünnimaja ei ole säilinud. Kruusamäel on keeleteadlase Villem Ernitsa sünnikodu.

16/1/2011 at 7:55 ÖÖ

Piibumäe küla

Piibumäe küla asub Jõgeva maakonnas Pala vallas.
Raatvere ja Piibumäe küla asuvad Kallaste-Mustvee maantee ääres.
2002. a. moodustati Raatvere küla seltsing, millesse kuulub ka Piibumäe ja endise Tossumetsa küla inimesi. Samal aastal peeti esimene külapäev ja Veskimetsa talu aidas avati talumuuseum, kus on muu kõrval eksponeeritud ka kohapealt leitud tuhandeaastane pronksist käevõru. Seltsingud tegutsevad ühiselt: heakorrastatakse Raatvere ja Piibumäe küla, sisustatakse laste koolivaheaega ja lavastatakse kohalike Kodavere murrakus rahvajuttude-pajatuste ainetel näitemänge. Tuntust kogub asjaarmastajatest pillimeeste kokkutulek.

Allikas: Jõgevamaa. Kuninglik väärikus, Kalevipoja jõud. Autoriõigus: Jõgeva Maavalitsus. Tallinna Raamatutrükikoda, 2009

16/1/2011 at 7:56 ÖÖ

Vägeva küla

Vägeva küla asub Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas. 2000. a. rahvaloenduse andmeil elas külas 65 inimest, 2009. a. 55 elanikku.

Vägeva on väike küla Jõgeva vallas, maakonna kõige põhjapoolsem. Asula tagant läheb Lääne-Virumaa piir.
/---/
19. sajandi keskel kogus F. R. Faelmann rahva hulgas Kalevipojaga seotud pärimusi. Palju lugusid jutustati talle praeguse Vägeva küla põhjapiiril Tallinna-Rakvere teelahkmel, tee-ehitajate lõkke juures. Rahvapärimuse järgi oli siin keegi valge habemega taat jutustanud Faelmannile loo Kalevipojast - sünnist kuni surmani. Lagendik siinses segametsas teeharude vahel olevat olnud Kalevipoja lõunauinaku koht teel Tallinna.
Vägeva-nimeline asula hakkas tekkima siis, kui siia ehitati raudteejaam, mis valmis 1876. a. Kaua aega kuulus Vägeva Koeru kihelkonda, Järvamaa haldusalasse. Isegi tänapäeval on Vägeva inimestel kombeks matta oma kadunukesi Koeru kalmistule. 1936. a. seoses Jõgeva maakonna loomisega läks Vägeva küla Jõgevamaa koosseisu.
Esimese Eesti riigi algusajal loodi Vägevale piimakoorepunkt, hiljem juba piimaühing.
Nõukogude ajal oli piimatööstus suhteliselt suur ettevõte, selle tarvis olid rajatud katlamaja ja elektrijõujaam. Piimatööstust nimetati erinevatel aegadel ümber küll võitööstuseks, küll koorejaamaks. Omal ajal töötas Vägeva vahetus läheduses kool, kuid 1950ndatel aastatel muudeti see puuetega laste õppeasutuseks ning eelmise sajandi lõpuks toodi seegi üle Kiigemetsa. Praegu asub sealses hoones vanadekodu.
Kaua aega asus siin sidekontor ja veel uue Eesti aja alguses lausa kaks poodi, kuid tänaseks on need tegevuse lõpetanud. Praeguseks on asulasse jäänud vaid raamatukogu ja raudteejaam.

Katkend Eva Klaasi artiklist "Vägeva - piiriäärne küla". Ajaleht Vooremaa, 12. juuli 2003

16/1/2011 at 7:57 ÖÖ

Torma alevik

Torma alevik asub Jõgeva maakonnas ning on samanimelise valla keskus. 2000. a. rahvaloenduse andmeil elas alevikus 617 elanikku.

Torma kihelkonna lõunapoolne osa, s. o. praegune Torma ümbrus, kujunes 18. sajandil hariduslikult ja kultuuriliselt üheks arenenumaks piirkonnaks kogu Põhja-Tartumaal. Torma arengule avaldas suurt mõju teda läbinud Riia - Peterburi postmaantee. Peatee Lääne-Euroopast Peterburi kulges enam kui 100 aasta jooksul läbi Torma. 1859. a., mil valmis Riia - Pihkva kivitee, jäi Torma rahvusvahelise tähtsusega teedest kõrvale. Veel kaua tuletati meelde läbisõitnud ja siin peatunud kroonitud päid: Paul I, Katariina II, Aleksander I, Nikolai I jpt. Kõrgemat sorti külalised peatusid Torma mõisas või kiriklas, lihtsama rahva jaoks oli Torma postijaam, mis jääb kihelkonna südamikust 4-5 km lõuna poole, Jaama külla. Torma postijaam on tänaseni säilinud.
Torma postijaama lähedal on vana Torma jaama kõrts, mille kõrtsmikust Ambrosiusest kõneleb vana üliõpilaslaul.

Torma Neitsi Maarja kirik on ehitatud algselt kivist 1755-66. aastatel. Suurem remont oli kirikus aastatel 1826-27, aga taas aastatel 1867-68 põhjalikult ümber ehitatud. Vana orel õnnistati sisse 1838. a. 1903. a. telliti Saksamaalt Walker`ilt uus orel. Kirikus on mitmeid kunstimälestisi: 1767. a. valatud tornikell, 18. sajandi lõpust pärinevad küünlajalad ja hõbekarp ning muud inventari. Altaripilt on pärit aastast 1868 ning on maalitud vene kunstniku Źiltsovi poolt.

Kirikut ja pastoraadihoonet ümbritseb tiigiga park.
Surnuaed asub kiriku juures, postmaantee ja kiriku vahel.
Räägitakse, et Torma kiriku all olevat maa-alune käik. See algavat kirikuõpetaja aidast kahe papli alt ja minevat altari juurde. Maa-aluses käigus olevat aare, mis muistse suure sõja ajal sinna toimetatud.

Tõsi on see, et mitut masti sõdalasi on ikka üle Eestimaa liikunud, rüüstades ja põletades. Eks hirmust memde ees võiski kunagi taoline maa-alune käik kaevatud saada. Kas seal ka tõesti mingi aare peidus, sellele kinnitust pole.

Endisele Liivimaale iseloomulikult on siinmail tihti kirikutornis rist kui hommikut (valguse võitu) kuulutav lind. Torma kirikutornis on nii kukk kui ka rist, mida seletatakse sellega, et kirik jäi Eestimaa ja Liivimaa piirile.

Tormas töötas 30 aastat pastor Johann Georg Eisen von Schwarzenberg (1717 -1779). Ta oli pärisorjusliku korra äge vastane. Mitmekülgse ja otsiva vaimuga inimesena algatas ta Tormas täiesti uusi ettevõtmisi. Hinnates haridust, sõitis ta kihelkonnas ringi ja õpetas inimestele kirjatarkust.
1755. a. valmis Tormas uus koolimaja, samuti sai teoks mitmete külakoolide asutamine.
18. sajandi teisel poolel levis Eestisse kaitsepookimine rõugete vastu. Eisen omandas vastavad oskused ja õpetas välja terve talurahva-pookijate kaadri, mida tuleb lugeda väga oluliseks sammuks rõugepaneku ajaloos. Eisen huvitus ka aiandusest ja aiaviljade konserveerimisest. Selles osas pälvis ta rahvusvahelise tunnustuse. Eisenist on jäänud mälestuseks tema poolt Torma kirikuaeda istutatud tamm.

Hooneterohke majanduskompleksiga Torma mõisaansambel kujunes välja 19. sajandi keskpaiku. Mõisa peahoone on ümber ehitatud. Majandushooneist on säilinud ringtall, ait-kuivati (1970.-ndail aastail rekonstrueeriti juurdeehitise abil spordihooneks), viinavabrik, saeveski, teenijate, valitseja ja kupja majad.

Torma kihelkonnakool asutati 1820. a. Torma köstrimajja - 1819. a. talurahvaseaduses ettenähtud kihelkonnakoolidest esimene Eestis. Koolil on olnud mitu hoonet, kuid kõik nad on hävinud. Alles on vaid maakivist ruumikas köstrimaja. 1966. a. suvel, C. R. Jakobsoni 125. sünniaastapäeval tähistati Torma kihelkonnakoolihoone ase mälestuskiviga.
Tänane Torma kool asub 1908. a. ehitatud Võtikvere ministeeriumikooli hoones, millele 1965. a. lisati juurdeehitis, 1976. a. ehitati aga ümber vana hoone sisemus.

Tormast mõni kilomeeter kagu pool, Tarakvere külas, asub Linnutaja mägi (Kalevipoja säng). See järskude nõlvadega muinaslinnus on üheks osaks tekkelt vallseljakute hulka kuuluvate seljakute pikas ahelikus. Sängi põhjaküljel kasvab mets, päitsis aga kolm kaske.

Kalevipoja visatud kive näidatakse endise Torma kõrtsi lähedal. Tuulavere Unimäel olevat Kalevipoja puhkekoht. Torma Otsa pere juures kasvab põline mänd, mida kutsutakse Prohveti männiks. Lullikatku külas on säilinud vana ohvrikivi.

VAATAMISVÄÄRSUSED:
Torma Neitsi Maarja kirik
Torma mõis
Torma pastoraat
Kividega kuke vastu
Torma postijaam
Võtikvere ministeeriumikool Tormas

16/1/2011 at 8:02 ÖÖ

Muistendid ja legendid
Kaavere ohvrikivi ja nõiaallikas
Kaavere Sõjaplatsi ase
Kaavere Viinavabriku tiigid
Kadunud peigmees
Kanavere Kalevipoja säng
Kanavere rändav järv
Katku kalme Lustivere mõisa maadel
Kividega kuke vastu
Kuidas Sulustvere küla nime saanud
Laiuse mustlased
Linna- või lossiase
Mõrtsi Rahakirstu mägi
Otissaare maa-alune linn
Rattaaed
Siniallika saamislugu
Varandus Laiuse lossivaremetes

http://www.eestigiid.ee/?CatID=4&SCat=7

16/1/2011 at 8:12 ÖÖ

Kodavere küla

Kodavere küla asub Jõgeva maakonnas Pala vallas. 2000. a. rahvaloenduse andmeil elas külas 63 elanikku.

Kodavere küla asub Peipsi rannikul Kallaste-Mustvee maantee ääres. I aastatuhande lõpus ja 12.-15. sajandil segunes kohalike asukate hulka venelasi ja vadjalasi. Kodavere murrakus on tänapäevani säilinud palju vadjapärasusi.
13.-16. sajandini kuulus Kodavere Tartu piiskopkonda. Kodavere kirikut on esimest korda mainitud 1342. a. (Sobelis; Kodavere alal oli Soopoolitse väikemaakond).
Esimesed teated Kodavere kihelkonnast pärinevad aastast 1443. Praegune varaklassitsistlik kivikirik valmis 1777. a. See on Kodaveres neljas kirik, sest varasemad puukirikud hävisid tules.
1688.a. asutati külla kool. 19. sajandi II poolel õppisid Kodavere kihelkonnakooli nüüdseks hävinud koolimajas Jakob ja Juhan Liiv. Kool tegutses 1924. aastani. Koolile on püstitatud mälestuskivi.
Varem maeti tähtsaid isikuid kirikusse ja teised kiriku ümber, kuid 1773. a. võeti vastu seadus, mis keelas kiriku ümbrusse matmise. Seepärast hakati surnuid matma järve kaldale nn. vanasse surnuaeda. 1922. a. avati uus surnuaed. Sinna 1924. a. püstitatud Vabadussõjas langenute mälestussammas tehti 1940. a. pooleks ja viidi Kallastele. 1942. a. toodi sammas Kodaverre tagasi. 1950. a. sammas purustati ja 1989. a. taasavati.
15. juunil 1998 tegi Kodavere surnuaias hävitustööd keeristorm.

Kodavere külakeskus koos kiriku ja kalmistuga on harukordne vaatamisväärsus, sest on tervikuna säilinud. Turismivõimalusi suurendab nende paiknemine Peipsi järve ääres.
Kodaveres tegutses kõrgetasemeline laulukoor. 1936. a. asus Kodavere kogudust ja kirikukoori juhtima endine Räpina koguduse köster-organist Jaan Küüts. Samal aastal käidi 40 lauljaga Tallinnas laulupeol. Praegu on koorilaul Kodaveres jälle au sees.
Jõgevamaa. Kuninglik väärikus, Kalevipoja jõud. Autoriõigus: Jõgeva Maavalitsus, 2009 Tallinna Raamatutrükikoda.
Kodaverest Omeduni valitseb lainjas moreenmaastik, kohati leidub ka vanu rannamoodustisi. Asustus on suhteliselt tihe, kuigi külad on enamasti väikesed.

Varem oli Kodavere kihelkond, mille piirid ulatusid Omedu jõest kuni Emajõeni lõunas. Kodavere murre, mida uuris dr. Mihkel Veske, on säilitanud palju omapäraseid jooni.

Kodavere Püha Mihkli kirik on ehitatud 18. sajandi lõpul (õnnistatud 1777. a.) vanema keskaegse kiriku asemele. See on lihtne laevakujuline ehitis, mille torn on valminud üheaegselt kirikuga. Altar ja kantsel on lihtne tisleritöö. Altarimaali "Jeesus mere peal" on maalinud Junker 1877. a. Dresdenis.
Kodavere külast viib kiriku juurde ilus puistik.
Kodavere surnuaed asub Peipsi kaldal ning on õnnistatud 1773. a.

Kodavere motiive on oma teostes kasutanud Juhan Liiv (jutustus "Peipsi peal" jt).
Sündmusi ja inimesi Kodaverest meenutab oma mälestustes ka A. Kitzberg, kes aastail 1875 - 1876 töötas kohtukirjutajana Omedust lõuna pool asuvas Rannamõisas.

VAATAMISVÄÄRSUSED:
Kodavere Mihkli kirik

Bütün mesajları (9) gösteriyor

Create a free account or login to participate in this discussion