GRÖÖN (sünd GRÖN), Eduard Karli p, nooremallohvitser (1919). VR II/3, nr 1003/14.09.1920 3 jalawäe polgu nooremale alamowitserile Eduard GRÖÖN´ile hinnates wahwust, mis ülesnäitanud lahingus 2 juulil 1919 a. Kurtenhofi jaama ja Kirscholmi mõisa juures. Sündis 16. (vkj 4.) märtsil 1891 Viljandis erusoldati kaksikpojana. Abiellus 12. oktoobril (vkj 29. septembril) 1913 Kowalskis Magdalena Sarkiga (1892). Kooselu lahutati 26. mail 1920. Tütar (1914–1914). Teist korda abiellus 26. novembril 1921 Viljandi Pauluse kirikus Minna- Helene Käsebieriga (1888). See abielu jäi lastetuks. Õppis Viljandi linna elementaarkoolis. Esimeses maailmasõjas osales 266. jalaväepolgu ridades. 1917–1918 teenis 1. Eesti polgus jefreitorina. Töötas Viljandis pagarina. Vabadussõjas osales 1919. aasta 7. jaanuarist 3. jalaväepolgu 6. roodus. Võttis osa lahingutest Punaarmee ja Landeswehr´i vastu Viljandimaal ja Põhja-Lätis. Sai lahingus Riia all Kurtenhofi (Kurtu muiža, ka Salaspils) mõisa juures 2. juulil 1919 raskelt põrutada. Oli üle poolteise kuu ravimisel Viljandi Punase Risti haiglas. Septembri lõpul 1919 jätkas teenistust 3. jalaväepolgus ning osales lahingutes punavägede vastu Kirde-Lätis ja Ostrovi rindel. Eeskujuliku teenistuse eest ülendati nooremallohvitseriks. Demobiliseeriti aprillis 1920. Vabaduse Ristile lisandusid 12 000 marka ja Vabadussõja Mälestusmärk haavatulindiga. Elas Viljandis, kus töötas maalrina. Eduard Gröön suri 4. juunil 1925 Viljandi linnahaiglas südame- ja maksahaiguse tõttu. Maetud Viljandi Vanale kalmistule Jaani koguduse ossa. EELK Viljandi Pauluse koguduse sünnikanne nr 75/1891; Viljandi Jaani koguduse surmakanne nr 9/1925; Viljandi linna per reg 13: 348; EAA 1290/1/333. L 6; ERA 31/5/1826. L 73; ERA 680/3/609; vennatütar Silvia Grööni andmed (märts 2000).