Meie kauged esivanemad võisid Läänemere äärde kodu looma asudes vaevalt arvata, millised katsumused seda maalappi ja rahvast tulevikus tabavad.

Tänapäeval kuuleme tihti katastroofidest, loodusõnnetustest ja näljahädadest muudes regioonides.

Võime olla õnnelikud, et Eestimaad pole tabanud maavärinad, veeuputused ega enam ka näljad ja katkud, kauakestvad sõjad. Ajaloos aga on teistsuguseid fakte. Siinsel 45 000 km2 on ristunud lähi- ja kaugemate naabrite mõõgad. Maa ja rahva alistamisel või vallutajate omavahelises mitmeid kümneid aastaid kestvates sõdades on tapetud rahvast, põletatud külasid, ellujäänuid viidud orjusesse, röövitud sõjasaagina vähesedki varad, väärtused, jättes endi järel tühja musta maa.

Rüüstavate sõdalaste eest on peidetud end küll koobastesse, metsadesse, soodesse, ent sinnagi tuli ellujäänuile surm järgi – kohutavam ja rängem kõigist taplustest.

Vanima teate sellisest surmast leiame Henriku Liivimaa kroonikast (HLC) 1211-1212.a. kohta.

“…ja puhkes suur katk üle Liivimaa ja inimesed hakkasid surema ja suri nälga väga suur osa rahvast, alates Turaidast, kus paganate laibad lebasid matmata. Samuti oli suur suremise nuhtlus Sakalas ja Ugandis ja Eestimaa teistel aladel ja kes olid põgenedes pääsenud mõõgahoobist, ei suutnud pääseda kibedast katkusurmast.”

Viljandi teistkordse piiramise kohta 1223.a. loeme: “…linnuse piiramine algas augustis Peetruse ahelate päeval ja õndsa neitsi taevaminemise päeval andsid paganad alla, kuna oli suur kuumus ja linnuses oli hulk inimesi ja karja ja nad juba nõrkesid näljast ja janust. Puhkes suur taud tapetute tohutu leha tõttu linnuses ja inimesed hakkasid haigestuma ja surema ja surid ka ülejäänud, kes olid veel ellu jäänud.”

Tänapäeva meditsiini kohaselt on katk piisk- ja puutenakkusena leviv haigus kõrge palaviku, külmavärinate, kanamuna suuruste valulike muhkude tekkimise ja vere eritusega seedeelunditest, millele 1-3 päeva jooksul peale nakatumist järgneb surm.

Ajaloolistel andmetel on Eestimaad laastanud paljud rängad katkuepideemiad, mis kaasnesid enamasti sõja- ja näljahädadega. Suuremad neist olid aastatel 1315, 1601 – 1602, 1694 – 1697, 1710 – 1711, 1787 – 1789, 1806 – 1808, 1840 – 1845, 1855, 1867 – 1869.

Sugupuu ajaloo koostamiseks kogusin ajaloolisi fakte sündmuste kohta Virumaal ja Viru – Nigula kihelkonnas, ent mõningate eranditega kehtivad need kogu Eesti- ja Liivimaa kohta.

Järgnevalt olulisematest kokkuvõtlikult.

25-aastase Liivi sõja ajal (1558 – 1583) ja järel (Poola – Rootsi sõjas) kuni 1600. aastani kannatab Lääne - Eesti elanikkond põletamiste, laastamiste, tapmiste, röövimiste tõttu eriti rängalt. Kõigile kannatustele lisandub tüüfus, katk ja 1601. a. lõpuks üldine näljahäda.

Kroonikad (Bodecker, Fabricius) on täis õudseid kirjeldusi, mis piirini viis nälg meeleheitele viidud rahva.

Aadlimees junkur Gothard Budbrach tõendab: ”…sellel kui ka järgmisel 1601 – 1602. a. oli Liivi- ja Eestimaal selline suur nälg, et seda ei saa kirjeldada. 10 – 12 inimese kohta jäi ellu vaid 1. Nälga püüti kustutada surnud hobuste, koerte, kasside, rottide ja muu sellise ebaloomuliku toiduga. Kui nähti koera, kes surnud inimese kallal näris, löödi see maha ja söödi ära. Kõige koledam, et inimene metsistus näljaga ja sõi teist. Kurjategijad võeti võllast või rattalt kohe peale surmamist ning nälgivad viletsad inimesed püüdsid end veel elus hoida selle varal nälga vähendades. Ka kõva külm tappis palju jõuetuid. Lume sulamisel tuli välja palju lapsi ja vanu inimesi, kes juba ammu koolnud ja loomade poolt ära näritud. Luudelt lõigati haisvat liha, mida söödi hirmsa näljaga.

Koledam oli aga see, et vanemad oma lapsi ei suutnud millegagi toita – need nälja hädadest, piinadest ära tapsid ja siis ära sõid või lapsed oma surnud vanemaid sõid, mis talupoegade seas polnud enam ebaharilik. Kui rändaja tuli külasse, siis leidis ta need enamasti tühjadena, ainult hunnikute viisi vedeles inimeste luid - konte, mis ära söödud või kõdu¬nenud. Ka jooksid suurte karjadena hullunud näljased koerad, tungides rändajatele kallale nii, et keegi ei tohtinud üksi liikuda. Vähesed talupojad pidid end peiduurgastes sõja eest peites veel hoolega hoidma ka metsistunud huntide eest, kes üksiku inimese elusalt sõid. Need, kes veel jaksasid, valgusid linnadesse lootuses süüa saada, aga säälgi ei suudetud hädalisi aidata, sest vilja hinnad tõusid enneolematusse kõrgusesse ja vaesed ei suutnud seda millegi eest osta.”

Jacob Grünwald, valitseja Dünaburgist tunnistab, et 3 isikut on söönud ühe surnud hobuse Pritz Plateri kõrtsis. Reichbinderi talupoeg Andreas on sisse soolanud 6 inimest, nende luud-kondid sohu visanud ja liha perega söönud ning seda sealiha pähe teistelegi müünud. Seda õudust kuuldes siirdus valitseja Paschi ja Hartwig Sachiga kohale ja leidsid selle nurjatuse õige olevat. See inimjätis põletati tuleriidal 19.03.1601.a. samas.

Rootsi vägede juhataja, Nassau krahv Johann kirjeldab, et Revalis leitakse tänavatelt iga päev 20 – 30 inimest, kes 1601. a. enneolematu suure nälja ja külmaga ohtralt olid ära koolnud. (Jääb teadmata, kui külm siis oli, sest termomeeter leiutati alles 1632. a.)

Ja Johann jätkab: ”Kui hertzog Karl Rootsi läks, külmus Soome lahe jääle talvise külmaga 6000 sõjameest, kes kõik tahtsid sellelt jumala viha alla langenud maalt koju pääseda. Seda koledust pidid raske südamega laipade virnade vahelt laevale minejad nägema.”

1613.a. kiriku kirjades märgitakse, et Liivi- ja Eestimaal pole kihelkonda, mis nälja- ja sõja kohutavate rüüstamiste all poleks kannatanud. Selleks ajaks pole elu paljudes kohtades taastunud, vaid inimeste arv on veelgi vähenenud. Nii on Karula kihelkonna 200-st talupojast alles vaid 1/5, Kambjas 210-st alles 40, Sangastes 900-st alles 50, Viljandi 600-st alles 45.

Piiskop Schenking kirjeldab selleaegset Liivimaad nii: “Kõik linnused ja enne suured valdused on nüüd hävitatud, kasvanud tihedasse võsasse, kus pelgupaiga leiavad loomad. Väga vähe on alles inimesi ja needki on kahetsus¬väärsemad kui surnud. Kes surnud, need on lunastanud end kõikidest kartustest, hirmudest, hädadest ja näljast. Need, kes veel elus, jooksevad vähemagi lehtede sahinat kuuldes eest nagu jänesed metsa. Nad põgenevad teise inimese eest ega oota sõbraltki, veel vähem vaenlaselt, muud, kui enda surmamist. Pastorid, kes relvastamata, näitavad end kaugelt pelgupaikades ja veel elus olevatele õnnetutele, kuid ei suuda neid rahustada ega välja meelitada, räägitagu, kui tahes meelitavalt ka nende kodukeeles.

Kirikud on põletatud, altarid purustatud ja laastatud, ära röövitud ehted ja kõik hädapärasemad sakramendi riistad. Allesjäänud jumalakojad on täidetud kõdunevate surnutega, kus katoliiklased ja ketserid lebavad läbisegi. Nende nägemine ajab peale kõige suurema jubeduse. Alles on väga vähe preestreid, kes rahvale võivad katoliku usku kuulutada ja needki peavad paljukannatanud maal ringi käima, et oma surnud kaaslaste asemel lapsi ristida ja sakramenti jagada.”

1629. aastast, kui Poola loovutab Liivi- ja Eestimaa alad Gustav II Adolfile ja algab mõnekümneks aastaks nn. hea Rootsi aeg, taastub aegamisi Liivi sõja eelne elu.

1696.a. nälg saab alguse juba varemalt – 1694 aastal, mil täheldatakse ebatavalist suve ja sügist. Tolleaegsed vanemad inimesed ennustavad looduse märkide järgi saabuvaid raskeid aegu ja ikaldust.

Eelnevaid ja järgnevaid aastaid kirjeldab “Liefländische Historia” (sündmused kuni 1690.) ja “Continuation” (aastad 1690 – 1707) autor, kroonik – Viru-Jaagupi kirikuõpetaja Christjan Kelch nii: “…jaanipäevast (s.o. 24. juuni 1694.) mihklipäevani (s.o. 29. sept.) valitses lakkamatu külm, sadas pidevalt vihma, mille tõttu hävis täiest hein, rukis küpses aeglaselt ja tera idanes kõrre otsas. 3 nädalat peale jaagupipäeva (s.o. 25. juuli ehk augusti keskel) asuti kõheldes lõikusele. Oder, mille kõrs oli küll tugev ja lakkamatutes vihmades säilis, sai otsa septembri alguse öökülmades. Sama külm hävitas ka nisu, läätse, herne ja aedviljad. 1694.a. sügiskünd – külv jäi hiljaks ebasoodsa ilmastiku tõttu ja seda tehti mõnel pool külmunud maale alles peale mihklipäeva. Paljudes kohtades jäid sügisel tööd hoopis tegemata. Oktoobri alul algas talv käreda pakase, sügava lume, tuiskude ja tormidega, mis kestsid 1695.a. märtsi lõpuni. Lumi sulas alles mai lõpuks, soodes säilis jää kohati 1695.a. sügiseni. 1695.a. viljasaak kujunes väga väikeseks, andes vaevalt 1/10 paremate aastate saagist. Seegi vähene vili veeti mõisnike poolt välja Rootsi ja Lääne-Euroopasse.

Üks kuninglik viljalaev läks teel Rootsi koguni Tallinna ligidal koos maksurahadega põhja.

1695.a. sügis ja sellele järgnev talv kujunes väga soojaks, nii, et 1696.a. küünlakuu alul kasvas rohi vaksa kõrguseks, puud hakkasid lehte minema, sirelid õitsema, saabusid linnud. Soojade ilmadega külvati viljasid ja siis 07. märtsil 1696.a. saabus talv suure külma ning rohke lumega. Kevadet polnud, suvi hilines ligi 2 kuud ja lume järsul sulamisel muutusid sügavalt külmunud madalamad heina- ja põllumaad järvedeks, milles hävinesid nii sügise kui ka veebruari külvid. Sügisel 1696 viljasaaki polnud, üksikutes kohtades saadi kuidagi kätte vaid seeme. Hullem oli loomatoiduga. Heina ei saadud ja selle puudusel algasid juba oktoobri alul talve saabudes loomade nälgasuremised, karjade tapmised müügiks või söögiks. Päivilised, sulased, teenijad, kel polnud maad, jäid tööta, hakkasid pagema maalt linnadesse, kus arvati olevat toitu, piirates massina kaupmeeste maju ja valitsushooneid.

Varakult alanud erakordselt külm talv muutis nälgiva elanikkonna olukorra veelgi talumatuks. Näljast nõrkevad inimesed läksid mustaks, külmusid surnuks nii maal kui linnades või varisesid hulgaliselt teedel linna põgenedes, kus neid kattis lumi.

Juba 1696.a. sügisel korjati metsadest marju, seeni, männi-kuuse võsusid, koort, puulehti, nõgeseid, taimede juurikaid – mida iganes – kuni surnud loomadeni. Kogutu jäi ikkagi väheseks. 1697.a. veebruarist muutus nälga suremine massiliseks, millega kaasnes plekiline soe- ja kõhutõbi, katk.

C. Kelch kirjutab: “…nälg oli nii suur, et kividki oleksid pidanud kisendama näljaste inimeste kannatusi nähes.”

Kiriku raamatuis märgitakse, et inimesi sureb nagu kärbseid, vaestel vaid vihalehed suus. Virumaa 9 kihelkonnas on nälga surnud 14 282, ellujäänuid loendatakse 5688 hingelist.

Viru-Nigula kiriku raamatus on märge, et 22.03.1697 maeti ühte auku nimesid loendamata 53 inimest. Vähestele jõuti teha kirstud ja kombekohaselt matta. Eestimaa osas arvatakse sel aastal nälga ja katku surnuid ca 70 000 inimest. 1699.a. kirjutab C. Kelch: “Külades ja mõisates murravad loomi suured vägivaldsed hundikarjad. Külmal talveajal kolavad mõistmatult ringi karud ja lõhuvad lautu. Sügisel nähti suuri kärbseparvi tompudes nagu mesilasperesid lendamas.

Jälle ennustatakse raskete aegade saabumist. Maa ja elanikkond ei jõua näljahädast toibuda, kui saabub uus ja rängem katsumus mil “jumal nuhtles Virumaad sõja, nälja ja katkuga” nagu pealkirjastas ajaloolane V. Miller oma uurimusest artikli “Virumaa Teataja” nr.115, 116, 117 3…7 okt.1938.a.

1700. a. septembris alanud 21 aastat kestev Põhjasõda lõpeb Eestimaale Revali piiramise järel 29. septembril 1710 alistumisega Peeter I vägedele peale seda, kui linnas alanud katkus jäi 10 000 elanikust ellu vaid 1962.

Katk laastas enim linnu, kuid levis ka maale. Revisjoni andmetel suri sõja ajal ja järel 76 % talupoegkonnast, kohati maakondades kuni 90 %. Puutumata jäid vaid Ruhnu, Aegna ja Naissaar. Katku ohvriks langes ka sel ajal Niguliste kiriku õpetajaks olnud C. Kelch (15.12.1657 – 13.12.1710), kelle mälestusena kasvab kiriku juures tänagi tema nimeline puu.

1710 – 1711 katk oli Eestimaal suurematest epideemiatest 12-nes ja õnneks viimane. Järgneval 200 aastal siin küll otseseid sõdu polnud, kuid maapealseid patuseid nuheldakse vähemal või suuremal määral pea iga 4 – 7 – 8 aasta järel. Neid oli 18. sajandil 34 ja 19. sajandil üle 40 korra.

Eriti “musti masendavaid” aastaid Eestimaa kubermangus (s.o. Harju, Viru, Järva, Lääne- ja Hiiumaa kihelkondades oli aastatel 1782 – 1855 11 korda, mil suremus ületas sündivuse ja iive jäi negatiivseks. Nii oli 1788.a. iive –1596 inimest,

1789.a. –2632; 1802.a. –107; 1808.a. –3224; 1814.a –323; 1835.a. –550; 1845.a. –1607; 1846.a. –500; 1848.a. – 11 1855.a. – 2784.

Iibe negatiivsed või positiivsed kõikumised olid enamasti tingitud näljahädadest, mis põhjustatud looduse kapriisidest.

Karl XII talvelaagris Laiusel

Jõgevalt Mustveele viiva maantee ääres asub Laiuse (Lais) loss, kus elas pärast Narva all peetud lahingut Karl XII. Karl XII maabus oma armeega 1700.aasta sügisel Pärnus ning marssis sealt Tallinna kaudu Narva alla.20.novembri kuulsas Narva lahingus lõi Karl XII tsaar Peeter I armeed. Varsti pärast suurt võitu puhkes rootslaste laagris epideemia.

Kuningal tuli talvelaagriks valida uus paik.13.detsembril lahkus kuningas koos staabiga ning siirdus Flemingi mõisa Laiusel. Seda piirkonda polnud venelased rüüstanud ja seega olid ohvitseridel seal väga head korteritingimused ning toidutagavarad.

Orduajal ehitatud Laiuse loss oli Karl XII ajal täiesti elamiskõlblik. Ehitus koosnes nelja nurgatorniga nelinurksest linnusest. Linnuse läänepoolse müüri ääres oli lagunenud lossikabel. Linnuseõue idaosas oli kümnetoaline elumaja, kus elas kuningas.

Lõunapoolses osas oli viiekümnele hobusele mõeldud suur tall. Ümber lossi kulges vallikraav. Juba mõni aasta pärast Karl XII lahkumist Laiuselt põletasid venelased lossi maha ning tänapäevani on seal vaid varemed.

Kuninga ohvitserid olid korteris lähedalasuvates mõisates. Stenbock elas Jõgeva mõisas ja sealt mitte kaugel, Kivijärve mõisas, oli Piperi kaitse alla majutatud kuninglik kantselei. Isegi Prantsuse saadik Karl XII juures, parun de Guiscard, leidis tee läbi Eestimaa asustamata metsade ja oli Kuremaa mõisas, mis asub Laiusest lõuna pool, Tartusse viival teel.

Paljud kirjanikud, nende seas ka Frans G. Bengtsson, kirjeldavad kuninga viibimist Laiusel kui väga õnnelikku ja harmoonilist aega tema elus. Mingit otsest sõjaohtu polnud ja noor kuningas võis sel talvel hästi puhata. Ta võttis osa pidudest ja korraldas ise olenguid, käis karu- ja põdrajahil. Eriti pidulik oli 1700 . aasta jõulude pühitsemine. Räägitakse, et kuningas võttis osa jõulumängudest. Enne jõule seati korda ka vana lossikabel. Kuningas sai kohaliku rahva seas varsti väga populaarseks. Ta oli mitme lapse ristiisa, kinkis ühele pruutpaarile väikese mõisa ja koju õele saadetud kirjas jutustas, kuidas ta võttis osa talupojapulmast. Arvatavasti sel talvel tuli Laiusele ka kunstnik Wedekind, kes elas Eestis ja tõenäoliselt maalis ta siin kuninga portree. Ohvitseride parim ajaviide lumesõja ja kuningaga põdrajahil käimise kõrval oli sõit Tartu linna, et käia linna komandandi, kolonel Skytte juures ballidel.

Räägitakse, et kevadtalvel 1701 nähti just Laiuse kohal taevas tähelepanuväärseid endeid. Kord paistis samaaegselt mitu päikest ning teine kord võis näha, kuidas kaks vikerkaart kohtusid ja koos moodustasid nad tagurpidi C, mis oli Karl XII monogramm. See enne tähendas arvatavasti seda, et kõrgemad jõud seisid Rootsi kuninga poolel ja ta tuleb taevalike jõudude abiga sõjast võitjana välja. Kõige tõenäolisemalt olid ka need juhtumid ajendiks paljudele rahvajuttudele, mis räägivad Rootsi kuningast. Eesti rahvajuttudes ei kutsuta Karl XII alati nimepidi, vaid temast räägitakse kui Rootsi kuningast. Kuningal oli peaaegu maagiline jõud. Kus ta ka ei käinud, juhtus ikka fantastilisi asju. Kui kuningas torkas kepi maasse, hakkas kepp juuri ajama ja sellest sirgus elujõuline puu. Legend jutustab edasi, et nii kaua kui puu elab, kuulub Eestimaa Rootsile.

Võluvamad on need muistendid, mis jutustavad sellest, kuidas kuningas põgenes taga ajavate vaenlaste eest. Üks lugu räägib sellest, kuidas kuningas tuli Liplapi külla, kus perenaisel parajasti tuli pliidi all oli. Kui talunaine nägi, et kuningat aetakse taga, käskis ta mehel üleriided seljast võtta ja pingile pikali heita. Kuninga mantli põletas ta ära. Kui venelased sisse tulid, küsisid nad ega perenaine pole Rootsi kuningat näinud. Selle asemel, et vastata, karjus naine: „Ära lösuta siin, sa laisk sulane, parem mine välja ja aita kuningat otsida!"

Kuningal hakkas kiire, ta võttis sulase riided ja läks välja. Endastmõistetavalt uskusid venelased, et see oli laisk sulane. Nii kiirustasid nad minema.

Teine muistend jutustab, kuidas kuningas jõudis, vaenlastest jälitatuna Koeru külla. Ta otsis abi ühe talupoja juurest, kes ütles: „Vahetame riided ära, siis nad arvavad, et mina olen kuningas. Kui minuga midagi juhtub, siis hoolitse mu laste eest." Kui vaenlased tulid külla, lõid nad talupoja maha ja ratsutasid seejärel minema. Tänutäheks kinkis kuningas talupoja lastele mõisa. Eesti iseseisvusajal hoolitseti mitmetes maakirikutes Rootsi kuninga mütsi eest, mille ta olevat pärast jumalateenistust maha unustanud. Paljudes Eesti kirikutes leidus keppe ja sauasid, mille hajameelne kuningas oli mõne külaskäigu ajal maha unustanud… Karl XII talvelaager Laiusel oli Rootsi aja lõpu algus Eestimaal. 1701.aasta mais tuli kuningale Stockholmist oodatud abiväge - 10 000 meest. Sama kuu lõpus hakkas Rootsi armee Riia suunas marssima. Mõni nädal hiljem, 17.juunil 1701, sai Karl XII üheksateistkümneaastaseks.