Evald Hermaküla (1941 - 2000) MP

‹ Back to Hermaküla surname

Is your surname Hermaküla?

Research the Hermaküla family

Evald Hermaküla's Geni Profile

Records for Evald Hermaküla

442,656 Records

Share your family tree and photos with the people you know and love

  • Build your family tree online
  • Share photos and videos
  • Smart Matching™ technology
  • Free!

Share

Birthplace: Kallasmäe talu, Maardu küla, Harjumaa
Death: Died in Tallinn, Harjumaa
Occupation: Näitleja
Managed by: Leegi Purje
Last Updated:
view all

Immediate Family

About Evald Hermaküla

Elukroonika

1941 6. detsembril sündis Harju rajoonis Jõelähtme vallas Maardu külas talunike Evald ja Adele Hermaküla (sündinud Sepp) peres poeg Evald. Isa jäi 1943. aastal Stalingradi all rindel teadmata kadunuks. Peres kasvasid veel vanem õde Elsa, vanem vend Jaan ning noorem poolvend Aare.

1949 Läks Maardu 7-klassilise kooli esimesse klassi.

1956 Lõpetas Maardu 7-klassilise kooli ning läks edasi õppima Tallinna 17. Keskkooli (preagu Pelgulinna Gümnaasium). Keskkooli ajal osales näiteringides, sh. Ben Drui juhitud Draamateatri stuudios. Mängis kaasa mitme lavastuse („Kevade“, „Juudit“, „Antoniuse ja Kleopatra“, „Lumekuninganna“) massistseenides, samuti osales Panso lavastuses „Härra Puntila ja tema sulane Matti“.

1960 Lõpetas keskkooli hõbemedaliga ning astus Tartu Riiklikku Ülikooli geoloogia erialale. Hakkas mängima Ametiühingute Nõukogu Tartu Kultuurihoone näiteringis, mida juhtis Venda Päi.

1961 Astus ENSV Teatriühingu RAT „Vanemuise“ teatristuudiosse. Äratas tähelepanu abiturient Valdis Vẽtra rolliga Tartu Rahvateatri lavastuses „Igavesti haljad palmid“.

1962 Esimene roll kutselises teatris: Camille Desmoulins Romain Rollandi draama „14. juuli“ lavastuses (lavastaja Epp Kaidu, esietendus toimus 22. juunil). Alates 1. detsembrist töötas „Vanemuise“ näitlejana (esialgu 0,5 kohal).

1965 Lõpetas „Vanemuise“ stuudio. Detsembris lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli geoloogiainseneri diplomiga.

1966 12. märstil esietendus Hermaküla esimene lavastus: Paul-Eerik Rummo montaaž Arvo Valtoni novellidest „Valtoniana“. Septembris lahkus „Vanemuisest“ ning asus režissöörina tööle Eesti Televisiooni. Detsembris kutsuti sõjaväeteenistusse, mille tegi läbi Kaliningradi oblastis Sovetskis (Tilsit).

Abiellus Riina Hausenbergiga. Abielust sünnivad pojad Alar ja Hannes.

1967 Detsembris vabanes sõjaväest.

1968 Jaanuarist jätkas tööd televisioonis. Samal ajal töötas „Vanemuises“, lavastades Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumängu“. 1968-1971 on vaheaegadega ühtlasi kohakoosluse alusel ametis „Vanemuises“, algul näitlejana, 1969. aasta 1. märtsist lavastajana.

1969 Nn. teatriuuenduse jõuline algus: Evald Hermaküla ning Jaan Toominga juhtimisel jõudis 22. jaanuaril Tallinna Kirjanike Maja publiku ette Gustav Suitsu luule õhtu „Ühte laulu tahaks laulda...“ ning 19. veebruaril esietendus „Vanemuises“ „Tuhkatriinumäng“. Algas koostöö Jaan Toomingaga.

1971 Jaanuaris lahkus Eesti Televisioonist. Tegevus nn. ööteatris. Juunis sõitis Ülevenemaalise Teatriühingu spetsialiseeritud turismigrupiga Poolasse, vaatas Jerzy Grotowski lavastusi („Acopalypsis cum figuris").

1972 Külalisetendustel Ungaris Imre Mad'achi „Inimese tragöödia“ lavastusega (lavastaja Epp Kaidu), kus mängis Aadamat.

1973 Ema surm. Lahutas Riina Hermakülast.

1974 Alustas tööd oma stuudioga, kuhu kuulusid Hannes Kaljujärv, Jüri Lumiste, Helje Soosalu, Peeter Kollom, Tiit Luts, Anne Valge, Tõnis Arro, Reet Kaasik (Kalamees), Ilona Blumenfeld (Kolberg), Jaan Kolberg, jt. Jaanuaris toimusid Tamperes lavastuse „Üks ullike läks rändama“ külalisetendused.

1976 Sai ENSV teenelise kunstniku aunimetuse, üheaegselt Jaan Toominga, Raivo Adlase ja Raine Looga.

1977 Septembris-oktoobris „Ullikese“ külalisetendused Saksa DV-s.

1978 Abiellus Liina Orlovaga. Lavastas Lätis Valmiera Draamateatris „Mats mõisahärraks ehk (Miks) Mäeseppa Jeppe (joob) ehk Viina katk“ Ludvig Holbergi järgi.

1979 Septembris viibis Belgradis BITEF-i teatrifestivalil. Oktoobris ja novembris esitas „Mees, kes ei mahu kivile“ Kanadas ja USA-s: etendused toimusid Torontos, Vancouveris, Los Angeleses ja New Yorkgis.

Hermaküla stuudio lõpetas. Kevadel mängiti stuudiolaste esituses Murray Schislagi „Lavv-stoorit“ ja Lãzlõ Gyurkõ „Elektra, mu arm“.

Rahvateater ning tee kutselise teatri juurde

Alustas oma teatriteed keskkooli ajal (1956-1960) näiteringides osalemisega, sh. Ben Drui poolt juhitud Draamateatri stuudios. Mängis kaasa mitme lavastuse („Kevade“, „Juudit“, „Antoniuse ja Kleopatra“, „Lumekuninganna“) massistseenides, samuti osaleb Panso lavastuses „Härra Puntila ja tema sulane Matti“. Keskkooli (Tallinna 17. Keskkooli) lõpetas aastal 1960. aastal hõbemedaliga ning astus Tartu Riikliku Ülikooli geoloogia erialale. Samal ajal hakkas mängima Ametiühingute Nõukogu Tartu Kultuurihoone (alates veebruar 1959 E. Vilde nimeline Tartu Rahvateater) näiteringis, mida juhtis Venda Päi. V. Päi tundis juba varakult, kuidas nende teatris on uus täht särama löömas. 5. detsembril 1961 esietendub V. Vigante „Igavesti haljad Palmid“, kus esineb Evald Hermaküla meeldejäävalt. „Mitte iga kutselisegi teatri etendusel ei kohta nii sügavat sisseelamist osasse, karakteri nii täielikku avamist ja publikult jäägitult kaasahaarvat mängu“ (Ants Järv 1961). Samal aastal astub ka ENSV Teatriühingu RAT „Vanemuise“ teatristuudiosse. [2]

[redigeeri] Vanemuine

Kohe pärast „Vanemuise“ teatri õppestuudiosse astumist hakkas ta kaasa tegema „Vanemuise“ lavastusteski. 1. detsember 1962 saab temast „Vanemuise“ näitleja (0,5 kohaga). Nõudlikke ülesandeid tuli Evald Hermakülal täita Romain Rolland'i „14. juuli“ (1962), Aleksander Gribojedov „Hädas mõistuse pärast“ Paul Kuusrberg/Epp Kaidu „Andres Lapeteuse juhtum“ ja Aleksei Arbuzovi „Mu vaene Marat“ (1965). 1965. aasta detsembris lõpetab geoloogiainseneri diplomiga Tartu Riikliku Ülikooli ja kevadel „Vanemuise“ juures toimiva teatriühingu lavakunstistuudio. 10. aprillil tuli Epp Kaidu lavastuses ja Hermakülaga peaosas väilja Janis Rainise tragöödia „Joosep ja tema vennad“. Tollal tegi Hermaküla intensiivset tööd ja nõudlikku eneseharimist, et teatritegemises edasi minna hoopis tähendusrikkamale mängumaale. Oma osa seelles protsessis etendasid arutlused-väitlused eakaaslastega, kes olid juba tegevad ilukirjanduse väljadel, kuid siiralt huvitatud ka teatri arengust. Kõrvalseisjal on väga raske nimetada täpset päeva, millest algab teatriuuenduslik areng, aga see algas kindlasti 1960. aastate keskpaiku uue sugupõlve entusiastide eestvõttel „Vanemuise“ teatri sees. Teatriuuenduse areng algas just riiklikus teatris ning sai arenguvõimalusi tänu teatri juhtkonna sallivusele ja julgusele. „Vanemuise“ juht Kaarel Ird oli selles osas julge mees. Esimeseks tõsisemaks teatriuuendusliku laadi näiteks oli Evald Hermaküla poolt „Vanemuises“ põhiliselt teatri stuudiolastega tehtud lavastus „Lugusid argielust ehk Valtoniana“ (esietendus 12. märtsil 1966), mille teksti Arvo Valtoni novellide põhjal oli kokku seadnud Paul-Eerik Rummo. Tegemist oli Eesti NSV oludes väga uuendusliku lavastusega, mis seadis seejuures kesksele kohale just vabaduse, tegi tajutavaks, et „miski on mäda“ ümbritsevas elus. Mati Unt, kes tollal oli juba „Vanemuise“ dramaturgiks, kirjutas:“Julgen öelda, et selles etenduses oli midagi uut ja seniolematutki. See oli samm mõtte liikumise vabaduse suunas. /--/ Mõtte liikumise vabaduse suunas all mõtlen ma nii ühiskondlikku mõtet kui ka konkreetse teatrietenduse mõtte liikumist“.[2]

[redigeeri] Eesti Televisioon

1966. aasta septembris tui ootamatu pööre. Hermaküla lahkus Tartust ja läks televisiooni lavastajaks. Kaarel Irdile kirjutatud kirjas põhjendas ta lahkumist huviga kino- ja televisiooni-tegemise vastu ning lubas kolme aasta pärast „Vanemuises“ tagasi olla. Tema kirjad veenavad, et noore Hermaküla kiusatus ja isu end proovile panna, kogeda, õppida, teada saada oli tõsine ja sügav. Hermaküla esimene Tallinna-aeg „Vanemuisest“ lahkumise järel jäi napiks. „Mu vaese Marati“ ja „Joosepi ja tema vendade“ etendused jätkusid Hermakülaga peaosas novembrini. Detsembri alguses vabastati ta näitlejakohalt ning 1966. aasta detsembrist 1967. aasta detsembrini oli Hermaküla sõjaväes, Kaliningradi oblastis Sovetskis. Nii sõjaväes olles kui ka pärast Tallinnast saatis Hermaküla Tartusse Irdile kirju, kus kõneleb oma soovist ennast jagada teatri ja televisiooni vahel. 3. detsember 1969 kirjutab Hermaküla Irdile:“... lavastaja põhikoht on teatris, kus ta teeb suuremaid või väiksemaid ekskursse kinosse ja TV-sse. Seda mitte ainult sellepärast, et teater on neist kolmest kõige vähem riiklik ja industriaalne. Teater on minu jaoks kinost ja TV-st palju ausam ja meie päevadele ja tükkidekskäristatud maailmale hoopis vajalikum".[2]

[redigeeri] 1969-1972. Teatriuuenduse algus

1960. aastatel ilmus kõigis kunstides uus põlvkond, keda nõukogude okupatsiooni omaaegne äkiline trauma enam nii tugevasti ei muserdanud. Nende tõusu soosis ka kultuuripoliitika jätkuv diferentseerumine tohutu impeeriumi erinevates piirkondades. Kunstivabaduse tõmmet (enamasti mitmesuguste modernistlike suundade poole) tunti kogu "idablokis" ju kõikjal, kuid selle tegelik avaldumisjõud sõltus kohalike võimude leebusest. Baltimaadel eelistasid kohalikud võimud vaadata vähem ohtlikele opositsioonivormidele (nagu kunstilised uuendused) üldiselt läbi sõrmede. Seetõttu meenutasid arengud siin mõnes osas pigem Ida-Euroopa "rahvademokraatiaid" kui Venemaad ennast. Abstraktne maal, atonaalne muusika, vabavärss, teadvusvooluromaan, mis Moskvas või Leningradis kõik olid keelatud, võisid Baltikumis teatud määrani vaikselt õilmitseda. Teatris oli muutuste esimeseks ilminguks kohati absurdidraamat meenutavate näidendite väike laine 1960. aastate lõpupoolel. Neid kirjutasid enamasti luuletajad, näiteks Artur Alliksaar, Ain Kaalep ja Paul-Eerik Rummo. Niisuguste näidendite tinglikkus lubas käsitleda laiemaid ja üldisemaid eksistentsiaalseid küsimusi, mõnevõrra ka totalitaarsuse julmust ja tobedust. Sellele järgnes 1969 alanud radikaalsem teatriuuendus, mida kandsid tollal "Vanemuises" tegutsenud noored lavastajad Evald Hermaküla ja Jaan Tooming, ajutisemalt ka Kaarin Raid. See avaldus näidenditekstidega ümberkäimise vabaduses, lavategevuse agressiivsuses ja füüsilisuses, sümbolite ja metafooride ohtras kasutamises. Too algne agressiivsus kajastas süvenevast ühiskondlikust reaktsioonist sündinud võimetuse raevu. Kuid suurele osale publikust, kes neid tundeid muidu võinuks jagada, osutus uudne teatrikeel siinpuhul tõkkeks. Avangardi ja laiema publiku vastasseis, mis oli jõudnud noorde eesti kultuuri juba 20. saj. alguskümnenditel, kuid siis 1930. aastail nõrgenenud ja Nõukogude okupatsiooni esimeseks 25 aastaks peaaegu kadunud, ilmnes 1960. aastail kõigis kunstides taas uue jõuga.[3] Mati Unt postuleeris Hermaküla ja Toominga kaks paradigmamuutust. Esiteks, eemaldumine kirjandusest ja ükskkõiksus sõna vastu, lähenemine inimesele, kehalisusele ja selle siinolekule, presentsile. Teiseks, eemaldumine mõistupärasusest ja apolloonilisusest ja lähenemine alateadvusele, dionüüsile.[2]

1980 Lavastas Valmiera Draamateatris Murray Schisgai „Lavv-stoori“.

1981 Lavastas Valmiera Draamateatris Olev Antoni „Laudalüürika“.

1982 Augustis Soomes Tampere teatrisuvel, kus „Vanemuine“ mängis lavastusi „Kremli kellad“ ning „Härra Puntila ja tema sulane Matti“. Novembris sõitis VEKSA ühingu kutsel Rootsi, esitas „Meest, kes ei mahu kivile“.

1983 Mais „Faehlmanni“ külalisetendused Rootsis.

Lahkus „Vanemuisest“ ning asus alates 1. novembrist lavastajana tööle Tallinna Riiklikus Akadeemilises Draamateatris.

1985 Viibis Saksa FV-s ja Rumeenias.

25. jaanuarist läks Draamateater üle kollektiivsele juhtimisele: Mati Klooren (direktor), Mikk Mikiver, Evald Hermaküla, Raivo Trass, Kalju Haan. Õe enesetapp.

1988 Mais Moskvas seminar-kohtumisel Peter Brookiga.

1. augustist asus Tallinna Draamateatri kunstilise juhi kohale. Valmis telefilm „Hermaküla“. Eesti Teatri Arendamise Keskuse (ARKES) kunstiline juht. Lahutas Liina Orlovast. Abiellus Kaie Mihkelsoniga.

1989 Töötas lavakunstikateedri 14. lennuga. Diplomilavastusena esietendus Euripidese „Bakhandid“.

1991 Lahkus Draamateatri kunstilise juhi kohalt, jätkas lavastajana.

1996 Töötas koos Aleksander Eelmaaga Kuusalu ja Tallinna keskkoolide õpilastest koosneva trupiga, 11. veebruaril tuli Draamateatris lavale noorteprojekt „Lõpukirjand“. Teine samalaadne lavastus keskkooliõpilastega, kompositsioon „Hingedeaeg“, esietendus 1997.

2. märtsil vabastati töölt.

1997 Lavastas külalisena Terry Johnsoni „Hüsteeria“ Tallinna Linnateatris. 1. augustist asus taas tööle Draamateatris, näitleja kohale.

1999 Lahkus Draamateatrist. Asus Eesti Riikliku Nukuteatri kunstilise juhi kohale.

2000 Märtsis astus erakonna „Mõõdukad“ liikmeks.

16. mail sooritas enesetapu. Maeti 20. mail Metsakalmistule. Pooleli jäi Georg Büchneri „Leonce ja Lena“ lavastus Nukuteatris, selle lõpetas Hendrik Toompere jun. [2]

[redigeeri] Haridustee

1949-1956 Maardu 7-klassiline kool

1956-1960 Tallinna 17. Keskkool (praegu Pelgulinna Gümnaasium). Hõbemedal

1960-1965 Tartu Riikli Ülikool (geoloogiainseneri diplom)

1961-1965 ENSV Teatriühingu RAT „Vanemuise“ teatristuudio

[2]

[redigeeri] Töökäik

1962-1966 "Vanemuine", näitleja

1966-1970 Eesti Televisioon, režissöör

1970-1983 "Vanemuine", näitleja ja lavastaja

1974-1979 "Vanemuine", teatristuudio juhendaja

1983-1988 TRA Draamateater, lavastaja

1988-1991 TRA Draamateater, kunstiline juht

1991-1999 Eesti Draamateater, lavastaja ja näitleja

1999-2000 Riiklik Nukuteater, kunstiline juht

[4]

[redigeeri] Lavastused

1966

Arvo Valton / Paul-Eerik Rummo, "Lugusid argielust ehk Valtoniana" Vanemuine (õppestuudio)

1968

Murray Schisgal, "Masinakirjutajad" Eesti Televisioon

1969

Paul-Eerik Rummo, "Tuhkatriinumäng" Vanemuine

Irene Haak, "Armastus, armastus..." Eesti Televisioon

1970

Paul Kuusberg / Mati Unt / Evald Hermaküla, "Südasuvi 1941" Vanemuine

„Telejuurdlus“ Eesti Televisioon

Rudolf Otkolenko, "Tere tulemast, papad!" Eesti Televisioon

1971

Anatoli Salõnski, "Maria" Vanemuine

Leonid Andrejev, "Sina, kes sa saad kõrvakiile" Vanemuine

"Säärane Ird ehk 100 aastat "Vanemuise" teatrit" Eesti Telefilm

1972

August Strindberg, "Surmatants" Vanemuine

1973

Eesti Muinasjutud / Evald Hermaküla, "Üks ullike läks rändama" Vanemuine

Branislav Nušič, "Kangesti kahtlane isik" Vanemuine

1974

Aleksei Tolstoi / Evald Hermaküla, "Buratino" Vanemuine

Aino Pervik / Evald Hermaküla, "Emmeliina" Vanemuine

Jaroslav Hašek / Evald Hermaküla, "Šveik läheb sõtta" Vanemuine

1975

Nikolai Gogol, "Hullumeelse päevik" Vanemuine

Henrik Ibsen, "Hedda Gabler" Vanemuine

Vaino Vahing, "Mees, kes ei mahu kivile" Vanemuine

Karl Zeller, "Linnukaupleja" Vanemuine

1976

August Kitzberg, "Kuningatütre sünnipäev ("Kuri kuningatütar") Vanemuine

Samuel Beckett, "Krappi viimane lint" Vanemuine

Otto Preussler, "Suured nõiad ja väikesed nõiad" Vanemuine

1977

Ludvig Holberg / Evald Hermaküla, "Mats mõisahärraks ehk (Miks) Mäeotsa Jeppe (joob) ehk Viina katk" Vanemuine

Wolfgang Borchert, "Ukse taga" Vanemuine (õppestuudio)

Tõnu Tepandi laulude õhtu "Mu kodu on punaste pihlade all" Vanemuine

Nikolai Pogodin, "Kremli kellad" (koos Kaarel Irdiga) Vanemuine

Maurice Maeterlinck / Evald Hermaküla / Tõnu Tepandi, "Pimedate mäng" Vanemuine (õppestuudio)

1978

Ludvig Holberg / Evald Hermaküla, "Mats mõisahärraks ehk (Miks) Mäeotsa Jeppe (joob) ehk Viina Katk" Valmiera Draamateater, Läti

1979

Murray Schisgal, "Lavv-Stoori" ("LUV") Vanemuine

Lásló Gyurkó, "Elektra, mu arm" Vanemuine

1980

Viktor Rozov, "Me elame hästi..." ("Metsise pesa") Vanemuine

Murray Schisgal, "Lavv-Stoori" Valmiera Draamateater, Läti

1981

Egon Rannet, "Südamevalu" Vanemuine

Edvard Radzinski, "Kohus pärast balli ehk Lunin" Vanemuine

Bertolt Brecht / Hella Wuolijoki, "Härra Punttila ja tema sulane Matti" Vanemuine

Olev Anton, "Laudalüürika" Valmiera Draamateater, Läti

1982

Vaino Vahing / Madis Kõiv, "Faehlmann, õhtuselgus" Vanemuine

1983

Luigi Pirandello, "Heinrich IV" Vanemuine

Sigfried Lenz, "Süütute aeg. Süüdlaste aeg" Draamateater

1984

William Shakespeare, "Windsori lõbusad naised" Noorsooteater

Tšõngõz Ajtmatov / Evald Hermaküla, "Ja sajandist pikem on päev" Draamateater

Eduard Vilde / Evald Hermaküla, "Prohvet Maltsvet" Draamateater

Vaino Vahing, "Mees, kes ei mahu kivile" Draamateater

1985

Alan Ayckbourn, "Norman Vallutaja" Draamateater

1986

Enn Vetemaa, "Tuul Olümposelt tuhka tõi" Draamateater

William Shakespeare, "Torm" Draamateater

1987

Harold Pinter, "Majahoidja" Draamateater

"Sulev Nõmmik“ Eesti Telefilm

1988

Jean Genet, "Palkon" Draamateater

Ljubomir Peevski, "Väike öömuusika" Eesti Televisioon

1989

Mark Howard Medoff, "Red Ryder" Draamateater

Euripides, "Bakhandid" Draamateater (TRK Lavakunstikateedri XIV lend)

Anna Seghers, "Jeanne d'Arci protsess Rouenis 1431. aastal" Eesti Televisioon

1990

Ain Kalmus / Evald Hermaküla, "Juudas" Draamateater

Nikolai Gogol / Evald Hermaküla, "Südaöö" ("Vii") Draamateater

1991

Boguslaw Schaeffer, "Proovid" Draamateater

August Kitzberg, "Rätsep Õhk ja tema õnneloos" Draamateater

1992

Eduard Vilde / Evald Hermaküla, "Mäeküla piimamees" Draamateater

Miroslav Hornicek, "Kolm Albertit ja preili Matylda" Draamateater

1993

Yukio Mishima, "Hanjo" Draamateater

Juhani Aho / Evald Hermaküla, "Raudtee" Draamateater

Kalle Käsper / Pu Songling / Zhuang Zi, "Libarebased" Draamateater

1994

Alice Jane Kiwimae, "Peenike pere" Draamateater

1995

Jean-Claude Carrière, "Meelespea" Draamateater

1996

Fragmentaarium "Lõpukirjand" (Draamateater noorteprojekt 1) Draamateater

William Shakespeare, "Eksituste komöödia" Draamateater

Ben Travers, "Üks jumalast hüljatud ingel" Draamateater

Minoru Betsuyaku, "Krahv Dracula sügis" Draamateater

Samuel Beckett, "Lõppmäng" Draamateater

1997

Terry Johnson, "Hüsteeria" Tallinna Linnateater

"Hingedeaeg" (Draamateater noorteprojekt 2) Draamateater

1999

Evald Hermaküla, "Kohtuasi number null" Nukuteater

Georg Büchner, "Leonce ja Lena" (lõpetanud Hendrik Toompere jun) Nukuteater

[2]

[redigeeri] Osatäitmised kutselises teatris

1962

Camille Desmoulins Romain Rolland „14. juuli“ (Epp Kaidu) Vanemuine

1963

Tšatski Aleksandr Sergejevitš Gribojedov „Häda mõistuse pärast“ (Heiki Haravee) Vanemuine

Belkin Aleksei Arbuzov „Kusagil meid oodatakse“ (Epp Kaidu) Vanemuine

Teadustaja Vsevolod Višnevski „Esimene ratsavägi“ (Epp Kaidu) Vanemuine

1964

Oberon William Shakespeare „Suveöö unenägu“ Vanemuine (õppestuudio)

Junius Brutus William Shakespeare „Coriolanus“ (Kaarel Ird) Vanemuine

Ants Pajuviidik Paul Kuusberg „Andres Lapeteuse juhtum“ (Epp Kaidu) Vanemuine

1965

Marat Aleksei Arbuzov „Mu vaene Marat“ (Epp Kaidu) Vanemuine

1966

Autor (nov. „Pühapäev“) Arvo Valton/Paul-Eerik Rummo „Valtoniana“ (Evald Hermaküla) Vanemuine

Joosep Jãnis Rainis „Joosep ja tema vennad“ (Epp Kaidu) Vanemuine

1969

Osaline Gustav Suits „Ühte laulu tahaks laulda“

1970

Esimene kaebealune Ralf Parve „Pimedus tähendab ööd“ (Epp Kaidu) Vanemuine

1971

Aadam jt. Imre Madách „Inimese tragöödia“ (Epp Kaidu) Vanemuine

Tombassov Anatoli Salõnski „Maria“ (Evald Hermaküla) Vanemuine

1973

Osaline „Üks ullike läks rändama“ (Evald Hermaküla) Vanemuine

Lugeja hääl Otar Taktakišvili „Mindia“ (ooper, lav. Kaarel Ird) Vanemuine

Švanda Josef Kajetan Tyl „Strakonice torupillimängija“ (Epp Kaidu) Vanemuine

1974

Kapten Aino Pervik/Evald Hermaküla „Emmeliina“ (Evald Hermaküla) Vanemuine

Katz Jaroslav Hašek/Evald Hermaküla „Svejk läheb sõtta“ (Evald Hermaküla) Vanemuine

1975

Osaline Nikolai Gogol „Hullumeelse päevik“ (Evald Hermaküla) Vanemuine

Kolesnikov Leonid Leonov „Vallutusretk“ (Epp Kaidu) Vanemuine

Eilert Løvborg Henrik Ibsen „Hedda Gabler“ (Evald Hermaküla) Vanemuine

Jaan Oks Vaino Vahing „Mees, kes ei mahu kivile“ (Evald Hermaküla) Vanemuine

1976

Ants Kuslap August Jakobson „Elu tsitadellides“ (Epp Kaidu) Vanemuine

Osaline „Suured nõiad ja väikesed nõiad“ (Evald Hermaküla) Vanemuine

Kuningas August Kitzberg „Kuningatütre sünnipäev“ (Evald Hermaküla) Vanemuine

1977

Mõisahärra Ludvig Holberg/Evald Hermaküla „Mats mõisahärraks...“ (Evald Hermaküla) Vanemuine

Mihai Gruja Ion Drutse „Pühamast püham“ (Kaarin Raid) Vanemuine

Lenin Nikolai Pogodin „Kremli kellad“ (Kaarel Ird ja Evald Hermaküla) Vanemuine

Ooberst Wolfgang Borchert „Ukse taga“ (Evald Hermaküla) Vanemuine

Mängu juht Maurice Maeterlincki järgi „Pimedate mäng“ (Evald Hermaküla) Vanemuine

1978

Indrek Anton Hansen Tammsaare/Osvald Tooming „Tõde ja õigus“ (Jaan Tooming) Vanemuine

1979

Osaline kooris László Gyurkó „Elektra, mu arm“ (Evald Hermaküla) Vanemuine

Osaline Juhan Peegel „Ma langesin esimesel sõjasuvel“ (Kaarel Ird) Vanemuine

1980

Sudakov Vassili Rozov „Me elame hästi...“ (Evald Hermaküla) Vanemuine

1981

Kustas Lokk Egon Rannet „Südamevalu“ (Evald Hermaküla) Vanemuine

Lunin Edvard Radzinski „Kohus pärast balli ehk Lunin“ (Evald Hermaküla) Vanemuine

Puntila Bertolt Brecht „Härra Puntila ja tema sulane Matti“ (Evald Hermaküla) Vanemuine

1982

Raul Rein Saluri „Kadunud isa“ (Tiit Luts) Vanemuine

Faehlmann Vaino Vahing, Madis Kõiv „Faehlmann“ (Evald Hermaküla) Vanemuine

1983

Heinrich IV Luigi Pirandello „Heninrich IV“ (Evald Hermaküla) Vanemuine

1984

Osaline Eduard Vilde „Prohvet Maltsvet“ (Evald Hermaküla) Draamateater

Jaan Oks Vaino Vahing „Mees, kes ei mahu kivile“ (Evald Hermaküla) Draamateater

1985

Dugin Aljaksei Dudarav „Reamehed“ (Mikk Mikiver) Draamateater

1986

Prospero William Shakespeare „Torm“ (Evald Hermaküla) Draamateater

1990

Siimon Peetrus Ain Kalmus/Evald Hermaküla „Juudas“ (Evald Hermaküla) Draamateater

1991

Tõistre Toomas, Silk, Kohtumees jt. August Kitzberg „Rätsep Õhk ja tema õnneloos“ (Evald Hermaküla) Draamateater

Osaline Boguslav Schaeffer „Proovid“ (Evald Hermaküla) Draamateater

1992

Osaline Eduard Vilde/Evald Hermaküla „Mäeküla piimamees“ (Evald Hermaküla) Draamateater

Hjalmar Erickson jt. Miroslav Hornicek „Kolm Abertit ja preili Matylda“ (Evald Hermaküla) Draamateater

1993

Osaline Yukio Mishima „Hanjo“ (Evald Hermaküla) Draamateater

Matti Juhani Aho „Raudtee“ (Evald Hermaküla) Draamateater

Peeter Pu Songling/Zhuangzi/Kalle Käsper „Libarebased“ (Evald Hermaküla) Draamateater

1995

Jean-Jacques Jean-Claude Carriẽre „Meelespea“ (Evald Hermaküla) Draamateater

1996

Linnakodanik Williaw Shakespeare „Eksituste komöödia“ (Evald Hermaküla) Draamateater

Hamm Samuel Beckett „Lõppmäng“ (Evald Hermaküla) Draamateater

1997

Inspektor Goole John Boynton Priestly „Inspektor tuleb“ (Mikk Mikiver) Draamateater

1998

John Hall Peter Whelan „Rohuvoodi“ (Priit Pedajas) Draamateater

A.E. Housman Tom Stoppard „Armastuse leiutajad“ (Hendrik Toompere jun.) Draamateater

1999

Urs Bihler Urs Widmer „Top dogs“ (Ain Prosa) Draamateater

Peter Stockmann Henrik Ibsen „Rahva vaenlane“ (Kurt Nutio) Draamateater

[2]

[redigeeri] Osatäitmised telelavastustes

1963 Poiss Paul-Eerik Rummo „Võõrad inimesed (Heiki Arvavee)

1966 Toma Horia Lovinescu „Kõige pikem öö“ (Kulno Süvalep)

1968 Paul Murray Schisgal „Masinakirjutaja“ (Evald Hermaküla)

1969 Lancelot Jevgeni Švarts „Draakon“ (Gunnar Kilgas)

1982 John Sparrow Robert Woodroof Anderson „Püha öö – üksildusöö“ (Gunnar Kilgas)

1985 Rudolf Ikka Anton Hansen Tammsaare „Rudolf ja Irma“ (romaani „Elu ja armastus“ järgi, Gunnar Kilgas)

1986 Francæur Jean Sarment „Mamouret“ (Eero Spriit)

Toots Oskar Luts „Pildikesi Paunverest“ (Gunnar Kilgas)

2000 Isa August Mälk „Stella Stellaris“ (Ain Prosa)

1997-2000 Evald Raidver seriaal „Õnne 13“ (Tõnis Kask)

[2]

[redigeeri] Osatäitmised filmides

1965

Sepp Juhan „Mäeküla piimamees“ (Leida Laius)

Elmar „Me olime kaheksateistkümneaastased“ (Kaljo Kiisk)

1966

Martti „Tütarlaps mustas“ (Veljo Käsper)

1968

Margus „Libahunt“ (Leida Laius)

1970

Brigadir Enn „Tuulevaikus“ (Veljo Käsper)

1984

FJB direktor Vernon „Dokument R.“ (Belarussfilm)

1986

Inspektor Brummel „Mõrvasüüdistus“ (Mosfilm)

Mari isa „Naerata ometi“ (Leida Laius)

Justus „Õnnelind flamingo“ (Tõnis Kask, telefilm)

1987

Mees „Righoov“ (Tõnu Virve)

1988

Peter Stockmann „Doktor Stockmann“ (Mikk Mikiver)

1991

Bernt Notke „Surmatants (Tõnu Virve)

1994

Häärberihärra „Victoria (ühe armastuse lugu)“ (Jüri Sillart)

1997

Kunstnik „Ferbis“ (Andres Puustusmaa)

[2]

[redigeeri] Kirjandus

Sven Karja, "Lossimängud" ("Tuhkatriinumäng" Vanemuises) – "Teatrielu 1999", Tallinn 2001, lk 359–387

Evald Hermaküla, "Paradoksaalne Ird: Evald Hermakülaga Kaarel Irdist 16. septembril 1998" (intervuu, küsis Lilian Vellerand) – samas, lk 388–402

"Lavastajaraamat: 12 intervjuud Eesti lavastajatega". Tallinn 2001, lk 43–96 (intervjuu 4. märtsil 1999)

"Hermaküla" (artiklite ja mälestuste kogumik; ka bibliograafia). Koostanud Luule Epner, Mati Unt, Vaino Vahing. Ilmamaa, Tartu 2002, 2. trükk 2003, 552 lk

Ene Rämmeld, "C'est la vie = Elu on selline" (mälestused). Tänapäev, Tallinn 2004, 160 lk

"Evaldi armastus. Kirjad" (Evald Hermaküla kirjad oma esimesele abikaasale Riinale aastaist 1964–69). Koostaja ja kujundaja Tio Tepandi. Tänapäev, Tallinn 2005, 206 lk

Luule Epner, "Murrang teatriesteetikas ja Evald Hermaküla (1969–1971)" – Akadeemia 2006, nr 11

Ülo Tonts, "Kolmkümmend aastat teatriehitamist. "Vanemuise" sõnateatrist 1955–1986". Vanemuine, Tartu 2006, lk 281–298 (peatükk "Mees, kes ei mahtunud kivile. Evald Hermaküla")

[redigeeri] Välislingid

Intervjuu Kalle Kurele seoses Irene Haak-Lääne näidendi "Armastus, armastus" lavastamisega: teatri ja telelavastuse spetsiifika. Ajalehes Televisioon nr. 36, 1969 (01.09–07.09,1969) – Hillar-Vahur Peep. Eesti Televisiooni ajalugu 1955–1991, Sempore 1966–1969.

Evald Hermaküla lavastuste loetelu Eesti Lavastajate Liidu koduleheküljel (72 nimetust)

In memoriam Evald Hermaküla. Evald Hermaküla meenutavad Vaino Vahing, Tõnu Tepandi, Mati Unt, Jüri Lumiste, Hendrik Toompere juunior ja Jaak Allik – Sirp 26. mai 2000, lk 8–9

Kirsti Vainküla, "Evaldiga olid mu parimad aastad" (Liina Orlova meenutab kooselu Evald Hermakülaga) – SL Õhtuleht 6. detsember 2001, lk 3

Mati Unt, "Teatriuuenduse algusest Nõukogude Eestis" – Sirp 25. jaanuar 2002, lk 9

Jaan Tooming, "Evald Hermakülast, endast ja muust" – Sirp 8. veebruar 2002, lk 12

Madis Kolk, "Südamega rada" (raamatu "Hermaküla" arvustus) – Postimees 15. november 2002

Tartu Postimehe küsitlus: Milline on teie eredaim mälestus Evald Hermakülast? (vastavad Kärt Tomingas, Raivo Trass, Vaino Vahing, Jüri Lumiste ja Peeter Kollom) – Tartu Postimees, 18. november 2002, lk. 8

Ly Lestberg, "Armas Evald !" – Eesti Päevaleht, 20. mai 2005, lk 14

Margot Visnap, "Üks armastus müügiks" (raamatu "Evaldi armastus. Kirjad" arvustus) – Sirp 3. juuni 2005, lk 9

Vaino Vahing, "Evaldi kirjad Riinale" – Eesti Ekspress: Areen, 22. juuni 2005, lk B10

Külli Paulus, "Evaldi armastuskirjad" – Virumaa Teataja 28. september 2005, lk 5

Evald Hermaküla, "Lugupeetud Kaarel Ird, Hermaküla-poiss on siin" (kiri Kaarel Irdile 3. detsembril 1969) – Postimees 15. märts 2006, lk 26

[redigeeri] Viited

1.↑ Eesti Päevaleht 17. mai 2000

2.↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 2,9 Epner L., Unt M., Vahing V., 2002, "Hermaküla", Ilmamaa, Tartu. lk

3.↑ Teater.ee

4.↑ Eesti Lavastajate Liit

view all 19

Evald Hermaküla's Timeline

1941
December 6, 1941
Harjumaa
1949
September 1, 1949
- 1956
Age 7
Maardu, Harjumaa, Estonia
1956
1956
- 1960
Age 14
Tallinn, Harjumaa, Estonia
1960
1960
- 1965
Age 18
Tallinn, Harjumaa, Estonia
1961
1961
- 1965
Age 19
Tartu, Estonia
1962
1962
- 1966
Age 20
Tartu, Estonia
1966
1966
Age 24
1966
- 1970
Age 24
Tallinn, Harjumaa, Estonia