Hermine Elisabeth Jürgens (Blaubrück) (1892 - 1976) MP

‹ Back to Jürgens surname

Is your surname Jürgens?

Research the Jürgens family

Hermine Elisabeth Jürgens's Geni Profile

Records for Hermine Jürgens

323,471 Records

Share your family tree and photos with the people you know and love

  • Build your family tree online
  • Share photos and videos
  • Smart Matching™ technology
  • Free!

Share

Related Projects

Nicknames: "Äksi nõid"
Place of Burial: Äksi
Birthplace: Peterburg, Russia
Death: Died in Kastre, Mäksa, Tartumaa
Occupation: muusikaõpetaja, rindeõde, kino klaverisaatja, organist kirikus
Managed by: An Taur
Last Updated:

About Hermine Elisabeth Jürgens (Blaubrück)

Sünd. vkj 17. veebruar

Vikipeedia: Hermine Elisabeth Jürgens

Saaga. Tartu. EAA.5357.1.28; 1880-1934: 1880-1934

Mälestusi Äksi nõiast: I osa, II osa, III osa

Lugu Ene-Liis Taurilt 21.2.2008:

Meie sugulane Minna Piil oli peale sõda samasuguses olukorras nagu tuhanded Eesti naised - oma Saksa sõjaväes olnud pojast Ülost ja mehest Erichist polnud mingit teadet. Oli otsitud ka rahvusvahelise punase risti organisatsiooni kaudu, küsitletud paljusid inimesi, kuid vastust ei mingit. Kaudsete andmete järgi lahkus Pärnust 2 sõjalaeva, kus oli peal ka Eesti mehi, kuid üks laevadest pommitati venelaste poolt põhja. Viimane lootus oli Äksi nõid Hermiine Jürgens, kelle juurde Minna koos oma samade soovidega tuttavaga läks.

Esialgu võeti jutule tuttav ja tema mehe kohta oli öeldud, et ei saa ühendust, ilmselt on surnud. Poeg oli aga nooruke ja paar nädalat tagasi kodust ära kadunud. Ka tema kohta tulid kurvad sõnad - ei saa kontakti. Hakanud siis naine lohutamatult nutma, mille peale nõid oli küsinud, et kas ta vaimne tervis ikka korras on. Ema kostnud selle peale, et ega tal just suurt midagi viga polnud, sai alati omadega hakkama. Selle peale teatatud, et siis ta võib ju ka elus olla, küll tuleb tagasi, ma lihtsalt ei saa sellistega ühendust. Nagu selgus hiljem, oligi jalgalasknud poiss kätte saadud.

Kui Minna mõtles oma mehe peale, kes oli sõjaväes velskri ametit pidanud, kirjeldas Nõid mingit Lõuna-Saksamaa linna, kus on suur valge maja, selle ees punase risti auto ja see, kelle peale Minna mõtleb, tuleb mingite pakkidega auto juurde.

Järgmisena palus nõid mõtelda poja peale. Nüüd kirjeldati staadioni, kus poeg sõidab mootorrattaga ja siis tuleb ratta peal maha ja ise lonkab. Võtab kiivri peast ja tal on blondid kergelt lokkis juuksed.

Muidugi oli ema rõõm suur ja kui ta koju (Tähe tänavale meie majja) tuli, rääkis ta kõigest oma korterikaaslasele Anna-Tädile ja ise imestas, et kuidas see nõid Ülo lonkamisest teadis. See oli nii suur saladus, sest Ülo oli puhkuse ajal Elvas järve peal paadiga sõites endale kogemata jalga tulistanud. Sellise asja eest ähvardas sõjaväes mahalaskmine.

Loomulikult olin mina (umbes 9-10 aastane) siis seal juures ja kuulasin kõrvad kikkis kogu seda põnevat juttu pealt. Minna alati rääkis, et kui Ülo tagasi tuleb, siis võtab ta minu oma minijaks ja pulmadeks sööme need maasikavekid ära, mis keldris seisavad.

Möödusid mõned aastad ja hakkas ilmuma ajaleht "Kodumaa", kus avaldati omaste otsimiskuulutusi. Minna oli juba kõigist otsimise katsetest loobunud ja ütles, et tema enam kuhugi ei kirjuta. Mina siis kirjutasin Minna ja Anna juuresolekul ajalehele otsimiskirja valmis. Anna andis margi, Minna ümbriku ja mina panin posti. Varsti tuli Tallinna postitempliga kiri, kus oli sees ainult kirjast rebitud read - "Ülo Piili on nähtud Austraalias Tremantli linna piirkonnas."

Nüüd siis kirjutas Minna ise Austraaliasse kirja, kuid ei mingit vastust. Kui ta aga sellest loost oma Kanadas olevale tuttavale kirjutas, siis see võttis telefoniraamatust Ülo numbri ja helistas Austraaliasse. Ülo oli algul arvanud, et ema ise helistab ja olnud suures šokis. Kui ta lõpuks asjale pihta sai, siis kirjutas ise Minnale ja lõpptulemuseks sõitis ema pooleks aastaks pojale külla ja jäi sinna surmani (22 aastat hiljem). Kui ma Ülo iseseisvuse saabudes Eestisse kutsusin, siis selgus, et ta polnud kunagi varem emaga kirjavahetuses olnud ja tundnud ka ema käekirja. Saades selle esimese kirja kätte, arvas ta , et see on provokatsioon. Keegi ei uskunud, et inimene, kelle poeg ja mees olid saksa sõjaväes, N.Liidus veel maha lastud või Siberisse saadetud pole. Ülo lonkas ja kandis spetsiaalset sõjaväest saadud saabast, mida uuendati paari aasta tagant.

Erich oli Autraalias uuesti abiellunud ja kui Minna sinna sõitis, siis laskis ta USA-sse jalga, et teda kahe naise pidamises süüdistama ei hakataks.

Sellel aastal ma Ülo käest jõulukaarti enam ei saanud ja ka tema e-maili aadressil saadetud kiri tuli tagasi.

Rmt.: Tundmatu Äksi nõid: elulugu, pärimused kommentaarid/ Koost. K. Truus, 1999, 70 lk.: ill.

view all

Hermine Elisabeth Jürgens's Timeline

1892
February 29, 1892
Peterburg, Russia
1910
February 28, 1910
Age 17
Peterburg, Russia
October 7, 1910
Age 18
1911
October 1911
Age 19
1923
January 30, 1923
Age 30
Estonia
1976
July 1, 1976
Age 84
Kastre, Mäksa, Tartumaa
July 4, 1976
Age 84
Äksi kalmistu