Jaan Kiivit (1906 - 1971) MP

‹ Back to Kiivit surname

Is your surname Kiivit?

Research the Kiivit family

Jaan Kiivit's Geni Profile

Share your family tree and photos with the people you know and love

  • Build your family tree online
  • Share photos and videos
  • Smart Matching™ technology
  • Free!

Share

Birthplace: Pahuvere mõis, Soosaare talu, Paistu kihelkond, Viljandimaa
Death: Died
Managed by: Kalle Sirel
Last Updated:
view all

Immediate Family

About Jaan Kiivit

  • Artikkel Jaan Kiivit seenior Vikipeedias:http://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_Kiivit_seenior
  • Sünd: http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.1276.1.281:2?1286,1484,863,443,0
  • Sündinud: 14/27.02.1906 Soosaare talu, Pahuvere vald, Viljandimaa.
  • Ristitud: 19.02.1906 (vk) Karksi kog.
  • Konfirmeeritud: 20.07.1924 Karksi kog.
  • Õpingud: Polli valla Longi algkool, Karksi valla"Ado algkool,Karksim kihelkonna kool, 1918–25 Viljandi Maakonna Poeglaste Gümnaasiumi reaalharu, 1925–32 Tartu Ülikooli teoloogia teaduskond
  • Akadeemiline kuuluvus: Akadeemiline Usuteadlaste Selts, Akadeemiline Filosoofia Selts.
  • Pro venia concionandi/pro ministerio: 25.-26.04.1933 Tallinn.
  • Prooviaasta: 1933 Jõhvi kog (J. Variku juures).
  • Ordinatsioon: 16.07.1933 Tallinna Toomkirikus üldkiriku vikaarõpetajaks.
  • Teenistuskäik: 1933 Kiriku vikaarõpetaja, 1933 Emmaste kog aset õpetaja, 1933–48 Viru-Jaagupi kog õpetaja, 1940–41 Viru praosti kt, 1941–48 Viru praost, 1946–49 Konsistooriumi assessor, 1948–58 Tallinna Jaani kog 1. pihtkonna õpetaja, 1948–49 Tallinna praost, 1948 piiskopi asetäitja asetäitja, 1949 vikaarpiiskop, 1949–68 peapiiskop, 1949–68 Tallinna Toomkoguduse ülemõpetaja.

1959 Leipzigi Karl Marxi nim Ülikooli usuteaduskonna dr theol h c, 1959 Praha Ülikooli Comeniuse nim usuteaduskonna dr theol h c, 1963 Helsingi Ülikooli usuteaduskonnadr theol h c, 1963 Pariisi Ülikooli dr theol h c.

1949–71 Usuteaduse Instituudi tegeliku usuteaduse korraline professor.

Perekonnaseisuametnik: 1933 Emmaste kog, 1933– Viru-Jakobi kog.

1947 leeritöö toimkonna liige, 1949 õpetajate ja jutlustajate kvalifikatsiooni tõstmise küsimuse komisjoni liige, 1953 Agenda redaktsiooni ja maade küsimuste lahendamise komisjoni liige, 1958 Piibli tõlke komisjoni liige.

Aumärgid: .

Laulatatud: 02.07.1935 Jõhvi kirik.

Abikaasa: Gertrud snd Varik (6.10.1914 Tartu – 29.04.1982), isa: praost Jaak Varik (19.08.1882 Tarvastu kihelkond – 09.07.1941 ), ema: Gertrud Veronika snd Raam.

100 aastat peapiiskop Jaan Kiivit senior 'i sünnist

Vana Testamendi prohvet on võrrelnud elu kangakudumisega. Lõimelõngad on seatud kangastelgedele ja kangur hakkab lõng-lõnga järele heitma koelõngu lõimedesse. See on pikk ja aeganõudev töö, mis nõuab ka mõtlemist ja kaalutlemist, sest lõngad ja mustrid tuleb kangrul valida. Kui sellesse elukangasse on viimane lõng heidetud, siis tuleb surm ja lõikab teravate kääridega kanga elutelgedelt maha. Meile, oma kangakudumise jätkajaile, jääb sellest mälestuste kangas.

Kui midagi valida peapiiskop Jaan Kiiviti mälestustekangast, siis valikute tegemine nii erinevate värvide ja mustritega kangast pole sugugi kerge ühes lühikeses artiklis.

Jaan Kiivit, Jaan ja Leena (sünd Allik) poeg sündis 27. veebruaril 1906 Viljandimaal Tuhalaane vallas. Alghariduse sai Polli (Longi) ja Karksi valla (Ado) algkoolis ja Karksi kihelkonnakoolis. Sügisel 1918 astus ta Viljandi keskkooli, mille järel kevadel 1925 lõpetas Viljandi maakonna poeglaste gümnaasiumi. Sama aasta sügisel ta asus õppima Tartu ülikooli usuteaduskonda.

Jaan Kiiviti alghariduse aeg langes Eesti vabariigi algusaastaisse, mis ei pakkunud «rohelist teed» rahva usu- ja kirikukeelule, vaid elati hariduse illusioonis, mis pidanuks lahendama kõik teised eluprobleemid. Ka Jaan Kiivit, nagu ta ise tõdeb, ei olnud siin erandiks. Alguse teisiti mõtlemiseks andis pooleldi juhuslikult Piibli lugemine ja ühe koolivenna kristlik käitumine, mis ajendas usuteaduskonda astuma, mille ta lõpetas 1932. a detsembris.

Õpetaja prooviaasta pidas ta Jõhvi õpetaja Jaak Variku juures (2.2–13.7.1933), kes oma praktikandile on andnud järgmise iseloomustuse: «Mis cand Kiiviti isikusse puutub, siis on ta ennast näidanud väga ustava töötegijana, kes usuliselt seisab Ev. Lut. Kiriku alusel ja loodan, et meie Ev. Lut. Kirik Jaan Kiiviti isikus tõsise hingekarjase juure saab, milleks Jumal andku oma õnnistust.» Õige lühikest aega oli ta vikaarõpetajaks Hiiumaal. Tema ordinatsioon toimus Tallinna Toomkirikus 16. juulil 1933, ordinaatoriks oli ass praost A. Kapp. Konsistooriumi otsusega (21.3.1934) kinnitati ta Viru-Jakobi koguduse õpetajaks ja viis aastat hiljem Viru praostkonna praostiks. Piiskopi (piiskopi asemiku A. Pähni) otsusega (27.5.1948) teenistuse huvides paigutati ta ümber Tallinna Jaani koguduse õpetajaks ja Tallinna praostkonna praostiks.

Piiskopi asemiku (A. Pähn) ettepanekul (2.2.1949) kinnitas konsistoorium Jaan Kiiviti vikaarpiiskopiks. 13. kirikukogu valis Jaan Kiiviti eluaegseks Eesti Ev. Lut. Kiriku peapiiskopiks arvates 23. oktoobrist 1949.

Viru-Jakobi koguduse teenimise aega langeb ka abiellumine Gertrud Jaagu t Varikuga (s 6.10.1914). Laulatus toimus Jõhvi kirikus 2. juulil 1935. Abielust sündis viis last: Leena (1936), Kirsti (1937), Jaan (1940), Annika (1943) ja Marika (1949).

Antud olukorras polnud Jaan Kiivitil kerge peapiiskopi kohta vastu võtta: nii suure lugemuse, elukogemuste ja intelligentsiga mehel kui temal, polnud teadmata, kui täis karisid see meri oli, kus tal väikse maa ja rahva kirikulaevaga tuli purjetada. Varsti pärast peapiiskopi koha vastuvõtmist tuli kuuldavale läänest hääli, et Kiivit on isehakanud punane piiskop. Ei kulunudki väga palju aega, kui need hääled hakkasid vaibuma ja Jaan Kiiviti renomee just läänepoolses protestantlikus kirikus hakkas tõusma. Varsti sai temast tuntud ja tunnustatud teoloog nii kirikute maailmaliidus kui ka luterlike kirikute maailmaliidus, samuti nii rahupooldajate kui kirikute oikumeenilises liikumises. Ilma teeneteta ta poleks saanud nelja Euroopa ülikooli, Leipzigi, Praha, Helsingi ja lõpuks kõige väärikama, Pariisi ülikooli audoktoriks. Kadunud professor Elmar Salumaal on õigus, kui ta pikas ja asjalikus Jaan Kiiviti nekroloogis (26.9.1971) mainib, et Kiiviti populaarsus protestantlike kirikute ringkonnis ületas kõiki teisi eesti teolooge.

Paljude ametisõitude juures leidis Jaan Kiivit aega uue teoloogide põlvkonna kasvatamiseks. Kuna nõukogude kord sulges Tartu ülikooli usuteaduskonna, oli ta 1946. aastal üheks uue õppeasutuse loojaks EELK konsistooriumi juures, algse nimetusega Usuteaduse Kõrgem Katsekomisjon (UKK), hiljem Usuteaduse Instituut (UI) ja samas tegeliku usuteaduse õppejõuks. Tema loengud olid huvitavad ja kaasakiskuvad, tähelepanuväärne on see, kuidas ta juhatas jutluste seminare. Ta oli hea pedagoog, püüdis üliõpilast ka nõrga jutluse puhul julgustada, kui teised seda teravalt kritiseerisid. Ta rääkis, kuidas ühest taolisest saksa jutluste seminarist võttis osa üks ilmik, kes võis sõna võtta jutluse kohta. Kui üliõpilase jutlus oli hea, siis ta ütelnud: Jumal õnnistas! Kui jutlus oli keskpärane, siis: Tekst oli raske! Kui aga jutlus on olnud vilets, siis ta olevat lausunud: Laulud olid hästi valitud!

Inimesena on peapiiskop Jaan Kiivitist jäänud unustamatud mälestused: kui heast humaansest inimesest ja targast elukogenud õpetajast. Inimeste jaoks, kes tema juurde tulid, oli tal aega, ta kunagi ei vaadanud kella! Kui inimene tuli tema juurde mure ja hädaga ja kui tal polnud võimalik teda aidata, siis vähemalt ta saavutas selle, et abiotsija lahkus tema juurest teadmisega, et teda oli tahetud aidata !

Jaan Kiivitil oli eriline sarm, mis ei köitnud ainult tema sõpru, vaid isegi vastaseid.

31. augustil kirjutas Jaan Kiiviti avalduse konsistooriumile, milles teatas oma soovist lahkuda peapiiskopi ametist ja palus kaks kuud palgalist puhkust, sest puhkus oli saamata. Muu hulgas kirjutas ta järgmist: «Kuigi mu tervislik olukord ei luba mul seniste vajalikkude ülesannete täitmist, siis vastavalt oma jõule ja võimetele olen nõus edasi töötama EELKs, niikaua kui suudan või seda vajatakse.»

Peapiiskop Jaan Kiivit suri 3. augustil 1971. Tema matusetalitus toimus 7. augustil Tallinna Jaani kirikus ja muldasängitamine Rahumäe kalmistule.

Voldemar Ilja

Artikkel ilmunud ajalehes Eesti Kirik veebruar 2006

17 kevadist hetke. Peapiiskop Jaan Kiivit sen 1906–1971

27. veebruaril möödub 100 aastat sõjajärgse peapiiskopi Jaan Kiiviti sünnist.

Et kirjeldada meie ühe 20. sajandi silmapaistvama teoloogi elu, võtan appi kaks olulist raamatut: Riho Altnurme doktoridissertatsiooni «Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik ja nõukogude riik 1944–1949» ja Usuteaduse Instituudi pühendusteose Jaan Kiivit jun 65. sünnipäevaks «Kristuse täisea mõõtu mööda».

Elutee algus Jaan Kiivit sündis 27. veebruaril 1906 Viljandimaal Pahuvere vallas Soosaare talus Jaan ja Leena Kiiviti pojana. Tema vanemad olid ausad, töökad ja lugupeetud veskipidajad. Edasi tuleb aga täpsustada väike eksitus. Viis aastat hiljem ei kolinud Kiivitite pere mitte Pärnumaale Polli valda, vaid ikka Viljandimaale Karksi valda Polli külla, tallu, kus ligi 15 aastat on elanud ka minu abikaasa.

Seal algas ka koolitee: alguses Longi, hiljem Ado algkoolis ja Karksi luterlikus kihelkonnakoolis. 1918. a jätkas ta kooliteed Viljandi keskkooli reaalharus, kus sai õppimises hästi edasi ja pühendas palju aega lugemisele. Koolis valitsenud usuvastane meeleolu usku ei äratanud, kuid ärgitas mõtlema ja küsimusi esitama. Leeriskäiku kodukoguduses Karksis 1924. a on Jaan Kiivit meenutanud: «… siinne õhkkond vaimliselt oli puhtam, ilusam ja kõrgem kui kusagil mujal.»

Lõpetanud 1925 edukalt keskkooli, otsustas Jaan sugulaste-sõprade vastuväidetest hoolimata – pole kõnemees, ei oska laulda ega ole õppinud ladina keelt – edasi õppida Tartu ülikooli usuteaduskonnas. Soov oli maailma asjades selgusele jõuda.

Alistunud tahtele Alanud 1925. a sügisel aktiivset üliõpilaselu «koos selle lõbususe ja tühjusega», nakatas ta kaaslasi oma huumorimeele ja osavõtlikkusega. Ka oli ta kahe seltsi – Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi ja Akadeemilise Filosoofia Seltsi – liige.

Ent järgnenud kaks surmaohtlikku haigust panid Jaan Kiiviti tunnistama: «Sel ajal sai kindlaks, et Jumal mindki kutsub oma tööle ja pean minema, pean alistuma ja tahtsin ka ise seda rahulikult teha. Sisemiselt oli paljugi veel lahendada, aga see oli loomulik areng, ei takistanud tööd.»

Pärast ordinatsiooni 16. juulil 1933 teenis ta pool aastat Hiiumaal Emmaste koguduse vikaarõpetajana, edasi aga 1948. aastani Viru-Jaagupi koguduses. Viimases on ka säilinud Jaan Kiivit praostiaastate (1940–45) aruanded, millest pühendusteoses kirjutab õpetaja Marek Roots.

Mahukast pöördelise 1940. aasta aruandest võib lugeda, et väljakuulutatud kirikunoorte päevad on ära jäänud, vabatahtlikult on suletud keskasutusi, võimud on sulgenud ajakirjad, liikmemaks on muudetud vabatahtlikuks. Kuigi kristlikku kirjandust ostetakse ja loetakse rohkem ja suurenenud on kirikuskäijate aktiivsus, on praost skeptiline: «… võib märkida, et murdeaeg on meilt mõndagi viinud ja mõnegi asja jälle tähtsana meelde tuletanud. Väliselt vaadates oleme kaotanud palju. See protsess, mis algas peale maailmasõda ja mis tahab kirikut kõikidelt elualadelt välja tõrjuda, on jälle sammu edasi jõudnud. /…/ Kui hinnata just koguduse saadikute seisukohavõtte, siis on selge, et laial kirikurahval on elujõudu. /…/ Teiseks toob praegune aeg esile kiriku õige seisukoha rahva elus ja südames. /…/ Kiriku vaiksest usulisest tööst on ulatunud rohkem rahva hinge, kui arvatakse ja suhtumine kirikusse ei ole positiivne mitte kaastunde pärast, vaid see on kasvanud välja teenimise hindamisest, millega kirik on teeninud rahvast.»

Mahehäälne teadjamees Prooviaastal praost Jaak Variku juures oli vaimulikutöö kõrval teinegi käegakatsutav ja saatuslik tagajärg – Jaan Kiivit abiellus Variku tütre Gertrudiga, kes kodu-uurija Alise Vaasma kogutud mälestuste järgi oli rõõmsameelne, sõbralik ning oma kodule pühendunud. Näitleja Ferdinand Veike arvates «mõjus juba Gertrudi ema nii soliidselt, et tema vastuvõtt pani muretsema. Kodused kombed olid etiketikohased ja laud alati vaata et pidulikult kaetud». Vahemärkuseks – Gertrudi ema oli mõisavalitseja tütar.

Nad elasid kiriku kõrval pastoraadis, mille juurde kuulus kena aed, ja kust neid 1940 sunniti välja kolima. Perre oli veebruaris sündinud kolmas laps – kahe tütre kõrvale poeg Jaan Kiivit jun. Kokku oli nende peres viis last. Pereisa peeti emotsionaalseks meheks, kel oli eriline mahe hääl ja kes oskas oma laialdasi teadmisi siduda pühapäevastesse jutlustesse.

Tema tegevus vaimulikuna oli kandnud head vilja ja ta leidnud tunnustust juba 1936. aastal, kui Jaan Kiivit valiti konsistooriumi assessoriks. Otsus tuli küll tühistada tema nooruse tõttu. 1941 kinnitas konsistoorium ta praosti kohusetäitjaks, assessoriks 1946.

Tee välisilma Taassaabunud nõukogude aeg muutis paljude kirikuõpetajate, ka Kiivitite elu. Piiskopi otsusega 6. juunist 1948 sai Jaan Kiivitist Tallinna Jaani koguduse õpetaja ja Tallinna praost. Põhjusel, et ta omas suurt autoriteeti ja sidemeid vaimulikkonna seas ning nõudega teha vaimulike seas patriootlikku tööd, värvati ta samal aastal KGB agendiks hüüdnimega «Jüri». 20. aprillil 1949 kinnitas konsistooriumi täiskogu ta piiskopi asetäitjaks.

Ent elu, eriti kirikuelu, ei olnud lihtne. Ühelt poolt oli piiskop Johan Kõpp asunud Rootsi ja nimetatud seal peapiiskopiks, teiselt poolt otsis usuasjade nõukogu inimest, kes «poliitilisest vaatenurgast ei ärataks mingisugust kahtlust» ja keda võiks usaldada välismaale jutlusi ja ettekandeid pidama.

Aprillis 1948 oli vangistatud piiskopi kohuseid täitnud August Pähn ja kuna usuasjade nõukogu eelistas olemasolevate andmete alusel Pähnale Kiivitit, soovitasid võimud määrata konsistooriumil viimase peapiiskopiks, «kuigi ta pole eriti kvaliteetne».

23. oktoobril 1949 valiti Jaan Kiivit eluks ajaks peapiiskopiks. Algas 17 kevadet kestnud kassi-hiire-mäng nagu kunagi populaarses filmis «17 kevadist hetke». 1950. aastaks saadi Moskvas aru, et jõudmaks suheteni lääneriikidega, on arukam kasutada Balti riikide luteri kirikuid, kelle vastu oli suurem usaldus kui õigeusu kiriku vastu. Teerajajaks osutus Jaan Kiivit.

1955 saadeti ta Helsingisse ülemaailmse rahunõukogu konverentsile, järgnesid edasised kontaktid ja koostöö. 1959 promoveeriti Kiivit Leipzigi ja Praha ülikooli audoktoriks, mispeale on öeldud: «Ta on selle täiesti ära teeninud – ta on üks ebatavaliselt tark ja hea kirikujuht.» 1963 sai temast Helsingi ja Pariisi ülikooli audoktor.

Ent medalil oli teine külg: usuasjade volinik polnud peapiiskopi tegevusega enam rahul, toimus mitu vestlust. Jaan Kiivit esitas emerituuri asumise palve, see täideti 31. augustil 1967, põhjuseks halb tervis ja 7. septembril raporteeris volinik Moskvasse, et «operatsioon on edukalt läbi viidud». 18. oktoobri konsistooriumi koosolekul lükati tagasi tema ettepanek asuda Usuteaduse Instituudi rektori kohale, ta jätkas instituudis tegeliku usuteaduse professorina.

Jaan Kiivit suri 3. augustil 1971. Rita Puidet



      
view all

Jaan Kiivit's Timeline

1906
February 14, 1906
Paistu kihelkond, Viljandimaa
1935
July 2, 1935
Age 29
Jõhvi kirik
1936
May 27, 1936
Age 30
1940
February 19, 1940
Age 34
1943
1943
Age 36
1971
August 3, 1971
Age 65
August 7, 1971
Age 65
Tallinn