Jaan Lepajõe (1928 - 1999) MP

‹ Back to Lepajõe surname

View Jaan Lepajõe's complete profile:

  • See if you are related to Jaan Lepajõe
  • Request to view Jaan Lepajõe's family tree

Share

Related Projects

Birthplace: Suure-Jaani, Suure-Jaani, Viljandi County, Estonia
Death: Died in Tartu, Tartu linn, Tartu County, Estonia
Managed by: Aadu Must
Last Updated:
view all

Immediate Family

About Jaan Lepajõe

Lepajõe (a-ni 1937 Jürisson), Jaan (3 III 1928 Taevere v. - 9. IV 1999 Tartu), põllumajandusteadlane, põllumajandusdr.(1973, kinnit. 1974). Lõpetas 1952 EPA. 1957 - 93 EPMÜ õppejõud(1977 - 93 prof., 1974 - 78 agronoomiateaduskonna prodekaan, 1991 - 93 maaviljeluse ja taimesaaduste tehnoloogia instit-i juh.), a-st 1993 EPMÜ emeriitprofessor. Uurinud teraviljakasvatust, eriti odra saagikuse suurendamist ja töödeldavuse parandamist, ning maaviljeluse ajalugu, loodussõbralikku maaviljelust ja keskkonnakaitset. Avaldas art-eid agraarideoloogia kohta. Pidas talu. Korraldas Suure-Jaani koduloolisi uurimisi ja 1984 - 92 igaastasi Suure-Jaani khk. koduloo päevi, 1992 -98 oma kodutalus eesti rahvuskultuuri probleeme käsitlevaid sümpoosione "Lepakose lugemised". Osales 24 teadusorg-i ja seltsi tegevuses, sh. oli B.G.Forseliuse Seltsi, Krahv Friedrich von Bergi Fondi ja Eesti Muinsuskaitse Seltsi asutajaid. EE 14.kd. 2000. lk. 236

Põllumajandusteaduste doktor, professor Jaan Lepajõe (3.III 1928-9.IV1999) sünnitalu asub Lepakosel Navesti jõe lõunapoolsel kaldal Kaansoo lähedal. Kolmandal märtsil sel aastal möödus tema sünnist 80 aastat Vanemate kodu ja lapsepõlv Lepakosel Viimase paari-kolmesaja aasta kestel on Lepakoselt sirgunud ühe ja sama pere järeltulijaid. 19. sajandi lõpus sai talu peremeheks ja perenaiseks Jüri Jürisson (1875-1958) ning tema naine Liisa, neiupõlves Bakhoff (1870-1922). Neil sündis kaheksa last: Jaan, Marie, Jüri, Tõnis, Liisi, Hans, Martin ja Leida. Kõige vanem poeg, Jaan Lepajõe isa - samuti Jaan, sündis 1899. aastal ja elas 89 aastat vanaks. Lõpetanud Põhja-Eesti Põllutöökeskkooli esimese lennu 1921. aastal, ei tulnud Jaan kohe Lepakosele, vaid töötas mitu aastat Läänemaal loomakasvatusnõuandjana, seejärel Põltsamaal ja Võhmas, talutöö kõrvalt kuni 1941. aastani. I926. aastal kosis ta naise Läänemaalt töökast Ilmandu talust. Kati, neiupõlves Üürike, oli lõpetanud Vigala Põllutöökooli. Seejärel otsustaski Jaan asuda isakoju, et seal ühiselt talu olukorda ja elujärge parandada. Jänedal ja Vigalas saadud põllumajandusteadmised aitasid noorpaaril mõne aastaga viia talu eeskujulikule järjele. Jaanil oli hingestatud ettekujutus loodusest, inimese osast loodusväärtuste kasutamisel ja muutmisel. Neil sündis neli last, kes kõik omandasid põllumajandusliku kõrghariduse. Lastele õpetasid vanemad kõigepealt töökust, eesmärgistatud ja põhjalikult läbimõeldud tööd. Jaan Lepajõe ise on oma lapsepõlve meenutanud: „Töö algas koos vanaisaga karjas käies, hiljem jätkus iseseisvalt koos nooremate vendadega. Maast-madalast tuli teha põllutöid. Sellest ka huvi põllumajanduse ja üldse loodusteaduste, eriti botaanika ja zooloogia vastu. Kaks suve kulus oma koduümbruse tundmaõppimiseks ja herbaariumi koostamiseks, see sai teoks sõja aastail. Botaanikaõpetaja oli põhiliselt isa, sest tal oli taimede kohta raamatuid, peamiselt saksakeelsed, nagu taimede atlas Linnč süsteeemi järgi jt. Isa teadis taimede ladinakeelseid nimetusi. Kui heina vedasime, tegin mina koormat, isa tõstis peale. Siis ta ikka küsis ja ütles, et see on kerahein - Dactylis glomerata, see ristik - Trifolium pratense jne. Pühapäeviti tuli ka töötada, nii muutus töö sageli üksluiseks” . Haridustee algas lähedal asuvas Rääka koolis: „Seal ma olin küll parimate õpilaste hulgas, kuid koerusi kogunes ka üsna palju. Lahmuse koolis virgutas õpetaja ja üliõpilane Paul Kees huvi ajaloo, võõrkeelte ja filosoofia vastu. Karjas käies uurisin Jälevere raamatukogust saadud ajalooraamatuid, nii et kui sügisel koolis õppima hakkasime, oli mul see õpik tavaliselt läbi loetud, kõik juba teada. Viljandis keskkoolis käies tekkis sügavam huvi muusika kuulamise vastu. Kuna kontserte siis Viljandis ei olnud, jäid peamisteks kontserdiandjateks raadiovaljuhääldajad, mida kuulasime tänaval ja lastepargis.” Nooruses tekkinud mitmekülgsed huvid laiendasid silmaringi, arendasid tulevaseks teadustööks vajalikku kujutlusvõimet, eruditsiooni. Ta tegeles aktiivselt spordiga, eriti maadlusega ja raskejõustiku aladest veel tõstmisega, hiljem Tartus ka vehklemisega jm. Jaan Lepajõe lõpetas 1947. aastal Viljandi II keskkooli. Edasised õpingud ja töö Jaan Lepajõel oli keskkooli järel kindel soov õppida põllumajandust Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonnas, kuhu ta 1947. aastal astuski, kuid lõpetas 1952. a märtsis juba Eesti Põllumajanduse Akadeemia agronoomiateaduskonna kiitusega agronoomia erialal. Aastatel 1955-1957 õppis aspirantuuris Leningradi Põllumajandusinstituudis ning kaitses samas 1958 kandidaadi kraadi odra saagikuse parandamise bioloogiliste ja praktiliste võtete teemal. Ta töötas õppejõuna EPA-s, kokku üle 40 aasta. Algul ta oli assistent (1957-1960). siis vanemõpetaja (1960-1963), dotsent (1963-1975) ning professor (1975-1992). Alates 28.05.1993 oli ta EPA maaviljeluse kateedri emeriitprofessor . Doktoritöö kaitses Jaan Lepajõe 1973. aastal Moskva Põllumajandusinstituudis teemal Õlleodra headuse ja saagikuse suurendamise teoreetilisi ja praktilisi aspekte . 1974. a omistati talle põllumajandusteaduse doktori kraad. Ta on avaldanud trükis ligi 400 artiklit, sealhulgas üle 150 teadusliku artikli, temalt on ilmunud trükis 25 raamatut ja brošüüri Jaan Lepajõe oli Eesti Muinsuskaitse Seltsi ja B. G. Forseliuse Seltsi liige ning Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi, Eesti Muinsuskaitse Seltsi Asutava Kogu liige 1987, ning ajakirja Akadeemia toimetuskolleegiumi liige 1989. aastast alates, Soomaa Rahvuspargi nõukogu liige, Vanemuise Seltsi liige, ta osales enam kui 20 teadusühingu ja -seltsi tegevuses. Jaan Lepajõe ja tema abikaasa Leida Lepajõe elu läks teadustööd tehes, lapsed kasvasid suureks, tulid lapselapsed. Pojad lõpetasid samuti EPA, Tiit õppis maaparandust ja Madis põllumajanduse mehhaniseerimist. Marju lõpetas 1985 Tartu Ülikooli eesti filoloogia osakonna, on praegu usuteadlane, klassikalise filoloogia magister 1996. Kultuurilooline tegevus ja kirjanduslikud kalduvused Jaan Lepajõe oli omanäoline loodusfilosoof ning mõtleja ja hea kirjamees. Tema loenguid ja avaldatud mõtteid, mis olid üldhariva, suunava ja kasvatusliku mõjuga, jälgiti suure huviga. Jaan Lepajõe armastas viibida oma isakodus Lepakosel ning talle meeldis tegelda kodukandi kultuuriloo uurimise ja tutvustamisega. Ta osales aktiivselt Suure-Jaani kihelkonna koduloopäevade korraldamisel. Jaan Lepajõe enda jaoks väga oluliseks sündmuseks oli 13. septembril 1996 toimunud koduloopäev Suure-Jaanis, mis oli pühendatud eesti põllu- ja riigimehe Tõnis Kint´i 100. sünniaastapäeva tähistamisele. Kohal oli Tõnis Kint´i poeg Oole Kint Rootsist. Üritusel osales üle 100 inimese. Jaan Lepajõe korraldas suviti aastatel 1992-1998 koduloo ja rahvuskultuurialaseid talusümpoosione. nimetades neid “Lepakose Lugemisteks” Ta valis välja vestlusteemad või kutsus külalisesinejaid väljastpoolt, nagu kunstiteadlane Maire Toom, geoloog-paekiviuurija Rein Einasto, muusikateadlane Valve Jürisson jt. Esimene talusümpoosion Lepakose lugemised toimus 15. augustil 1992. a, kus Jaan Lepajõe esines kõnega Alternatiivne põllumajandus ja alternatiivne eluviis. Järgmistel talusümpoosionidel oli tema kõneteemadeks; Kas eestlusel on tulevikku 1993, Eestlus on looming 1993, Jää õitsema aegade meres riik Põhjamaa riikide peres 1995. Ilmselt Suure-Jaani kultuurielule täie pühendumusega kaasaaitamisele omistati Jaan Lepajõele juba 1998. aasta märtsis tiitel “Suure-Jaani aasta inimene 1997”. Tiitlile lisandus rahaline autasu 3000 krooni. Jaan Lepajõe avaldas heal kirjanduslikul ja kultuuriloolisel tasemel Lepakose ja selle ümbrusega seotud kultuuriloolisi lugusid, kohalikus ajalehes Tee Kommunismile s.h. näiteks rubriigis Lepakose aastaringid (1985-1986), hiljem Sakalas, kuid ka muudes väljaannetes. Eraldi trükisena on ilmunud Põhjavaimu kultuurilooline ja looduse õpperada. Teejuht. (Tallinn 1991). TA kavatses avaldada oma kultuuriloolised ja filosoofilised kirjutised ka raamatuna “Lepakose aastaringid”. See töö jäi pooleli. Raamat ilmus peale tema surma Madis Lepajõe, Liivi Veldre, Tiit Merenäki ja Endel Vingissare kaasabil ja korraldamisel Tartu Ülikooli Kirjastuse väljaandena 2000. aasta lõpul. Raamat Lepakose aastaringid sisaldab Jaan Lepajõe kirjatöid meie lähimineviku maaelust. Eriti südamlikult on ta kirjeldanud elu ja inimesi sünnipaigas Navesti jõe kaldal, selle lähikonnas Suure-Jaani kihelkonnas. Raamatus on avaldatud tema arutlusi looduse ja põlluga seonduva ning looduse ja kultuuri seoste üle, samuti kirjutusi, mis väljendavad tema enda suhet loodusega ning seostatust muusika, ilukirjanduse ja kunstiga. Jaan Lepajõe armastas kuulata muusikat, käia kontsertidel, teatris, lugeda ilukirjandust, eriti luulet, kogus kunstiraamatuid. Tema kirjanduslikest esseedest ilmneb, et tema igatsus vaimse, kultuurilise ja filosoofilise olemise suunas oli väga tugev ning paratamatult vajalik elamiseks ja hingamiseks. Mõtiskluses Inimesed suveöös on Jaan Lepajõe öelnud: Minu Louvre on Lepakosel, pidu eneses pean Navesti jõe kaldal. Kodust kaugel tunnen eriti selgesti, et metsaäärne heinamaa oma nepilennuga liigutab mind rohkem kui Montparnasse ja keldrilael kasvavat mändi vaatan hardamalt kui Eiffeli torni. Miks mulle meeldib ülitagasihoidlik sünnimaanurgake? Siis nägin ma esmakordselt ilmavalgust, olen tekkinud sellest õhust, veest ja mullast. Ega mina üksi sinna kipu. Pääsukesed Vahemere kallastel tunnevad, kui Eestimaale ligineb kevad, ja ruttavad sünnikoju. Vähesed ellujäänud tulevad tagasi sinna räästa alla, kus nad koorusid ja oma esimese sääse püüdsid. Vist sellepärast ei saakski ma kuulata vaikust Boulone´i metsas ega suudaks Notre Dame´i kellamäng asendada tedre kudrutamist Tammiksaare raiesmiku . Suure-Jaani fenomen Jaan Lepajõe looduse- ja kultuuriloolistest lugudest tuleks esile tõsta; Jüriõue radadel, Vanaõuest Kurgjale, Altnurga loodus, Rääka kool ja koolmeistrid, Koolmeister August Milliste, Tõe ja õiguse mäng Lepakosel, Suure-Jaani fenomen. Jaan Lepajõe arvates on Eestis üks omapärane paikkond Suure-Jaani - Vastemõisa - Kaansoo kolmnurk, siinne loodus ja ümbrus Pärnu poole laiuvate rabaserva aladel. Ta on nimetanud seda nähtust ka Suure-Jaani fenomeniks kuna kusagil mujal Eestis polevat teist sellist asuala, kus 19. sajandil oleks nii väikselt maaalalt sirgunud või põlvnenud nii palju vaimukultuuri suurkujusid, nagu seda olid Johann Köler, Mart Saar, Anton Hansen Tammsaare, Liidia Koidula, Suure-Jaani muusikud Kapid jpt . Lepajõe järgi ristusid Suure-Jaani piirkonnas, mis geograafiliselt on Eesti naba, läänest ja idast, põhjast ja lõunast alguse saanud geneetilised mõjud. Kuna siin oli rahvast vähem, hõredamalt, siis olevat Eesti rahva jaoks rasketel aegadel 16.-17. sajandil koondunud siia, harva asustusega metsade, soode ja rabade varju nii maapuuduse, kui ka katku ja nälja sunnil mujalt Eestist inimesi, kes tõid kaasa oma kõnepruugi ja keele, ent kõige tähtsam, ka geenid, mis segunesid kohalikega. Seetõttu tekkinudki siin vajalik genofond andekate inimeste sünniks. Pärilik andekus ja võimed ilmutasid end alles 19. sajandil, mil olid paranenud majandus- ja haridusolud. Jaan Lepajõe arvates tuleb loovisikute loomingu täielikuks mõistmiseks tunda neid olusid, milles meistrite anne, oskused, elu- ja kunstifilosoofia on kujunenud Sellepärast ta kirjutas oma viimases tööski Lepakose aastaringid, et talentide geentsenter Suure-Jaani-Vastemõisa-Kaansoo kolmnurgas on unikaalne nähtus Eesti kultuuriloos ja vajaks tõhusamat tutvustamist ning kaitset. ). Antud kolmurgas asub ka Lepakose, Paasioja, Vahemuru, Mustikõue, Aaviku, Miiliaugu, Õhatu, Sandra, Karuskose, Kibaru jt olulised kulltuuriloolised paigad. Samas on Lepajõe märkinud: Seni pole Ann Bakhoffi (s.o. A.H. Tammsaarei ema) sünnikohta kaitse alla võetud, aga seda oleks vaja teha. On ju A. H. Tammsaare Eesti kultuuri uhkuseks. Kaitsega kaasneksid enesestmõistetavalt märgistamine, ümbruse ja teede korrastamine /.../ Veelgi ulatuslikumad matkad Suure-Jaani-Vastemõisa-Kaansoo talentide kolmnurgas meelitaksiud kahtlemata osa võtma palju rohkem kultuurihuvilisi ja jätaksid kustumatud muljed . Jaan Lepajõe loov vaimsus ja looduslähedane mõtlemine ja tema austus elu vastu põhines ülimalt lugupidaval suhtumisel ja veendumusel, et elu on kosmose ulatuses ainulaadne ja fenomenaalne. Tema teaduslik-pedagoogiline ja kultuurilooline tegevus on rikastanud meie vaimu- ja mõttekultuuri. Jaan Lepajõe inimesena oli ääretult taktitundeline, tagasihoidlik ja lihtne, hea huumorimeelega, lüüriline ja tasakaalukas. Tütar Marju meenutab isa järgmiste sõnadega: Tema mõistmiseks pole rohkem vaja, kui mõista, et ta oli tark. Tarkus on lihtne asi, aga kui tahta tarka inimest mõista, tuleb kõike seda kogeda ja lugeda, mida tema koges ja luges. Jaan Lepajõe suri 9. aprilli 1999. aastal ja tema põrm maeti Suure-Jaani kalmistule oma vanemate kõrvale. Aimur Joandi http://www.suure-jaani.ee/leole/showdetails.php?contentid=1875

view all

Jaan Lepajõe's Timeline

1928
March 3, 1928
Suure-Jaani, Suure-Jaani, Viljandi County, Estonia
1999
April 9, 1999
Age 71
Tartu, Tartu linn, Tartu County, Estonia
1999
Age 70
????