Jakob Mähar (kapten, VR II/3)

EV ohvitser, kapten. VR II/3 1920.

Sündis 26.9.1893 Pahtpääl: http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.1269.1.738:26?1246,1421,951,...

Vabadusristi II liik 3. järk, seeria 1107, 14.09.1920
https://www.president.ee/et/teenetemargid/teenetemarkide-kavalerid/...

Fotol Jakob Mähar Räpina lähedal oma Pilliroo talus koera Sammiga. Taga seisavad: paremal Jakobi õde Leeni (Helene), vasakul Liisa Marie Toots. Umbes 1925.

1909-1940 Veriora (Paulenhof) personaalraamatus Pindi külas: http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.1269.1.835:234?98,963,1833,1... Kristlikust kirikust välja astunud 15. nov. 1937.

Eesti Sõjamuuseum. Ohvitseride andmekogu. http://prosopos.esm.ee/index.aspx?type=1&id=22291

• teenistus 3. Eesti Jalaväepolk (mainimine), ülemleitnant 29.01.1919
• auaste leitnant -> alamkapten, 3. jalaväepolk (auastmes kinnitamine) 09.09.1919
• auaste alamkapten -> kapten, 3. jalaväepolk (ülendamine) 12.01.1920
• autasu tasuta maa, normaaltalu mõõdus, 3. jalaväepolk (autasu määramine) 03.12.1920
• teenistus reserv -> (õppustele kutsumine), kapten 26.07.1926
• teenistus reservvägi -> (erusse arvamine), kapten 01.11.1930
• vangistus arreteerimine trib. 04.03.42 §58-13 14.06.1941
• surm (hukati) 20.04.1942
• Saaga, Vabadussõjast osavõtnud ja teenetemärke omanud isikute kartoteek, M http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=ERA.2124.2.580:93 VR 2.l 3.j

Temast (fotoga) - https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:321115/279539/page/224 - lk. 216.217.

Foto - http://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=838538&_xr=5e5949...

EESTI KOMMUNISMIOHVRID 1940–1991 tahvel: A 221, tulp: 2 / rida: 2 nimi tahvlil: JAKOB MÄHAR 1893–1942
nimi ohvitseride mälestusmärgil: kpt JAKOB MÄHAR VR II/3 1893–1942
Lisanimestik nimekirjade R1-R7 täiendamiseks.:
MÄHAR, Jakob, Peeter m, s. 09.10.1893 Võrumaa Veriora v., eluk. Räpina v., arr. 14.06.1941, trib. 04.03.1942, §58-13, surmaotsus, otsus täide viidud 20.04.1942. Kapten Vabadussõjas, VR II/3. (10) [R1, A4] 203
Küüditatud juunis & juulis 1941.:
MÄHAR, Jakob, Peeter, 07.10.1893 Võrumaa Veriora v., talunik, arr. Räpina v., erin. 04.03.42 §58-13; surmaotsus, erin. 04.03.42, §58-13, surmaotsus, otsus täide viidud 20.04.42. [7725E]
Poliitilised arreteerimised Eestis, kd 1:
MÄHAR, Jakob, Peeter, s. 1893 Võrumaa Veriora v., arr. 14.06.41 Räpina v., trib. 04.03.42 §58-13; surmaotsus, surn. 20.04.42. [pr 19737]
https://www.memoriaal.ee/otsing/?q=Jakob+M%C3%A4har&f=all

Jakob Mäharist kirjutab Leida Toots-Pärnaste kirjutab oma mälestusteraamatus "Wabariigist Vabariiki" (Via Artia, 2007):
"Olin tihti emaga kaasas oma ristiema Mähari Leeni juures talus, kuhu ema käis appi igasugustele töödele, ja tean sellepärast talutöid hästi. Tegelikult oli see Leeni venna Jakobi talu. Neil kummalgi ei olnud oma perekonda, aitasid kasvatada ja koolitada ühe teise venna lapsi, kellel oli mujal külas väiketalu ja lastel koolis käia kaugel.
Mähari Jakob oli Vabadussõjas kapteni aukraadi saanud ja teenete eest talukoha. Oli ehitatud suur maja ja suured kõrvalhooned. Maakividest tall kahele hobusele ja laut vähemalt viieteistkümnele lehmale, lammastele ja sigadele. Laudaga ühe katuse all oli suur ja pikk küün, kus hoiti loomatoitu: heina, õlgi ja aganaid, millest tehti lehmadele kuuma veega hautist. Küünil olid kahel pool suured kahe poolega uksed, nii et sinna sai sisse sõita isegi rehepeksumasin, mis masindas sügisel vilja. Ristiema venda kutsuti kapten Jakob Mähariks. Tal olid punakad juuksed ja habe. Seda ta hooldas ja kammis ikka tööde vaheajal. Ta oli ka huumorimeelne ja armastas sageli naerda.
Teenijaid koheldi nagu oma pere liikmeid, söödi köögis ühises lauas, ühte ja sama toitu. Köögis oli suur puuküttega pliit, kahe rõngastega auguga: üks söögitegemiseks, teine sigadele kartulite keetmiseks. Kolmas auk oli aga tagapool, selles oli suur pada, kus oli alati sees vesi, seda kutsuti tagapajaks. Vett toodi väljast õuest pumbast. Suvel oli pumba all pikk mold, kuhu pumbati loomade jaoks joogivesi. Nii päikse käes seistes ei olnud vesi külm, vaid karjamaalt tulnud loomadele just parajalt soe. Küüni taga oli loomade koppel, mis oli taraga piiratud. Sinna pääsesid loomad läbi küüni tagumise ukse. Koplis olid nad vabalt, ilma ketitamata. Kui ma juba kooli läksin, pandi mind karjaseks. Kopli üht äärt piiras soo, kus ääres kasvas pilliroog. Sellest sai talu oma nimegi: Pilliroo talu.
Kuna ka soos kasvas heina, tikkusid lehmad seda sööma minema. Soo lõppes kitsa jõesängiga. Ma kangesti kartsin, kui lehmad sohu läksid, kuigi püüdsin neid sealt ära ajada. Kuid kõik ei kuulanud mind, ei aidanud ka vitsaga äraajamine. Siis juhtus tihti, et mõni vajus laukasse ja ei saanud sealt välja rabelda. Mina jooksin suure nutu ja karjumisega majja, mis oli õnneks ligidal küüni taga, üle küllaltki suure õue. Oli hea, kui mehed juhtusid kodus olema. Võeti kaasa lauad, mis asetati kuidagi esijalgade alla ja köied ümber sarvede. Suure vaevaga saadi lehmad soost välja. Mina muidugi nutsin kogu aja, ei aidanud ükski lohutamine. Oli hirmus vaadata looma rabelemist sambla ja vee sees ja tunda end süüdlasena. Aga välja nad aidati, ükski neist ei uppunud ära.
Kui koplist rohi otsa sai, lõppes ka minu karjasepõlv ja ma võisin rahulikumalt hingata. Siis aeti lehmad kesale või hiljem ristikuädalale. Siin oli juba karjaseks minust kaheksa aastat vanem vend Edgar, keda ma siis aitasin. Temal juhtus ka suur pahandus. Nimelt oli kaptenil püss, ja muidugi padrunid. Kapten oli kaitseliitlane. Vend avastas kord ühest pooleliolevast tühjast toast padrunid. Võttis neid õige mitu pihutäit. Kesal karjas olles tegi ta üles lõkke ja viskas padrunid tulle. Need tegid muidugi kuumenedes suure paugu, mille peale koer Sammi jooksis haukudes ja ulgudes koju. Pauku kuulis ka kapten, kes kiirustas kohe kesale. Ülejäänud padrunid võeti muidugi kohe ära, pahandus oli suur, kuna padrunid olla Kaitseliidus arvel. Kas see nii oli või ei olnud, ei tea, kuid kodus sai vend veel omakorda „sauna”. Vitsasaamiseks oli ta juba liiga suur, kuid isa ähvardas püksirihmaga. Karja jäeti ta ikka edasi, püssid padrunitega pandi luku taha.
Pumbakaevu juurde oli piima jahutamiseks ehitatud väike „putka”, millel oli kolm kinnist seina ja peal katus. Eest oli osaliselt lahtine, et saaks piimanõusid sisse panna. Pumbast lasti putkasse külm vesi. Piimanõud pandi vette. Piima jahutamiseks ja segamiseks oli varre otsas õhukesest ümmargusest plekist ketas, sõrmejämeduste aukudega. Seda ketast liigutati üles-alla, piim jooksis aukudest läbi ja jahtus kiiresti. Putka tagaseinas oli punniga suletud auk. Kui vesi putkas piimanõude ümber soojenes, tõmmati punn eest ja lasti soe vesi välja, kaevust pumbati külma vett asemele. Nii jahutatigi lüpsisooja piim, mis oleks muidu ruttu hapuks läinud.
Külm piim pandi paksuseinalisse kaanega piimanõusse ja viidi hobusega meiereisse. Mind võeti tihti kaasa, see oli mõnus sõit mitu kilomeetrit läbi aleviku. [-]
Ühel vaiksel suvehommikul seisin [Vabaduss%C3%B5ja] ausamba juures karjas olles kividel ja lugesin. See oli 14. juunil aastal 1941.
Järsku kuulsin automürinat, laste kisamist ja nuttu. Siis jõudis minu kohale Meeksi poolt sõitev veoauto. Nägin, et autokastis istusid üksteise lähedale surutud inimesed, keda valvasid kolm püssidega sihtivat sõdurit. Autosolijatest tundsin habeme järgi ära kapten Jakob Mähari ja minu ristiema Leeni. Veel olid seal nende naabritalu Valge peremees naise ja lastega. Lapsi oli neli, kõik minu koolikaaslased, üks poiss Sulev minuga ühest klassist. Nemad nutsidki ja karjusid. Auto suundus kiriku poole ja sealt edasi. Olin nii ehmunud ja hirmul, et ei saanud algul arugi, mis see kõik tähendab. Ma ei saanud veel toibudagi, kui ka Võõpsu poolt tuli veoauto inimestega, keda valvasid püssidega sõdurid. Ei osanud muud midagi teha kui lehmaga ruttu koju minna. Seal jutustasin, mis oli juhtunud.
Ema otsustas, et lähme ristiema tallu vaatama, mis loomadest on saanud, ehk vajavad teenijad abi. Nende talu ei olnud meist kaugel, kui sai minna üle kitsast jõesängist, millele oli ehitatud laudadest purre. Edasi tuli minna üle soo, kus laugaste vahel oli meile tuttav rada. Ületanud soo, jõudsime pillirootihnikuni. Sealt nägime üle muruplatsi, et õues oli salk võõraid inimesi ja kolm püssimeest. Edasi enam minna ei julgenud, kartsime, et meidki võetakse kinni. Hiljem kuulsime veel paljudest tuttavatest, kes olid arreteeritud, viidud Veriora raudteejaama vagunitesse ja sealt edasi Siberisse. Neile pandi süüks, et nad olid oma kodumaal, Eestimaal, olnud kas talupidajad, sõjaväelased, kaitseliitlased või riigiametnikud. Kapten Jakob muidugi Vabadussõjast osavõtu pärast.
Imekombel lasti ristiema mõne päeva pärast vabaks, sest ta oli Jakobi õde, mitte abikaasa, kes oleks olnud ka taluomanik. Verioral, jutustas ristiema, olid pandud mehed ja naised eraldi vagunitesse, perekonda arvestamata. Suures segaduses olid kodus pakitud kompsud, niipalju kui lubati kaasa võtta, läinud ristiemal vennaga segamini, nii et Jakobile olid jäänud naisteriided, ristiema kätte aga venna omad. Ristiema sai tagasi tulla oma kodutallu, kust ta aga pidi lahkuma pärast sõja lõppemist. Jakobi kohta saadi aga mitmekümne aasta pärast teada, et märtsis 1942 peeti tema üle kohut Siberis, kus ta mõisteti surma kodumaa reetmise pärast, kohtuotsus viidi täide sama aasta aprillis. Millise kodumaa reetmises teda süüdistati? Milline õudne aeg ja ülekohus!"