Johann (Juhan) Lasn (1861 - 1930)

public profile

View Johann (Juhan) Lasn's complete profile:

  • See if you are related to Johann (Juhan) Lasn
  • Request to view Johann (Juhan) Lasn's family tree

Share

Birthdate:
Death: Died in Pärnumaa
Managed by: Maret Kärdi
Last Updated:
view all 19

Immediate Family

About Johann (Juhan) Lasn

Huvitavat Johann Lasni perega seonduvat

Järgnev on üles tähendatud Helmi Mikkelsaar’e, sündinud Lasn, ja Maret Kärdi, sündinud Mikkelsaar, ühise tööna.

Johann (Juhan) LASN sündis 1.oktoobril 1861.aastal Sauga vallas Ridalepa külas Lasna talu perepojana. Peresse sündis kolm poega ja seitse tütart, kes ka kõik üles kasvasid. Tolle aja olusid arvestades oli üsna haruldane, et taluperes lapsena keegi ei surnud.

Peremees Hansu ja tema noorena surnud esimese naise, naabri peretütre, kooselust sündis tütar Mari. Lesestunud isa tõi talusse uue perenaise sama valla Räägu külast. Ann oli krapsakas ja hakkaja, kange loomuga (Lasna tütardele hilisemalt omistatud ühine iseloomujoon) ja õiglane suurekasvuline naine. Teine naine Ann ei teinud aga kasvatuses oma lihastel ja kasulapsel vahet.

Isa Hans suri suhteliselt noorelt ja arvatavasti vähki, sest “valud olid sees ja kuivas ära”, see tähendab jäi kõhnaks.

Lasna Hans jõudis olla kolm aega vallavanema ametis, kusjuures volituste aeg oli iga kord kolm aastat. Teati ka seda, et ainsa mehena vallas oskas ta nelja tehet rehkendust: liitmist, lahutamist, korrutamist ja jagamist. Omaaegsete mälestustes oli olnud väga ilus pruunisilmne mees. Täitnud Pärnu Eliisabeti koguduses vöölmünderi kohuseid.

Leskperenaise Anne tublidust näitas ka see, et ta suutis anda seitsmele peretütrele kaasavaraks igaühele 200 rubla kullas.

Pääsemaks tsaarikulli all kroonuteenistusest läks Hansu ja Anne poeg Abram Sauga valla Tammiste külla metsavahiks ja abiellus seal metsaülema tütrega. Noorpaar sai Närju metsavahitalu pererahvaks.

Vanem vendadest, Madis, jäi isa surma järel Lasnale peremeheks ja kosis vennanaise õe. Mõlemal neist olid suured pered, kuigi osa lastest surid maal möllanud difteriidi tõttu noores eas.

Pere noorem poeg Johann põdes lapsena luutuberkuloosi ja haiguse ajal lonkas tugevasti. Haigusest paranemine viis hiljem küll ka lonkamise, kuid Anne uhkus ei lubanud poega lihtsaks rätsepaks või kingsepaks jätta. Isa kaugele kuulsat head mainet ja poisi lahtist pead arvestades pani Ann poja kooli. Johannist koolitati vallakirjutaja.

Üldse oli Ann kõige uhkem isalt silmatorkava välimuse pärinud Riinu ja Johanni üle. Teised lapsed olid rohkem emasse, seega tavalise olemisega. Sellest hoolimata lastel vahet ei tehtud – tööle pandi kõik, kellel vaba aeg oli ja käed-jalad liikusid, ole sa kirjutaja-härra või talumats.

Johanni vallakirjutaja karjäärist on teada, et mitmeid aastaid oli ta üheaegselt kolme väikese valla (Kihnu, Pootsi ja Seli) juures ametis. Küll aga kõnelevad mälestused imepärasest pääsemisest, kui Kihnust nekrutitega suurele maale tulles äkiline sügistorm väina ületajaid tabas.

Pootsis tekkis Johannil õrnemaid tundmusi parunessi toatüdruku, samuti Sauga vallast pärit Messima Minna vastu. Kuigi parun oli sellele liidule vastu seisnud, korraldas paruness noortele uhked pulmad. Perekonnas jäi aga liikuma kuuldus, et parun ise või noorparun oli hakanud nägusale Minnale silma viskama ja paruness lahendas tekkinud ohuolukorra noortele meelepärasel moel. Kuulduste järelkaja kohaselt oli parunessi lahendus isegi veidi rutakas, sest pikaldasevõitu peigmees vajas tagant turgutamist ja tema kahtlused pruudi suhtes proua poolt silumist. Samal ajal kosus nooriku põlle all juba tütar Helmi, kelle ilmne sarnasus oma ilusa isaga ei jätnud tema päritolu suhtes enam kahtlusi. Kahjuks Johanni ja Minna esiklaps suri vaatamata Soomes saadud sanatooriumiravile neiueas.

Johanni naine Minna Messimas oli suure Messima talu tütre vallaslaps. Sel ajal oli vallaslaps perele suur häbi ja tütar saadeti kodust kaugemale, uudishimulike pilkude eest ära, Pärnusse teenima. Kuulduste kohaselt oli lapseohtu peretütre võrgutajaks olnud talu sulane. Minna ema sai linnas tööle Jänesselja tänava (praegune Tallinna maantee) alguses piimatööstust pidava hollandlasest juustumeistri juurde. Väike Minna sai kohe lastetu pererahva lemmikuks, nad võtsid ta oma hoolde, andsid ka võimaluse piirides hariduse, kuid ema vastuseisu tõttu ametlikult lapsendada ei saanud. Suureks sirgunud ja saksiku kasvatusega tütrega läks ema taas isakoju. Ilus Minna ajas ninakese püsti ning kõlbulikuks pidas vaid teenimist heal kohal hea proua juures. Pootsis tal selline koht olema saigi.

Hiljem, juba abielus olles, oli ta perekonna pahameeleks oma “peente” tuttavate ees mehe Johanni talutütardest õdesid maha salates nendega köögi kaudu suhelnud. Koduse keelena viis Minna sisse saksa ja vene keele. Harvem kasutati eesti keelt. See tuli käiku alles Eesti Vabariigi iseseisvumisel, kui Johann lastega oma isakodu külastas. Enne vanaema juurde jõudmist manitses isa lapsi “nüüd saksa keel kotti ja eesti keel suhu”. Minna aga jäi enda paremaks pidamise juurde, sest kord oli ta jätnud isegi meheema kööki koka ja toatüdruku hoolde, sest salongis kogunes linna seltskonna daamide eliit kohviõhtule.

Parunessi korraldatud pereelu sujus Pootsis kenasti, kuid pere kasvas ja lastele väärilise hariduse tagamiseks tuli mõelda koolidele (linnale) lähemale elukoha hankimisele. Johann Lasn rentis linnalt Bärli mõisa (nüüdse Härma kaubahoovi kohal) ja tööka ning nutika peremehe juhtimisel ja majapidamises osava perenaise käe all edenes elu jõudsalt.

Neiuikka sirgunud tütarde tarvis peeti ratsahobuseid. Töö kohustust neil ei olnud, kui nad just ise seda ei soovinud. Ainsana “rentis” tütar Elsa isalt tüki aedviljamaad, et ise enesele taskuraha teenida. Isa lubas küll preilidel preili-elu elada, kuid taskuraha jagamine oli siiski kokkuhoidlik ja kopikas visa kukkuma. Ligilähedaselt samades tingimustes elanud eakaaslastest sugulaste hinnangul polnud peres kasvatusmeetodid ideaalsed, sest isa Johann oli üsna nõudlik ja selge sõnaga, ema Minna aga pehme ja laste nõudmistele järeleandlik. Minna nõudis, et tema meest härraks kutsutaks ning pani väga pahaks, kui Johanni poolõe Mari tütar Ann , kes oli härrastega peaaegu ühevanune ning juba suure talu emand, ei hoolinud tiitlitest. Minna meelehärmiks oli ta kord sugulasi külastama tulles ja hobuse ohje aiateibasse visates hõiganud üle mõisaõue, et ae, kas vana Juhan ka kodus on.

Vaatamata nendele väikestele saksikutele narrustele oli Johanni ja Minna pere suures lugupidamises ning nende juures õitses seltsielu. Sirgusid kolm tütart ja poeg, kellel käisid külas sõbrad ja tuttavad. Kulukad piknikud ja muud moodi tulnud ajaveetmise viisid tuli positsiooni kohustusena ka korraldada. Säilinud materjalide põhjal võib väita, et mõisapidajana oli J.Lasn ka üks mõjukamaid isikuid eestikeelsete koolide asutamisel ja säilitamisel Pärnus, olles ka näiteks praeguse Koidula Gümnaasiumi eellaseks olnud tütarlaste kooli tuleviku kindlustamiseks korraldatud heategevusürituste suuremaid eraisikust toetajaid. Sageli tuli tal korraldada või oli kutsutud vastuvõttudele Pärnus suvitamas käinud kultuuri- või ühiskonnategelasate auks. Johann Lasn valiti Pärnumaa Majandusühisuse esimeheks. Ühisus oli Eestis suurim ja jõukaim.

Johann oli Eesti Maapäeva saadik ja üks kolmest vaprast, kes julges 1918. aasta veebruarikuu äreval ajal Pärnusse jõudnud saksa vägedele vastu minna, et just välja kuulutatud iseseisvus saaks enne linna vallutamist ka pealinnas teatavaks tehtud. Eelmisel päeval seisis ta Endla rõdul oma sõbra advokaat Kuusneri kõrval iseseisvusele aluse pannud manifesti Kõigile Eestimaa rahvastele avaliku ettelugemise ajal. Järgmisel päeval võttis ta endale kohustuseks minna linnavalitsuse saali rahvakoosolekule kogunenutele selgitama poliitilist olukorda riigis ja Pärnu linnas ning esialgu rahvarahutusena planeeritud demonstratsioon sai juhitud rahumeelseks ja iseseisvuse pooldajate võidu tunnustamiseks. Ja sealt suunduda linna lõunapiirile, et teatada Riia poolt sisse marssivatele sakslastele Eesti Vabariigi neutraliteedist Saksamaa ja Nõukogude Venemaa vahelises sõjas ning paluda linna ülevõtmisega veidi viivitada.

Johann Lasni elutööks sai Tarvitajate Majandusühisuse ülesehitamine, selle laiendamine ja kaubandusliku teeninduse parandamine. Maale rajati talurahvale, peamisele tarvitajale, võimalikult lähedale harukauplusi ja peeti ülal kaubandusvõrgustikku.

1921.aastal võttis Johann Lasn linnalt kruntrendimaana kasutusele linnaäärse karjamaatüki, mis jäi rannale suunduva tee äärde. Sinna, Supeluse tänavale püstitas ta pangalaenu toel kolmest elamust ja abihoonetest koosneva majavalduse. Pangalaenu käendasid G.Tannebaum ja advokaat Kuusner. Pangalaen tasuti õigeaegselt ja oma testamendis võis omanik väita, et pärand on võlgadest vaba.

Asukoht oli väga hea. Suviti tõmbas pererahvas oma elamist veidi koomale ja võttis vastu suvevõõraid. Nende hulgas oli nii oma sõpru kui ka kostilisi. Eluruume üüriti vastavalt kokkuleppele kas täiskostiga või ainult hommikuse kohvilaua ja õhtuse teelauaga. Sumedatel suveõhtutel kogunesid külalised rohtaeda teelauda, jälgisid tänaval promeneerijaid ja teritasid seltskondlike uudistega oma keelt. Samad supelvõõrad jäid tavaliselt käima aastateks.

Nii puhkas suviti mitmel aastal Supeluse tänaval Pärnu kuurordi jaoks oluline isik, professor Voldemar Vadi oma perega. Samal ajal kui proua poja ja tütardega rannas mõnules või seltsielu elas, ei loobunud tohtrihärra oma põhitegevusest – mudaravist. Kaasaegsete mälestust mööda olnud professoril selleks üürikabinet ja õde-abiline. Kuna ta oli väga trendikas seltskonnadaamide närve raviv arst, siis ilmselt kannatas honorar mitmete ruumide üürimise välja.

Nurgapealses majas pidasid rentnikud pisikest vürtspoodi ja kuna maja peremees oli väga täpne ning õiglane mees, siis poepidajad ei vahetunud.

Tervise halvenedes loobus Johann Lasn aktiivsest tegevusest nii majandusühisuses kui ka majaomanike seltsis. Surm tuli 7.jaanuaril 1931. Edasi tüüris oma pere majandusasju väga osavalt Minna Lasn.


Lapsed aga kujunesid igaüks isesuguseks. Vanem tütar Olga Auguste liitus hästi noorelt baptistidega, lasi end nende poolt ristida ja jäi kuni surmani sellele truuks. Seetõttu ta seltskonda ei sobinud ega isegi enam tikkunud. Isa Johanni 60nda sünnipäeva pidustuste aegu suleti ta isegi luku taha, et ta ei teeks oma “pööramisekõnedega” perekonnale häbi. Olga päevikutest võib lugeda tema hingelisi kahtlusi sisemise sunni ja kohustuse vahel. Ta käis avalikes kohtades missionikõnesid pidamas sisemisest sunnist ja andis enesele päevikus aru, et seetõttu peetakse teda poolearuliseks. Vaid pereliikmed teadsid tema vahedast mõistusest ja sama avaldub ka päeviku lehekülgedelt. Olgal oli selle pärast väga häbi. Pärnu Rannapargis rahva patust pööramise manitsemise juurest pidi ta soolaputkasse viidama ja päästis vaid see, et tema isa oli politseülema hea sõber. Olga pääses sõnade peale lugemisega ja ta viidi oma isa hoole alla. Tütar oli saanud väga hea koolituse klaverimängu alal ja harrastanud isegi arvestatavat kontserttegevust. Oma isa meelepahaks lükkas aga kõik kosilased tagasi, millega kodused hiljem vastu tahtmist ka leppisid. Nii oli kergem silma peal hoida tütrel, keda seltskonnas vaatamata silmatorkavale ilule puudulikuks pidama hakati. Ema teada olnud siiski Olgal ka väike õnnetu armastus kuid selle mehe süda polnud enam vaba ja just siis otsiski tüdruk lohutust usus, sest kloostrisse sulgumine ei olnud enam ajakohane. Isa seadis oma testamendis (ja hiljem kordas sama ka ema omas testamendis) Olga pärandiosa eestkoste alla. Tegelikult mitte sellepärast, et kaheldi Olga teovõimes, vaid oli alust arvata, et vaba tegutsemise volil oleks suur tükk perekonna varast kohe koguduse käsutusse läinud.

Teine tütar Elsa Adelheid oli vastupidiselt Olgale väga seltskondlik, tragi ja ettevõtlik. Tema riietumisstiil oli tolleaegses Pärnus üldiselt tooniandev. Klaverimäng, laulmine ja maalimine olid hobid, mille arendamisega saanuks tuua au ja kuulsust oma perele. Kord haigestunud lauljanna asemel Endlas üles astunud Elsal oli enneolematu menu ja talle õmmeldi võimalikke uusi esinemisi arvestades kiirkorras kogu uus kostüümivalik. Sellele järgnes aga veidi pikantne tagasilöök. Osaliste teadmata olevat seda etendust sattunud vaatama ka tolleaegne Estonia teatri direktor. Paar päeva hiljem jalutasid uulitsal kahe teatrimaja juhid vastu isaga koos olnud preili Elsale. Kuna Endla direktor oli paariga linna seltsielu tõttu tuttav, siis palunud pealinna mees end noorele sopranile esitleda ja teinud piigale väga ahvatleva ettepaneku kõrge honorari eest tema teatri truppi tulla. Isa võttis härrasmehena pakutu kaalumisele kuid kodus sai Elsa suure peapesu osaliseks – kuidas võis tütar oma lugupeetud isale sellist häbi valmistada, mis andnuks kellelgi alust arvata, et nende perest keegi võib raha eest laval esineda. Ilma tasuta, seltskondliku abistamise korras esinemine on isegi au asi ja vaheldus, kuid rahaliseks pajatsiks hakkamine häbistab kogu suguvõsa. Isa oli kõlbluse kohalt väga range. Eriti seepärast, et Elsa oli juba kord eksliku valiku teinud...

Perspektiivika kunstiandega tütar pandi omal ajal Moskvasse kõrgemasse kunstide (vist Strogonovi) kooli õppima. Elsa jagas Moskvas pansionituba siniverelise tütarlapsega, kes viis ka Pärnu neiu seltskonda, milles ise liikus. Selles käis koos nii Gruusia kui Venemaa vürstide võsukesi, harrastati mitmeid kõrgema seltskonna narrusi ja seal hulgas ka moodi tulnud spiritismi. Ainukese seansi järel, kuhu Elsa nõustus minema, sai ta aga nii tugeva närvivapustuse, et haigestus ja isa Johann kutsuti talle kiirkorras järele. Mis Moskvas tegelikult toimus ja millist laadi tütarlapse üleelamised olid, ei soostunud Elsa hiljem kunagi meenutama. Kodus võttis tema tervenemine veel pika aja. Liikus ka jutte, et isa Moskvasse kutsumise põhjustanud Elsa morganaatiline suhe kellegi väga kõrge ja keisrile lähedal seisva isikuga.


Elsal ei olnud mingit kindlat töökohta, ta tegeles seltskonna rõõmuks “kaunite kunstidega” ja oli armunud Helmuth Foelshi, kelle vend oli Miliza Korjuse peigmees. Noored liikusid palju koos ja Elsa ei näinud ka kannatavat eriti isa keelu tõttu üles astuda Estonias, kuigi teater eelistas Elsat Milizale. Helmuth oli aga tuntud elu- ja naistemees ning eelistas omakorda Elsa nooremat õde Margat. Elsa jäigi preiliks ja põhjendas hilisemalt kõikide kosilaste tagasilükkamist sellega, et nii rikast, kes teda kätel kannaks, ei leidu ja veidigi vaesema juures teenijaks või teenijate väejuhiks ta hakata ei taha. Sellest hoolimata oli tema Johanni tütardest kõige söakam, korraldas rohtaia majandamist, peale isa surma ka poe rentimist, juhtis seltskondlikke vägesid ja tema arvamusega arvestati.

Noorim tütar Marga Elisabeth oli õppinud kontoriametnikuks ja õdedest kõige enam “kahe jalaga maa peal”. Oma õnnetuseks oli ta võlutud Foelshi-poistest ja lihtsakoelise suvituslinna piigana ka kerge saak elu näinud Helmuthile. Tsaariarmee ohvitseri Helmuth Foelshi ema oli lesk ja abiellunud samuti lesestunud kolonel Korjusega, Miliza Korjuse isaga. Helmuthi noorem vend kosis Miliza. Pulmad peeti koos ja tolleaegseid võimalusi arvestades suurejooneliselt. Miliza ei olnud siis veel kuulus laulja vaid võttis alles laulutunde.

Marga ja Helmuthi abielu tulemuseks sündis poeg Verner, kuid tuulepäine ohvitserihärra tegi oma valgustkartvate äridega meelehärmi äiale ning armulugudega südamevalu pojaga kõledas garnisonikorteris igavlevale noorikule. Elsa moraalsel toel ja pimedalt armunu silmi avavate tunnistuste tõttu sai teoks abielulahutus. Helmuthi edasine elukäik on veidi hämar. Lühidalt öeldes on teada, et ta pidas Tallinnas Lutheri vabrikus pearaamatupidaja ametit ja suri Berliinis nii, et kommunistidele jäi tema pea eest väljalubatud tasu kassasse alles.

Verner Foelsh sirgus nägusaks noormeheks, kes arreteeriti 1941.aasta suvel NKVD poolt. Kuulduste kohaselt oli pealekaebaja keegi advokaadi poeg, kes Verneriga koos olid rivaalid sama neiu juures ning paremal positsioonil ning väljapaistvama vastase kõrvaldamiseks pidid armastuses kõik relvad head olema. Arreteerimisega kaasnenud läbiotsimised vapustasid seni suvituslinna vaikelu ja poputamistega harjunud Olgat ja Elsat niivõrd, et kuni elu lõpuni säilis neil vaikne hirm nõukogude võimu ees ning nad alistusid vastupanuta igasugustele repressioonidele (nii võimude kui kiuslike naabrite poolt). Verner suri 1942.aastal Siberis, nagu teatati Šveitsi Punase Risti kaudu tema jälgi ajanud onutütrele Melissa Wells’ile, kes oli siis Ameerika Ühendriikide suursaadik Aafrikas (praegu USA suursaadik Eestis).

Marga tutvus sõja lõpul riigisakslase Heinz Mossaga, kes käis Lasn’ide juures mitmeid aastaid suvitanud emal järel. Pärnu seltskonnas tunti teda “Ilusa Heinzina” ning kohalikest noormeestest eristus ta hoolitsetud välimuse ning härrasmaneeride poolest. Mitte enam esimeses nooruses, lahutatud ja pojast ilma jäänud Marga abiellus Heinziga ning nad siirdusid 1944.aasta suvel Saksamaale. Hirm venelaste ees oli nii suur, et Margal ei olnud pikka asu Euroopasse jääda. Edasi rännati Kanadasse. Marga pidas kuni surmani tihedat kirjavahetust Foelshide perega. Teisest abielust tal lapsi ei olnud.

Johann Lasni poeg Eugen Johann oli väga hea peaga ning nutikas noormees, kes esindas tüüpilist kuldse ajastu elunautijat. Ülikool jäi lõpetamata, sest see ei mahtunud kõrvuti viina, naiste ja kaardimänguga. Loengutel käimine asendus niivõrd tõsiste tegemistega, et Eugeni poeg Harry mäletab isa rääkinud olevat “vene ruletist” ja parima sõbra enesetapust selle tõttu.

Isal oli palju südamevalu. Ka ema muretses, kuid õigustas kõike nooruse rumalustega. Akadeemiline lodevus vahetati veidi auväärsema ratsaväe ohvitseri kutse vastu. Seal läks aga asi veelgi hullemaks. Eugen toimetas kõrvale ja müüs varustust, hobuseid, tegi võlgu, mängis kõik maha, võltsis vekslitel oma isa allkirju. Seda kõike koos õe Marga mehega.

Lõpuks katkes isa kannatus, ta maksis poja ja väimehe võlad, ostis pileti Ameerikasse suunduvale laevale ja – head reisi! Igatahes isamaal temast enam midagi kuulda ei olnud. Eugeni poeg Harry mäletamist mööda ei rääkinud isa kunagi oma kodust, Eestist ega sugulastest.

Eugen jäi pidama Kanadasse, tegi metsatööd ja jõudis haljale oksale, jättis viina ning kerged elukombed, välja lõi Lasna visadus. Kanadas abiellus ta soomlanna Lempiga, kellel kuuldavasti oli eelnevast elust kaasa võtta poeg. Eugen lapsendas poisi ja andis talle oma nime. Hiljem on Marga kurtnud kirjas õde Elsale, et Lempi poeg on juba mitmeid kordi vangis istunud retsidivist ning koos Eugenilt saadud autoga teadmatusse kadunud ning võib kus tahes Lasna nimele häbi tegema hakata.

Eugen asutas oma metsatöötlemise ja kaasaegsete mälestuste kohaselt aitas väga paljusid sõja järel Kanadasse siirdunud eestlasi, kes pidid väljaandmise hirmus Rootsist lahkuma. Uues Maailmas aga ei saanud muidu elamisluba, kui kindla töökoha olemasolul. Eugen võttis salajasel kokkuleppel Eesti Komiteega oma tööstuse tööliste nimekirja inimesi seniks, kui need omale koha leidsid ja abivajajaid tuli iga põgenikelaariga. Sellest läks liikvele jutt, et tal on suur metsatööstus 70-80, isegi kuni 100 töölisega. Ilmselt tegelikult nii laiahaardeline tema ettevõte siiski ei olnud.

Eugen Lasni osast sõjapõgenike käekäigu kujunemisel on oma mälestusteraamatus kirjutanud kunagine koolide inspektor Märt Raud, kes oli oma inspekteerimisreisidel sattunud ka Eugeni isa Johanni koduküla Ridalepa kooli. Kanadasse läks ta küll veel Mardi nime all, kuid muutis oma eesnime Märdiks pärast seda, kui kodumaale jäänud nimekaimust kirjamees “punaseks kätte ära läks”.

Eugeni loomupärane riskivalmidus ja hasart lõid taas välja siis, kui keegi kodumaalt saabunud ja äripartnerlust pakkunud tegelinski ahvatles teda koos uut ettevõtet asutama ning sellesse investeerima nii maade kui metsatööstuse tagatisel. Luhta läinud plaanidega üle piiri Ühendriikidesse pagenud partner jättis võlad Eugeni kanda ja usalduse kuritarvituse tagajärgi maksab veel tänaseni tema poeg Harry, sest hädapärasest maade müügist ainuüksi ei piisanud pankrotimenetluse lõpetamiseks.

Ka poeg Harry Eugene Johanni mälestustes on veel eesti keele oskus ajast, kui isal olid eesti mehed tööl. Mäletas, et isa tahtnud ikka niipalju vara koguda, et Eestisse külla sõita, kuid vahepeal puhkenud sõda lõikas selle soovi läbi. See ja kõik sõja järgselt juhtunu oli nii suur löök, millest ta ilmselt ei toibunudki. Poeg Harry aga ei teadnud kuni oma kahe vana tädi surmani midagi Eestis elavatest sugulastest ega suurest ja kokkuhoidvast suguvõsast.

Elsa poolt oma eluõhtul üksikute poetatud märkuste toel võib järeldada, et Eugen soovis tulla Eestisse ja tõestada, et temastki on midagi saanud – põhjaläinud kabajantsikast on saanud lugupeetud härra. Ta püüdis nooruses tehtud ülekohut heastada Eesti põgenike abistamisel. Olga õhkas kord kogemata, et kas tema ema ja isa siis tõesti ei osanud oma ainust poega õieti kasvatada, et see pidi niiviisi Eestist välja saadetama ja lõpuks ise käe oma elu külge panema.

Peale Olga ja Elsa maise teekonna lõppu leidsid neid hooldanud onu Madise pojatütred üksikuid kirju, mis juhtisid kätte ühendustee Eugeni pojani. Kanadas elaval Harryl polnud aimugi oma isapoolsest suguvõsast, kuigi oli käinud mitmeid kordi Soomes ema sugulaste juures. 1930.aastal sündinud Harry on abielus hollandlanna Wilmaga, neil on loomaarstist tütar Patricia ja tütrepoeg John. Käesoleva ajani kasvatab Harry appaloosa tõugu hobuseid ja Patricia on veterinaarinspektor.

Harry pere on kahel korral peale Eesti taasiseseisvumist külastanud isa isamaad ning talle on tagastatud vanaisa ehitatud elamuvaldus. Kuna poeg ise pole oma isa enesetapust midagi rääkinud, siis suguvõsa vaikival kokkuleppel ei räägita temale ka isa mustast minevikust kodumaal.

Mai, 2001

view all

Johann (Juhan) Lasn's Timeline

1861
1861
1894
1894
Age 33
1895
1895
Age 34
1897
1897
Age 36
1898
December 31, 1898
Age 37
Seli, Pärnumaa, Eesti
1902
1902
Age 41
1930
1930
Age 69
Pärnumaa
????
????
Pärnumaa