Wõitluse eest Gorny-Dubnjaki juures auustati tähtsat meest 4. j. Wladimiri-ordoga, ühes lindi ja mõõkadega, mineku eest Balkani üle kuldmõõgaga päälkirjaga: "wahwuse eest"; wõitluse eest Philippopoli juures 3. j. Wladimiri-ordoga mõõkadega. Pääle selle ehiwad ta rinda weel mitmed "tähed" (1. j. Stanislause, 1. j. Anna- ja 2. j. Wladimiri-ordo) ja weel mitmed wäljamaa auumärgid. Niisama on kõigekõrgem käsk ette kirjutanud Mich. Masingi nime, niikaua kui ta elab, tema patarei listides pidada - auustamine, mille osaliseks üksi aruharva saadakse!

--M. Lipp "Masingite suguvõsa". Tartu 1907

Seda laskis ta enesele ja oma perekonnale kinnitada, mis 13. aprillil 1882 sündis, kuna ühtlasi ta suguwõsa rüütlisuguwõsade raamatu 2. köitesse kirjutati. Ka pani ta iseäraliku perekonnawapi kinnitamiseks ette, mis 1. juulil 1882 kõigekõrgema kinnituse leidis. Selle keskkohal seisab kuldrist mustal väljal.

--M. Lipp "Masingite suguvõsa". Tartu 1907.

Komitee ülesandeks oli hoolitsemine haavatud ja töövõimetuks jäänud sõjameeste eest.

24. mai-kuu p. 1866 hakkas tormijooks Chodschenti kindluse pääle. Kiwikild haawas M. Masingi palet ja pahemat õla. Kuid noor ohwitser ei pannud seda tähele. Tema tormas edasi oma meeste eel, oli esimene kindlusemüüril, et Wene lippu sinna üles tõmmata. Selle eest ehitati wapra leitenandi rind 4. järgu Georgi-ristiga. Ka auustati ta tegewust sellesama sõja wäljal weel 4. järgu Anna-ordoga, päälkirjaga "wahwuse eest" ja 3. j. Anna-ordoga ühes lindi ja mõõkadega."

--M. Lipp "Masingite suguvõsa". Tartu 1907

See aujärk andis talle ka põlise rüütliseisuse õiguse, mis kinnitati ta perekonnale 13.04.1882.