Linda Ruud (1932 - 2010) MP

‹ Back to Ruud surname

View Linda Ruud's complete profile:

  • See if you are related to Linda Ruud
  • Request to view Linda Ruud's family tree

Share

Place of Burial: Tallinn, Estonia
Birthplace: Lehtse
Death: Died in Tallinn
Managed by: Mart Siilmann
Last Updated:
view all

Immediate Family

    • Haralds
      husband
    • Uldis
      son
    • daughter
    • Franziska
      mother
    • Evald
      father

About Linda Ruud

LINDA RUUD

7.12.1932 – 23.06.2010

In memoriam

Eesti suve kaunil algushetkel lahkus meie hulgast luuletaja ja toimetaja Linda Ruud. Seda suve, nii sagedast motiivi tema luules, ei olnud talle enam määratud näha, tunda, endasse talletada.

Lahkunu sündis Lehtses raudteetöölise tütrena ja seepärast olid rongid, nende möödumisrütm üks ta lapsepõlve olulisemaid mälestusi, eriti sõjaaegsete rongide oma, mis täis relvi ja sõdureid – algul ühe, siis teise poole omi – , ja kogu aeg põgenikke, segamini paisatud elusid, maailma ebaõiglust. Teine, valulisem mälestus oli seotud teadmatusse läinud isa Evaldiga, kellelt alles aastate möödudes saabus esimene teade, et ta jõudis siiski teisele poole merd. Tulevase luuletaja edasist kujunemist määrasid sõjajärgsed napid olud, tollane kooliatmosfäär, millele kodu, eriti kooliõpetajannast ema, mõndagi puudujäävat lisas, sõjast toibuv Tartu ja ülikooli kestev vaimsus.

Linda Ruudi luuletajadebüüt toimus 1962. aastal; ta oli tollal uudse nähtuse, „Noorte luuletajate“ nimelise esimese luulekasseti ainus naisautor, kaaslasteks lootustandev nelik – Paul-Eerik Rummo, Arvi Siig, Mats Traat, Enn Vetemaa. Esmakogu kandis optimistlikku pealkirja „Mu südames on pühapäev“. Mõtlikum, laiahaardelisem, filosoofilisem oli aga 1973. aastal ilmunud kogu „Naera, Kassandra“. Tema luuletajatee lõpetas 1989. aastal ilmunud kolmas kogu „Mõte Tulemaast“. Luule vahepeale paigutub 1979. aastal ilmunud ainus romaan „Naine vabast ajast“.

Linda Ruud on oma luules kord helge, kord mõtlik, kord lustakam, samas elutark, kohati arbujalikki, ent alati eestimaine, siinse looduse, vee-õhu-mullaga ühte keelt ja meelt. Sest pole ju viimase kogu Tulemaa mitte too kauge maailmaots, vaid üksnes meie kodune Maarjamaa.

Ehkki Linda Ruudi enda luulelooming pole just mahukas, on tema jälg meie kultuuriloos palju tugevam, see on justkui kahekordne – ta oli kakskümmend viis aastat kirjastuses Eesti Raamat kodumaise luule toimetaja, tema laualt käis läbi kogu selle perioodi eesti luule, alates piltlikult öeldes Alverist ja lõpetades Vaarandiga. Ja tema puhul võib seda tööd, toimetajatööd, nimetada vabalt ka teiseks loominguks, sest ise luuletaja olemata pole võimalik siseneda teise luuletaja loomingusse, olla kaasamõtleja-kaasaheliseja, nagu tema seda iga kord suutis. Me vaid ei tea, kuidas säärane ligidane seisund teiste loomingule talle kui luuletajale mõjus – kas soodustas või ehk siiski pärssis tema enda loomingut, põhjustades aasta aastalt aina kasvavat respekti Sõna ja Mõtte vastu. Ent Lindal oli toimetajana, nagu mitmedki autorid on üksmeelselt tunnistanud, üksikutegi luuleparanduste puhul pehme käsi; tema pisikeses ptiikirjas nimi ükskõik millise luuleraamatu lõpus, impressumis, kuhu ainult tõeline luulesõber pilku heidab, oli otsekui garantiiallkiri, headusemärk, mida kõige paremini tunnetasid väriseva südamega kirjastuse lävest üle astunud luuledebütandid.

On loovinimesi, kes saavad oma tunnustuse üldsuselt kätte täiel määral, kuid on ka neid, kellele me jääme selgelt võlgu, kelle nähtamatut tööd ja annet me justkui ei märkagi, sest see on nõnda loomulik. Linda Ruud kuulus nende teiste hulka. Tema omanäoline ja veidi varju jäänud luulepärand vääriks vähemalt nüüd, hilinenult valikkoguna väljaandmist.

Linda oli ilus inimene – selle sõna kõikehõlmavas tähenduses; tal oli palju sõpru, vaevalt et ühtki vaenlast, ehkki toimetajaamet võinuks neid ju siiski põhjustada. Aga ta oli oma hinnanguis alati aval ja keerutamatu – ja tal oli peaaegu eksimatu kirjanduslik maitse.

Me kõik, tema sõbrad ja kunagised kaaslased, tunneme temast nüüdsest valusat puudust – tema seltskonnast, tema omapärasest huumorist, tema madalatoonisest häälest, tema nüansikast mõttemaailmast. Paraku on meile lohutuseks jäetud vaid ta luule. Ja nüüd kõlab nii mõnigi selle rida sootuks teistmoodi kui varem...

„Pime kaugus, igavene lähe,

valgus mõnikord meid lahutab.

Sealt on tulnud, sinna taas on hajund

kõik, mis rabelev ja rahuta.

Lõpp ja algus pimeduses kohtub.

Tume voog meid viivuks ühendab,

ahta ajaliku peatuskoha

lõpmatuse osaks pühendab.“

Eesti Kirjanike Liit Kirjastus Eesti Raamat

view all

Linda Ruud's Timeline

1932
December 7, 1932
Lehtse
2010
June 23, 2010
Age 77
Tallinn
June 29, 2010
Age 77
Tallinn
????