Peale oma mehe Juhani surma lesestus.

Selleks ajaks kui Eestimaal pärisnimesid hakati panema (1835 aastal) , oli Marri kõik pojad viinud üle teistesse valdadesse. Ta tegi seda uue pärisorjuse kartuses ,sest rahva seas levis kuuldus ,et need kes oma valda paigale jäävad , muutuvad hiljem uuesti pärisorjadeks.

Saaga ; http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.1864.2.IV-6:243

Pulmad : http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.1236.1.151:50

Gustav Maltsi mälestusi : Tüli, waewa ja tegemist oli emal wist küll olnud, enne kui poead kõik pesast wälja saiwad. Aga wana ema näib wahwa naene olema olnud. Sest kui ta poegi wälja toimetas, oli mõisa omanik walju käsu annud: et poead peab tagasi tooma.

     Mõisa omanik oli üks won Knoring.2 Norra ja Udeva mõisad kuulusid von Knorringute suguvõsa ühele liinile. Kõnealune võis olla Bogdan von Knorring (1744–1825). 2
 

Aga et se ise tot ter wõi pool nõdra meelne oli, siis oli seal üks, kui ma

ei eksi Miilingi nimeline rentnik. See oli ähwardanud et kui ema poegi tagasi ei too, siis nuhelda saab. Kui wanaema tema mitme kor tse käsu peale poegi aga tagasi ei toonud, lasknud ta ema talli, kus sell aal nuhtluse koht igas mõisas oli wiia, ja lubanud emale 30 hoopi anda. Aga kui poead tagasi toob siis lubanud emale hea koha anda, ja poisid keda kodu tarwis ei ole mõisateenistusese wõtta. Kui meelitused ega ähwardused ei ole aidanud lastud wahimees kes igas mõisas sell aeal timuka ammetis oliwad witstega talli juurde tulla, et wastasele naesele nuhtlust anda. Seal annud ema armastus poegade eest naesele nii suguse julguse, et oma nais rusikaga talli ukse peale põrutanud ja öölnud: „Enne lasen oma liha luude pealt ära peksta, aga poegi ma tagasi ei too.” Naise kindlad julgust nähes jätnud ometi herra oma ähwarduse teoks tegemata, ja lasknud ta koeu minna, ja lubanud poisid ise wangi wiisi tagasi lasta tuua. Seda ei ole ta aga iialgi suutnud tõeks teha, sest poisid jäiwad ometi endi kohtade peale kuhu ema neid oli toimetand.

Sell aeal kui lugu poistega sündis ei olnud weel liig wõi famili nimegi, ja sellest tuli

see naljakas lugu, et igal wennal ise liignimi sai. Wanem wend Jüri wõtnud omale isa nime järele Juhani poeg „Juhannsohn”. Hans olnud lina kontoris omale nimeks võtnud „Stampelmann”. Kolmas wend Juhan kes selle aea sees Heinmanni walda Maltsweti koha peale, kas sulaseks wõi peremeheks? Ei ole mull teada, läinud wõtnud omale nimeks „Leinberg”. Sellest wennast saab minu kirjelduses pikemalt jut t olema.=

Ka wana ema teine mees wõtnud omale ise moodi nime „Kurg”. Seda nime kandis minu wana ema, kes 1850 aastal ära suri, kui mina 13 aastad wana olin. Mees oli juba paar aastad warem et te läinud. Wana ema matusel ei olnud tema poegadest muud kui minu isa ja tema poolwenda Madis oma naesega. Teised pojad elasiwad sell aeal Tallinnas

-------------------- 8.hingerevisjon 1834 http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.1864.2.VIII-152:195?291,1036,2279,218,0 Nimepanemise raamat http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.1864.2.VIII-153:74?391,1564,1876,350,0 9.hingerevisjon 1850 http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.1864.2.IX-120:183?265,1637,2205,228,0 10.hingerevisjon 1858 http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.1864.2.X-244:183?245,1034,1010,84,0 Personaalraamat http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.1236.1.190:60?67,727,1233,85,0