Peeter P MP

Tallinn, Estonia

View Peeter P's complete profile:

  • See if you are related to Peeter P
  • Request to view Peeter P's family tree

Share

Location: Tallinn, Estonia
Birthdate: (62)
Birthplace: Tartu, Estonia
Managed by: Tauno Kangur
Last Updated:
view all

Immediate Family

About Peeter P

Peeter Pruuli on paljude Eesti eurolaulude (Eurovisiooni võistluslaulude) sõnade autor.

Ajakiri Elukiri nr 5 2002 "Eurolaulu autori otsata orjapõli

Valdek Kiiver fotod Tiit Koha

Juba mitmendat kuud seisab ühe Tallinna kaugema sadama kai ääres ilus, sireda pardaga valge laev. Ja see pole mingi pisike jahikökats, vaid ikka tõeline lainemurdja, mille pikkus ligi viiskümmend mehe sammu välja annab. Reelingu külge kinnitatud plekitükile punase värviga maalitud nimi – Nikia, Stockholm – on sedavõrd kribalate tähtedega, otsekui oleks selle omanikul pisut häbi talle pandud muistse jumalanna nime pärast. Kõik laeva illuminaatorid on kaetud ja kinni keevitatud tugevate raudplaatidega ning terasustel ja -luukidel puuduvad käepidemed väljaspool sootuks. Külalised, eriti uudishimulikud ajakirjanikud, ei ole siin kaugeltki oodatud. Vähe sellest. Kui sa ikka parooli ei tea, võid vastu kõmisevat rauda taguda nii palju, kui kulub – niisama heast peast ei tõtta keegi lahti tegema. Et mingi elu sügaval laeva sisemuses siiski käib, tunnistavad kailt pardale tõmmatud jäme elektrikaabel ning ööpimeduses ühe luugi vahelt aimuv valgustriip.

Läbi tule ja vee

Kus on Nikia õige kodusadam, teab kõige kindlamini öelda ilmselt vaid tema kotermann. Eestimaa randa jõudis ta mullu küll Rootsi värvides, kuid tuuled-tormid teavad, et Nikia on veteavarusi kündnud veel mitme teisegi riigi lipu all. Legendid, mis teadupoolest iga vähegi väärikama alusega kaasas käivad, kõnelevad, et aastaid tagasi oli Nikia tubli Skandinaavia kalalaev. Aga tal ei vedanud meeskonnaga. Jõhkrad Norra kalurid, kes laevukese õrnast hingeelust õige vähe hoolisid, vedasid talle ükskord hirmsa tuulega pardale sellise tursalasti, et alus enne tormivarju jõudmist mulinal sügavikku vajus – mis liig, see liig. Eelistavat ju isegi aruta kaamel ühe liigse kilogrammi tassimise asemel pigem surra, mis veel rääkida ausast laevast – kõik meremehed ju teavad, et igal laeval on hing. Sellest, kas norralastest meeskond ka eluga kaldale sai, ajalugu vaikib. Kuid Nikia jäi kauaks lebama pimedasse külma merepõhja. Alles siis, kui tädi Lloyd Londonist talle oma sõbrakäe ulatas, tõusis ta taas pinnale – et künda edasi talle saatuse poolt määratud veteradu. Aga oh ehmatust ja õudu! Neiukese sireda parda varjus mäsles kohutav lagu – seal mädanes lugematuid tonne riknenud loomust. Roiskuvast laadungist tõusev kohutav hais tõrjus eemale kõik uued vähegi kobedamad kosilased. Leidus siiski üks mees, kelle südant haisvad aurud kuigivõrd pööritama ei pannud. See oli keegi tuntud rootsi kirurg Gordon. Mees õngitses taskust välja ühe krooni (tõsi, oli see Taani või Rootsi kroon, pole teada) ja lõi selle lajatades letti – just nii palju küsis vraki eest hinda selle endine omanik. Esmajoones tuli muidugi kuidagi lahti saada mädanevast lastist. Aga et uus omanik ka kõige priskema raha eest ei suutnud palgata mehi, kelle süda sellise hulga haisva löga lossimist oleks välja kannatanud, tuli ta viimaks hoopis leidlikumale mõttele. Gordon laskis aluse pukseerida Skandinaavia ranniku ühte varjatud soppi, kallas trümmid diisliküttega üle ja pistis lõpuks kogu kremplile tule otsa. Milline kohutav toss nüüd põlevast laevast taeva poole tõusma hakkas, ei ole vist kuigi raske ette kujutada – see kestis nädalaid, kui mitte kuid. Ja kuigi hädakisa tõstsid nii rannarahvas kui ka keskkonnakaitsjad, oli see ettevõtlikule laevaomanikule nagu hane selga vesi. Kui Nikiast oli järel vaid süsimustaks tahmunud korpus, asus tohtrihärra vaatama, mida ühe krooni eest sülle sadanud õnnega õigupoolest ette võtta annab.

Maarotist kapten

Just neil päevil astus esmakordselt Nikia pardale selle viimane kapten, eestlane Paavo. Paavo on Elva poiss, kel ühtegi mereharidust tõendavat tunnistust pole ette näidata. Küll aga on tal nagu varnast võtta värvikaid lugusid oma lugematutest seiklustest, mis tal paljudes maailma nurkades elu jooksul ette tulnud. Aga Paavos oli ka üksjagu töökust ja ettevõtlikku nutikust. Nii ei tulegi vist väga imestada, et tohtrihärra ta peagi kaptenina palgale võttis. Nagu väljamaal kuulu järgi kogunisti heaks tavaks, ei tulnud asjaosalistel pähegi seda paberi peale kirja panna. Käed löödud, mis siin enam pikalt – ausate inimeste asi. Ülesanne, mille laevaomanik maarotist kaptenile andis, oli lühike: neiu kleidike vaja ära pesta, uued paigad peale õmmelda ja korralikult triikida. Et ta võiks taas ükskord inimeste silme alla ilmuda. “Oh, oleks see ilus aeg ometi jäänud igaveseks kestma,” õhkab Paavo nüüd, mitu aastat hiljem, silmanähtava kahjutundega. “See oli mõnus elu. Nokitsesin aga vaikselt tööd teha, keegi ei käskinud ega õpetanud, mis ja kuidas. Töötunnid muudkui tiksusid ja omanik maksis iga nädal palga ausalt peo peale. Ja see oli korralik palk, ka Rootsi mõistes.” Möödunud sügisel võttis tohtrihärra nõuks tuua laevuke tulikallist Rootsist Maarjamaa randa, et siinsed laevaremondimehed saaksid talle uued tekiehitised peale keevitada ja remonditöid jätkata. Nimelt oli ta otsustanud Nikia ümber ehitada luksuslikuks lõbusõidulaevaks. Sisse projekteeriti mugavad salongid, kajutid ja saunad – kõik viimase peal. Aga kuidas toimetada üle mere põlenud alus, mille ainsa võimaliku navigeerimisseadmena vaid üht mõranenud klaasiga binoklit saab arvestada? Vähe sellest, isegi rooliratas seisis talle määratud paigal vaid ausõna peal, splindina kinnituseks poolik lusikavars. Ent tarmuka kapteni juhtimise all on laevadel võimatumaidki asju korda saadetud. Nii kutsus kapten Paavo ühel tuulevaiksel päeval endale appi paar õige elu- ja töökohata sadamakraadet, keda teadupoolest igas maailma sadamas aeleb, sest päris üksi oli suure laeva liikumasaamine mõistagi ilmvõimatu. Kuidas saadi käima laeva peamasin, jääb ilmselt igavesti mõistatuseks, sest alusel puudusid ju akud. Aga käima ta läks. Ning kurss võeti Eestimaa randa – õigemini küll sinnakanti, kus kapten selle arvas olevat. Ilmakaarte määramiseks võttis kapten kodunt kaasa oma pioneeriajast jäänud vile, mille küljes tilpnes ka üks tilluke algeline kompass. “Polnud sel kompassil häda miskit – kus pool põhi ja lõuna, selle näitas päris hästi kätte, kuigi kippus ühtelugu keerlema,” meenutab Paavo. “Sõit ise algas hästi. Aga pärastpoole juhtus rooli hüdraulikaga miski jama, sealt hakkas õli välja purskama. Ei saanud muidu, kui üks mees pidi öö läbi, tegelikult kuni sõidu lõpuni, ämbritega väljavoolanud õli tassima ja seda süsteemi tagasi kallama. No hommikuks oli ta tõesti nagu moora kurat!” Esimese jutiga panid isehakanud meremehed Tallinna asemel joonelt Paldiski alla. Aga siis tundis kapten õnneks kaldal ära seal kõrguva endise tuumareaktori hiigelkorstna ning nüüd polnud enam kuigi keeruline pealinna reidile välja müdistada. “Eks ta natuke riskantne ju oli,” tunnistab metskapten tagantjärele. “Kõige rohkem kartsin, et mootor, raip, jääb järsku seisma. Akusid ju polnd, kuda ma ta keset merd jälle käima oleks saand? Aga eks julge hundi rind ole ikka rasvasem.” Küsimusele, kas tohtrihärra hullumeelse merereisi eest meeskonnale ka korraliku preemia mängu pani, jätab Paavo muiates targu vastamata.

Maa ja taeva vahel

Balti laevaremonditehases, kuhu meie räsitud kaunitar pärast pikki vintsutusi lõpuks jõudis, oldi ta vastu aga ootamatult karm. Ühel ilusal päeval haakisid tast kinni kraana konksud ning mõne minutiga leidis neiuke end ellingutel kõrgel taeva all kõlkumas, kust emakese veeni peaaegu kümmekond meetrit. Tükk aega ei pääsenud teda lohutama ka Paavo-poiss, sest tehase territoorium oli kõva valve all ning turvamehed keeldusid kahtlaselt maaroti vurhvi meest kapteniks pidamast. Ei ole siia igasugustel hulgustel midagi asja – nii ütlesid tursked turvamehed. Alles siis, kui Paavo neile laeva munsterrolli letti lõi, lasti ta viimaks pardale. Pilt, mis talle avanes, lõi mehe esmalt päris tummaks. Kuigi sadama territoorium oli väidetavalt pideva valve all, oli ometi keegi laevas sees käinud ja kaasa viinud kõik, mis vähegi võtta annab – alates riietest ja lõpetades massiivse, tonne kaaluva ankruga. Ning lisaks mehemoodi lagastanud. Aga külmavereline kapten ei sattunud sellest muidugi kuigivõrd paanikasse – eks ole ju ennegi läbi elatud mõni hädaolukord. Ta helistas Rootsi tohtrihärrale ning raporteeris, et nii ja nii. Mis edasi teha? Pealik mere taga mõtles pisut ja siis järgnes otsus – sadama turvamehed, kes teda pealegi niigi röövli kombel koorivad, tuleb saata kuu peale ning asemele palgata oma vahimadrused. Uute turvameeste palgaks oli laevaomanik valmis välja käima 12 000 Rootsi krooni kuus.

Lõputa vahikord

Siin on Nikia ajaloos taas üks tähelepanuväärne silmapilk. Sest nüüd astub ta päevinäinud pardale tunamulluse Eesti eurolaulu “Mere lapsed” sõnade autor, kes ühtlasi võiduloo valmis treinud popstaar Maria Rahula isa ning dirigent Tomi Rahula kallis äiapapa – Peeter Pruuli. Pruuli on mees, kellele kõik merega seonduv eriliselt südamelähedane juba lapsest saati. Talle kuulus aastate eest vabariigi esimene eravalduses olnud jaht, Amigo nimi, millega ta seilanud nii mitmelgi merel. Seetõttu on kõigiti mõistetav, et ta pakutud vahimehe koha pikemata vastu võttis. Esialgu pidid kampa lööma ka kultusmaalija Vello Trell ning poeedist elukunstnik Jaan Paavle. Et aga viimased hiljem tegelikest oludest aimu saades alt ära hüppasid, munsterdaski kapten Pruuli lõpuks laeva ainsaks vahimadruseks. Siitpeale Pruuli enam naljalt laevalt maha ei saanudki. Sest kui üks vahikord lõppes, algas ju kohe järgmine. Ja nii edasi – ikka 24 tunni kaupa. Mees ütles üles oma Balti jaama ligiduses oleva korteri ja kobis lõpuks kogu oma elamisega laeva. Siin ta sõi ja jõi, luges, kirjutas, laulis, mängis pilli ja magas – mis sel valvuril nii väga muud teha ongi. Et aga Peeter on ka kange käsitöömeister, tassis ta pardale kõik vajalikud tööriistad ja võttis ühtlasi ette laeva siseviimistlustööd, mis mõistagi taas korralikku lisateenistust tõotasid. Et aga mitte millestki miski teadupoolest sündida ei saa, ostis oma raha eest pidevalt vajalikke remondimaterjale juurde. Et sel ajal alus endast sisuliselt vaid kõmisevat korpust kujutas, on loomulik, et kärekülmadel talveöödel seal elamine kuigi meeldiv ei olnud. Olnuks laevuke vees, poleks asi ehk nii hirmus olnudki. Aga ta kõlkus ju kõrgel maa ja taeva vahel, kus vinged meretuuled eriti kurjalt lõõtsudes iga prao vahelt lund sisse tuiskasid. Eriti suurte külmade aegu hakkas rauast laev pragisema ja paukuma. “Mõnel ööl kargasin üles selliste kõmakate peale, et oletasin tulistamist,” ütleb Peeter. “Korduvalt tormasin, püstol peos, välja tekile, et sissetungijaile vastu astuda. Aga ei kedagi. Siis sain aru, et laev paugub külmast.”

Uude ankrupaika

Möödunud jõulude aegu tuli tohtrihärrale järjekordne uus plaan. Et laevukese turjale oli kogunenud paras taak tasumata arveid, tuli mere tagant uus otsus – alus vaja silmapilk taeva alt alla tuua ja kuhugi odavamasse paika puksida. Ükskõik kuhu. Et aga rohkem arveid ette ei keriks. Selle ülesandega sai palju hullematki kogenud meeskond suhteliselt kergesti hakkama. Sel ajal kui Peeter uue ankrupaiga otsinguil mööda sadamaid kihutas ja telefoni piinas, püüdis kapten mootorile taas tuure sisse saada. Seekord aga tõrkus see otsustavalt. Nii ei jäänud muud üle, kui mehed tellisid puksiiri, alus tõmmati trossidega selle pardasse kinni ning aidaa – Miiduranna sadamasse. Seal, ühe kaugema kai ääres, oligi talle uus ankrupaik valmis vaadatud. Aga siin hakkasid aina enam ilmnema probleemid, mis juba varemgi meestele meelehärmi olid teinud. Nimelt ei raatsinud tohtrihärra meeskonnale enam kuidagi palka maksta. Näpuotsaga, nii tuhande–paari krooni kaupa oli ta ju neile aeg-ajalt raha saatnud, kuid kaugeltki mitte neid summasid, milles kaupa tehes kokku lepitud. Mõnikord oli meestel lausa sedavõrd peenike peos, et kapten ei saanud kodust laeva tulla, sest puudus bussiraha. Vahimadrus aga käis rannas pudeleid ja tühje õllepurke korjamas, millest saadud mõned kroonid vaevu leivaraha välja andsid. Õlut ei saanud kumbki endale juba ammu lubada.

Mayday, mayday!

2002. aasta märtsiks oli Nikia finantsolukord jõudnud tõelisse mayday-režiimi. Mere tagant saabus vaid lohutavaid fakse, et küll raha ükskord tuleb. Siis aga otsustas kapten, et talle aitab. “Mulle pakutakse Rootsis uut tööotsa, mis ma siin enam vahin,” ütles Paavo. Ja pani minema. Muistsest meremeeste kombest, et hukkuvalt laevalt kapten alati viimasena lahkub, ei hoolinud maarotist kipper mitte üks põrm. Ja Peeter-poiss jäigi laeva ihuüksi. Ning nüüd pole vist kuigi raske ette kujutada tekkinud olukorra lausa koomilist kurbloolisust. “Ma ei teagi enam, kas ma siin enam üldse töötan,” murrab mees pead. “Lepingut pole minuga keegi lõpetanud. Kapten pani minema ja pole endast hiljem mingit elumärki andnud. Kust teda otsida, pole mul vähematki aimu. Laevaomanikku, kes kuulu järgi pidada Rootsis elama, pole ma oma ihusilmaga elus kordagi näinud ning tõenäoliselt ei tea temagi minust midagi. Sest minuga ajas asju kapten. Samas on minu käes laeva võtmed ja minu hoole all ning vastutaval hoiul kallis laev koos kõikide seadmetega, ühesõnaga – kogu krempel. Ka vajavad paljud laeva alaliselt töötavad süsteemid pidevat hoolt ja järelevalvet. Seepärast ei julge ma laevalt enam hetkekski lahkuda. Ma ei saa ka palgata endale vahetusmehi, selleks puuduvad mul volitused. Ma ei saa palgata isegi ajutist vahetust, sest – kes maksaks neile palka? Ma ju isegi siin juba kuude kaupa ilma palgata virelnud. Olen kindel, et jaburamat olukorda pole võimalik välja mõelda.” Aga vanasõna ütleb – kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Viimases hädas pöördus jäädavasse orjusse sattunud vahimadrus töökaitseameti juristide poole. Ja ennäe – jää hakkaski liikuma! Sealne inspektor, tegus poiss, ütles, et Peetril on siiski suur lootus saamata jäänud töötasu kätte saada. See tüürib praegu juba umbes saja tuhande krooni kanti. Kui vaja, pannakse alus seniks kas või aresti alla, kuni palk makstud – nii võimaldab seadus. Laevu on meeskonnale palgavõla tasumiseks ennegi müüdud, ütles jurist. Ei ole enam nii, et reederid võivad meeskonnale karistamatult ülekohut teha. Süsteemid seisma, vool välja, luukidele plommid peale ja – müüki. Nii see käib. Praegu ongi Peeter-poisi päevad täis kibedat asjaajamist. Ta on tellinud tõlked ja koopiad kõikidest arvetest, dokumentidest ja lepingutest, et sättida neist lõpuks kokku üks mõnus kaust, millega tema advokaat tohtrihärrat juba kõige lähemal ajal loodab Rootsimaale rõõmustama minna. Seni aga veedab Peeter Pruuli laevas kogu oma aja, sest minema ta sealt ei pääse – kuni vahetust pole saabunud. Kuid ta on optimist ega ole kaotanud oma head tuju. Sest meri on talle alati meeldinud. Ja elada olukorras, kus iga silmapilk võid tekile astuda ja hingata täiel rinnal mereõhku – see maksab ju ometi kah midagi! Ning pealegi – eks tiksu ju palgataksomeeter endistviisi toredaid numbreid edasi. Kui kunagi vahetus peaks siiski saabuma, siis kuhu sa, Peeter-poiss, esimese hooga pärast pikka orjapõlve läheksid? Selle peale arvab mees, et esimese käiguna läheb ta otsejoones oma Balti jaama juures asuvasse lemmikõllekasse Põhja baari ja kulistab seal jutilt ära kohe õige-õige mitu kannu õlut.

/foto allkiri/ Vahimadrus Peeter Pruulil on ette näidata igati korrektne kirjalik tööleping Nikia tollase kapteniga, kus ta oma allkirjaga tõendab, et kohustub laeva valvama. Nüüd on kapten ja omanik kadunud kui vits vette, aga madrus Pruulil ei julge laeva maha jätta. Nii elab ja ööbib ta laevas, mille tulevik enam kui segane on. Kas Peeter kunagi oma laevavalvamise eest ka palka saab, eks näis...

Pole võimatu, et kui kaunitar Nikia müüki läheb, saab Peeter Pruuli selle võla katteks endale.

/Väljavõte, kui on vaja???/ Minu käes on laeva võtmed ja minu hoole all vastutaval hoiul kallis laev koos kõikide seadmetega. Ma ei saa palgata isegi ajutist vahetust, sest – kes maksaks neile palka? Ma ju isegi siin juba kuude kaupa ilma palgata virelnud. Olen kindel, et jaburamat olukorda pole võimalik välja mõelda...

Aga elada olukorras, kus iga silmapilk võid tekile astuda ja hingata täiel rinnal mereõhku – see maksab ju ometi kah midagi. "