Is your surname Ligi?

Research the Ligi family

Reet Ligi's Geni Profile

Records for Reet Ligi

1,801,626 Records

Share your family tree and photos with the people you know and love

  • Build your family tree online
  • Share photos and videos
  • Smart Matching™ technology
  • Free!

Share

Reet Ligi (Moora)

Birthdate:
Birthplace: Tartu
Death: Died in Tartu
Place of Burial: Tartu, Raadi kalmistu
Immediate Family:

Daughter of Harri Moora and Aliise Johanna Moora
Wife of Herbert Ligi
Mother of Katre Runnel; Priit Ligi; Jürgen Ligi and Maarja Aavik
Sister of Rein Moora; Henn Moora; Ann Marksoo; <private> Moora and Liis-Mail Moora

Managed by: Maarja Aavik
Last Updated:
view all

Immediate Family

About Reet Ligi (Moora)

                                   

Vanaemast.

Reet Ligi, neiupõlvenimelt Moora, sündis 1929.a. 9.märtsil. Hetkel (2008/2009 õa) töötab ta 56.aastat inglise keele õpetajana. Enamuse elust on ta õpetanud Miina Härma Gümnaasiumis, kuid praegu õpetab ta pensionärina Tartu Kunstigümnaasiumis. Eriliseks teeb ta see, et tal on mälestusi Teise Maailmasõja kohta ning see, et ta on minu vanaema. Annan siis jutujärje talle.

Elutingimused.

Sõjaajal oli meil süüa vähe. Õhtul oli vahel lihtsalt leib ja tee. Ma nurisesin, et kas võid või midagi leiva peale pole. Siis pahandati minuga ja selgitati, et kõik söövad praegu nii ja midagi pole teha. Voodis ei saanud ma und ning haletsesin ennast. Elekter võeti tihti ära ja koolis polnud selle tõttu tegemata jäänud koolitükid vabanduseks. Lasin siis emal öösiti end üles ajada, kui elekter tagasi tuli ja siis ma õppisin. Muidu pidin õhtuti õppima petrooleumlambi valgel. Kogu minu keskkooli vältel lülitati elekter õhtuti elamurajoonides välja, sest kõigile ei jätkunud. Vaid linna tööstustesse jäi elekter alles.

Põlevad paberid põllul.

Kord oli taevas oli punane ja täis musta suitsu. Teadsime, et Tartu põleb. Olime u. 30km Tartust väljas Ehaveres. Päev hiljem leidsime põldudelt palju põlevaid paberitükke. Mõnel oli kiri isegi loetav. Naiivselt lootsime, et mõni on meie raamat, kuid muidugi kahjuks või õnneks polnud. Mõned olid eestikeelsed ja mõned olid võõrkeelsed. Tartust olid ilmselt põlevatest raamatukogudest ülemiste õhukihtidega need Ehaverre kandunud.

Naabri talu karjane.

Sõja ajal valitses vahepeal selline olukord, et Eesti polnud kellegi oma. Venelased olid taganenud Venemaa poole, sakslased olid kah vahepeal läbi käinud. Osa eesti noori mehi hoidus vene mobilisatsioonist (vene sõjaväkke kohuse kohaselt minemast). Nad peitsid end metsas. Nende jaoks olid määratud ka vene sõjaväelased, kes neid arreteerisid ning põgenemisteid või sildu õhku lasid. Kord tuli mõningatest naistest ja meestest koosnev hävituspataljon meie õuele. Kõige ägedamad ähvardajad olid naised. Nad küsisid: “Kas teil on siin sõjapõgenikke?“ Meie vastasime, et ei ole. Midagi küsisid nad veel emalt, aga seda ma ei mäleta. Korraga nägime koos kahjuks ka hävituspataljoniga, et meie aknast hüppab üks mees välja ja jookseb lauda taha. Hävituspataljon nõudis meilt: „Kes see on, kes see on?“ Meie ikka, et ei tea-ei tea. Siis pandi vennale Reinule revolver vastu rinda ja kästi tal vaatama minna ja mees kaasa kutsuda. Vend oli 15, aga oma vanuse kohta lühikest kasvu. Ta läks venitades ning ei tahtnud hästi minna ja meil südamed kloppisid, et mis nüüd saab, mis ta ütleb, kas põgeneb ära… Meie seisime revolvritoru ees.  Vend tuli tagasi ja valetas: “Ah see oli naabri talu karjane, läks lehmi ajama.“ Vaat, kus oskas end välja rääkida. Põgenenu oli meie rentniku poeg, kes hoidus sõjaväest kõrvale. Pataljonil oli kiire ja nad küsisid teed Peipsi poole. Nad olid oma vägedest maha jäänud ja tahtsid kõrvalisi teid pidi kiirelt järele jõuda. Ema juhatas neile siis tee kätte.                                     

Kuul nagu putukas kõrva äärest.

Päeval pärast seda sündmust läksime metsa äärde mängima. Me arvasime, et nüüd on väed ilmselt ära läinud. Aga ilmselt siiski oli mahajäänuid veel metsades. Me mängisime Ehavere õue peal. Meile oli tehtud suur liivane hüppekast. Vennad hüppasid kõrgust ja kaugust seal. Mina istusin kasti serval ning vaatasin pealt. Ma olin 12. Korraga käis minu kõrva juurest „Viiiiiiiiiuhhh“. Mina polnud iial veel kuuli häält kuulnud ja ma mõtlesin, et see oli mingisugune putukas. Tõmbasin kõrva juurest käega, et mis putukas see oli. Vend hüüdis: “ Loll, see oli kuul! Kõik pikali!“ Viskusime kõik liivakasti juurde pikali. Kuule enam ei tulnud. Keegi hirmus inimene tulistas ilmselt niisama möödaminnes oma lõbuks. Aga mängivaid lapsi! Minu arust kõige drastilisem näide sõjaajal toimuvast. Olime seal kõhuli ja käpukil põgenesime põõsasse.

Siis ei osanud me seda pääsemist nii hinnata, kuid hiljem kuulsin lugusid inimestest, kes juhuslikust kuulist oli surma saanud.

Valehäire Ehaveres.

Samas metsa ääres meie lähedal oli üks talu ja selle talu peremees varjas end ka vene sõjaväe eest ning oli läinud Omakaitsesse. Sõi perega rahulikult köögis ja korraga tulid õue peale sisse hävituspataljoni mehed. Temal oli kõige rohkem karta. Hüppas tagaaknast välja ja põgenes ära. Talust kaugenedes kuulis ta püssilaske. Need olid - nagu hiljem selgus- niisama hirmutamiseks lastud. Tema arvas, et tema pere lasti maha. Ma mäletan, kuidas ta meie põllu peale jooksis, vahepeal kukkus ja siis jälle jooksis. Kõrges rukkis on raske joosta. Ta karjus meile: “Põgenege, kel elu armas. Meie pere on juba maha lastud.“ Siis algas hirmus põgenemine. Terve Ehavere veski ümbrus põgenes. Mina tahtsin kohe ära minna, aga ema ütles, et me peame veel midagi kaasa võtma. Siis pandi hobune ette, vankrile suur piimanõu, natuke toitu ja riideid ja siis hakkasime hirmsa kolinaga mööda teed Luua poole kihutama. Minnes lendasid üle meie peade mingisugused kuulid, mis vasakult jõe poolt metsast tulid. Isa ütles, et nüüd tuleb tagasi keerata ja minna mäe varjust, et meid ei saaks tulistada. Siis me läksime paremalt poolt rukkipõllust. Sinna olid inimesed oma asju peitnud. Seal oli riideid, viljakotte, isegi üks õmblusmasin. Need olid seal, kuna taganevad näljas väed võisid röövida kõik talud tühjaks. Minu väike 3-aastane vend Tanel rääkis põnevuses: „Mina olen nüüd päris sõjapõgenik, mina olen päris sõjapõgenik!“ Läksime u.10 km kaugusele, lõime laagri üles ja ööbisime seal. Siis tulid uudised, et meie talud on terved ja seda ohtu seal pole ja meie hakkasime tagasi minema. Hirmul olid suured silmad. Sealt perest on lihtsalt kõik söödav ära võetud. Nad ei saanud aru, miks kõik põgenevad.

Paar päeva varem oli naaberküla Eerikvere täiesti ära rüüstatud, nii et põhjust oli karta. Nägime suuri suitsusambaid ning kuulsime müristamist ja laske. Minu vend Rein läks naabripoisiga ilma luba küsimata sinna ning tõi surnute kõrvalt püsse meie omakaitse meestele.

Pommitamine Laial tänaval.

Aastal 1942 istusin oma väikese õe Liis-Mailiga ja laulsin talle unelaulu. Korraga voodi nagu astus kahel paar sammu ja käis hirmus kärin. Aknaklaasid klirisesid. Alanud oli Tartu pommitamine. Tavaliselt anti ette juba õhuhäiret, kuid seekord oli lennuk nii salaja linna kohale hiilinud. Peale nelja pommi viskamist läks lennuk minema. Minu vanemad vennad Rein ja Enn käisid vaatamas, kuhu pommid kukkusid. Üks maja Laial tänaval oli rusudeks, see oli rohkem Toomemäe poole. Selle maja rusudest kaevati välja ellujäänud väike naine ja laps. Botaanikaaias oli hävinenud üks elumaja. Seal elas minu klassikaaslane Enn Lipmaa. Talle oli pidanud üks klassivend külla tulema ja ta läks sõbra poole vaatama, et kuhu too jäi. Tagasi tulles oli tema maja rusudeks ning terve pere surnud. Ahervare ainult suitses. Saatsime ta Tallinna sugulaste poole. Oli teine näost kahvatu, lõug värises. Üks pomm kukkus apteegi juurde ning ei lõhkenud. Koolimaja, mis seal lähedal oli, ning kogu tänav suleti. Tunnid jäid ära. Olid olnud voodis pikali ning raudvoodi otsad hoidsid rusud neist kõrgemal.

KGB ülem meie korteris.

Siis kord käisime vanaemal Tallinnas külas ja meie korter jäi mõneks ajaks tühjaks. Kui tagasi tulime, oli meie korter ära võetud KGB ülema poolt, kes seal perega elas. Asju meile tagasi ei antud ning elasime siis Kastani 5. Ilmad läksid külmaks ja meil lastel oli vaja sooje riideid. Uued elanikud polnud lukku ära vahetanud. Ema läks salaja uksest ning tõi kelgu peal meile riideid. Teisel korral tuli KGB ülem talle vastu ja ütles:“ Teate, kui te siia veel tulete, siis me paneme teie mehe türmi ja las ta seal siis mädaneb. Täpselt minu sõnad!“ Ema tuli joostes tagasi ja tänas jumalat, et teda kinni ei võetud. Ilmselt valis ta meie korteri ära leides, et meie polnud nii tähtsad inimesed neile. Pealegi oli minu isa Eesti ajal olnud tähtis tegelane, käinud Vabadussõjas ja tema vaated olid eestimeelsed.

Kokkuvõtteks. Niisiis rääkis vanaema minu kaudu oma loo. Tal on väga palju huvitavaid mälestusi veel ja ta lubab need ükskord kirja panna. Loodame, et varsti!



      
view all

Reet Ligi's Timeline

1929
March 9, 1929
Tartu
1950
August 23, 1950
Age 21
1958
May 24, 1958
Age 29
2010
August 7, 2010
Age 81
Ehavere vesiveski, Jõgevamaa, Estonia

Harri Moora sünnikodu juure paigaldati kivi, tähistamaks Ehavere vesiveski asukohta.
Tähistati mitmeid sündmusi: Marksoode 80. juubel, pulmaaastapäev, Aliise ja Harri Moora pulmaaastapäev ja nende 110. sünniaastapäev.
Luua Metsakooli ruumides rääkis Ann Marksoo Moorade suguvõsast. Oli kuuma suve üks palavamaid päevi, lubati +35C.

2014
June 17, 2014
Age 85
Tartu
July 18, 2014
Age 85
Tartu, Raadi kalmistu