Reinhold Grant

Reinhold Grant oli meremees (kapten), veebruaris 1924 Turks ja Caicose saarte vetes põhja läinud barkantiini "Jaan Grant" tüürimees ja laeva kaasomanik.

Ilus artikkel temast ajalehes Maa Hääl 30.10.1939: Grantide laevad:

Ometi on Kablisse jäänud tollest kuulsast Grantide suguvõsast mees, kes on omanud omal ajal rohkesti laevu, kes on olnud üks tõelisi Läänemere isandaid. Mees, kellest siin räägime, on Grantide vanema venna vanem poeg Reinhold Grant, Kablis säilinud viimse Grantidele kuuluva talu peremees, kes nüüd on agar maaharija ning tubli põllumees. Ta on nii mõnegi meie tähtsa tegelase kaasaegne. On mitu korda oma Pärnu gümnaasiumis õppimise ajal Jüri Vilmsi vene kroonu käest päästnud ja teisigi tähtsaid poliitikategelasi majanduslikult omal ajal toetanud, kuna tema kui rikkasse suguvõssa kuuluv noormees võis mõndagi endale lubada, millest teised ainult unistada tohtisid. Reinhold Grant on ka veel üks neist kapteneist, kes umbes 40 aastat tagasi tegid iseteadvaid lepinguld ja kontrahte, kus tekst harilikult algas: „Mina, peale Jumala ainus käskija ja peremees oma laeval (sellel ja sellel), lepin kokku" jne.

Dora-Alviine Kesperi raamatust "Meie. Kapten-reeder Jakob Marksoni suguvõsa kroonika" (Pärnu, 2008):

Reinhold lõpetas 1910 Heinaste merekooli ja sõitis kaptenina kaugetel meredel. Pärast isa surma 1913 päris Grantide Reinu talu Kablis koos uhke häärberiga. Grantide viimase laeva "Jaan Grant" viimasel sõidul 1924, kui laev uppus, oli Reinhold tüürimees. Tagasiteel Eestisse New Yorgis tehtud foto. Laev oli küll kindlustatud, kuid kindlustusselts keeldus maksmast, väites, et tegemist oli laeva tahtliku põhjaajamisega (vt artikkel Pärnu Postimehes). See tõi kaasa krahhi Grantide laevandusettevõttele, pangavõlgade katteks läksid Grantide majad Pärnus, loomad ja muu varandus. Reinhold jäi koos emaga Reinu talu pidama. Talusse teenijaks kutsutud Marie Kleinist sai tema naine: elasid vabaabielus, mis oli tolle aja kohta tavatu, kuni 1948 abiellusid, et vältida kulakuks tegemist.

Reinhold oli haritud ja elukogenud (suutis rääkida viies keeles), humoorikas, seltskondlik, armastas napsi võtta. Sõja ajal oli ta sundmobilisatsiooni jaoks juba liiga vana. Pärast sõda töötas kolhoosis laohoidjana. 1951 kevadel kutsuti korduvalt Kilingi-Nõmmele julgeolekusse ülekuulamisele (ilmselt kuna vend Franz oli emigreerunud Rootsi). Ühelt järjekordselt ülekuulamiselt ei julgenud enam koju tulla, läks metsavendade juurde ja hukkus sügisel haarangus (tema haua asukoht on teadmata). Hiljem olevat julgeoleku ülem sm Paal öelnud, et ilmaasjata läks metsa, me poleks teda arreteerinud, lihtsalt hirmutasime.

Laevahukust: Vaba Sõna 16.07.1934: Häädemeeste purjelaevanduse kalmistul

• Passi taotlus: Saaga ERA.1583.1.214:61?390,908,3126,4630,0
• Foto - Eesti passi taotlenud isikute ankeedid; ERA.1583.1.214; 01.11.1919-17.11.1919
• Foto - Eestisse sissesõiduviisade taotlejate ankeedid; ERA.1583.1.206; 10.03.1919-11.06.1919
• Häädemeeste PR 1894-1940 Saaga EAA.4399.1.49:106?377,864,670,75,0
• Surm: Häädemeeste matmise raamat 1933-1983 Saaga elk.72.0.15:64?265,447,2075,105,0
• Vt. Langenute nimekiri: http://metsavennad.esm.ee/
• Kommunismiohvrite andmebaasis