Veera Saarest

Ruth Teder

Saar, Veera-Alise 28(15).03.1912 – 20.07.2004(aastani 1936 Dö(ö)ring). Veera Saar sündis Jamburgi lähedal Tikapesa asunduses Niinemäe talu peres. Ta vanemad olid välja rännanud Virumaalt, perekond opteerus Eestisse 1919.

Minule on teada tema eluloost periood, mil ta tuli Jäneda Põllunduskeskkooli eesti keele ja kirjanduse õpetajaks. Magistrikraad oli juba olemas, õpetajana küps, õpilaste seas lugupeetud ning teisi arvestav pedagoog, sellisena on minu ema teda iseloomustanud. Minu ema, Selma Vernik ja õpetaja Veera Saar olid üsna pika aja nimetatud kooli kaks naishinge suures meesperes. Minu isa Joann Luks oli õppurite hulgas, nii nagu ka Veera Saare vend õppis samas koolis. Oli aasta 1942, kooli oli tulnud direktoriks Alfred Koljo, väga meeldiv ja tark mees. Jäneda oma omapärase looduse, parkide ja paljude järvedega oli kenaks paigaks ka noortele, tutvumiskohaks ja kuramaažiks loodud. Veera Saare õpetaja-aeg kujunes pikaks, nendest Jänedal oli ta 1942-59. Veera Saare abikaasa töötas Aegviidu metskonnas. 1946 loobus sellest ja läks pikemaks ajaks Tartusse õppima. Perekonnas olid ka juba tütar ja poeg. Astunud üle klassi lävepaku sai Veera Saarest pühendunud õpetaja ja tihti hiljem heitis ta enesele ette, et lapsed pidid endaga ise toime tulema. Juba varemgi tekkis tal vajadus kirja hakata panema nähtut-kuuldut. Romaanides „Lõokesed taeva all“ 1959 ja järjena kirjutatud „Üle allikate“ 1963 olidki suuresti valminud kujutades kohalikku olustikku ja noori. Tundub, et Veera Saare tegelaskujud on võetud elu reaalsusest. Ka romaan „Ukuaru“ (Ed. Vilde nimelise kolhoosi auhind 1979) kujutab ju tegelikult kohalike laanetalude elu, Minna Lepa eluvõitlust ja samas ka paikkonna inimesi. Kes on lugenud romaani „Kraakuvi mägi“ 1987, teab et eesti väljarändajate elu peterburi kubermangus oli ju Veera Saare vanavanemate ja tema ema-isa lugu. Teine raamat „Maa hind“ 1990 aga Peipsi-taguste eesti talude sattumine kolhoseerimise ja küüditajate küüsi.

Kirjaniku mälestusraamatust „Neid ammuseid aegu“ 2000, saame teada, et V.Saar on pühendanud palju aega ka arhiivitööks, andes väga põhjaliku teabe oma kahest vanaisast, Jaan Hansu poeg Döring (1846-1919) ja Eduard Jüri poeg Schneider (1868-1949) ning nende sugupuust. 1958. aastal koliti Jänedalt Arukülla, kus majaehitus oli veel poolik, kuid nüüd on see olnud põliskoduks Veera Saarele ja tema perele.

V. Saar on end nõnda väljendanud: „Kuid ükskõik, kus ma käisin või seisin, mida ma nägin või kuulsin, kõikjal toetas mind teadmine, et kusagil Eestimaa mändide all on üks väike maja, mu kodu, kus mind oodatakse. Ei ole maailmas midagi rõõmustavat, kui jõuda võõrsilt koju.“

Romaanid: "Lõokesed taeva all" (1965), "Üle allikate" (1963) (teosed käsitlevad kooliprobleeme) "Ukuaru" (1969) (teos metsatööliste ja laanetalude elust) "Kraakuvi mägi" (1987), "Maa hind" (1990) (teosed Eesti väljarändajatest Peterburi kubermangus)

Novellikogu: "Põlatud maa" (1965)

Mälestusraamat:„Neid ammuseid aegu“ 2000

Tunnustused: Eesti NSV teeneline õpetaja 1957 Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind 1970