Georg Vladimir Julian Karassev-Orgusaar Transparent

public profile

View Georg Vladimir Julian Karassev-Orgusaar's complete profile:

  • See if you are related to Georg Vladimir Julian Karassev-Orgusaar
  • Request to view Georg Vladimir Julian Karassev-Orgusaar's family tree

Share

Related Projects

Nicknames: "Vladimir Karasjov", "Vovka"
Birthdate: (81)
Birthplace: Tallinn
Occupation: publitsist, ajaloolane ja filmimees
Managed by: Anne Kukermann
Last Updated:
view all

Immediate Family

About Georg Vladimir Julian Karassev-Orgusaar

Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar (sünnijärgselt Vladimir-Georg-Julian Orgusaar, 1953–1976 Vladimir Karasjov; sündinud 14. detsembril 1931 Tallinnas) on eesti publitsist, ajaloolane ja filmimees. Pärast isa surma Venemaale viidud, õppis Georg Orgusaar Tomski ülikoolis ajalugu ja kirjandust ning Moskvas VGIK-is filmiteadust ja -lavastamist, misjärel osales 1964–1965 nn. kinematograafilise teatri loomisel Moskvas. Hiljem, aastast 1966 pühendus ta autorifilmide tegemisele. Tema suurtööks kujunes neljatunnine mängufilm "Lindpriid", mis ei saanud Eesti Telefilmi ega kompartei juhtkonna käest esitusluba, film pandi 1971 riiulile ja kästi mõne aja pärast hävitada. Kolleegide abiga õnnestus "Lindpriid" päästa ning 18-aastase hilinemisega jõudis see ka publikuni. Pärast filmitöökeeldu Eestis tegi Karassev-Orgusaar valiku priiuse kasuks paguluses ja palus poliitilist varjupaika Prantsusmaal, kus jätkas tegevust publitsisti ja filmikriitikuna. Eestisse naasnuna tegi Karassev-Orgusaar 1960. aastatel Tallinnfilmi ja Eesti Telefilmi juures peamiselt tõsielufilme, vaagides neis möödaniku seoseid olevikuga. Osa tema filme keelustati poliitilistel põhjendustel. Aastast 1968 kuulus ta Eesti Telefilmi toimetuskolleegiumi. Samal ajal töötas ta poole kohaga nädalalehe Sirp ja Vasar filmikriitika osakonnas. Õppinud varem ajalugu ja kirjandust ning läbinud Hruštšovi poliitilise sula tippajal kinematograafiainstituudi stuudiumi Moskvas, andis Karassev-Orgusaar tõhusa panuse Eesti filmiellu. Loomingu- ja sõnavabaduse tõkestamise tõttu pöördus Karassev-Orgusaar 21. mail 1976 Cannes'i filmipidustusi külastava NSV Liidu kinematografistide grupi koosseisust Prantsusmaa ametivõimude poole palvega poliitilise varjupaiga saamiseks ning nõudis prantsuse üldsuse abil ka oma abikaasa Ene Rämmeldi ja poja Tarahi (hüüdnimi Lurbu) väljapääsu NSV Liidust ja liitumist temaga Läänes, mis saavutati alles viie aasta pärast.