Start My Family Tree Welcome to Geni, home of the world's largest family tree.
Join Geni to explore your genealogy and family history in the World's Largest Family Tree.

Kose-Uuemõisa sõjast osavõtjad (Eesti)

« Back to Projects Dashboard

Project Tags

view all

Profiles

  • Tenso Tönno (1779 - 1805)
    Sünni sissekanne, Juuru meetrika 1754-81 Surma sissekanne, Juuru meetrika 1799-1827 Saab surma Kose-Uuemõisa ülestõusu ajal.
  • [Kõlli] Toomas (1778 - d.)
    Kõlli Toomas oli 1805.a Kose-Uuemõisa rahutuste ajal üks sõja juhtidest. Rahva mälestuste järgi olnud Toomas ilus pikk mees. Oskas müüri laduda j...

Kose-Uuemõisa sõda oli 1805. aastal Harjumaa Kose-Uuemõisa mõisa talupoegade vastuhakk mõisa teoorjusele seoses 1804. aasta seadusega. Siia projekti kuuluvad kõik 1805.aastal "Kose-Uuemõisa sõjast" osavõtnud talupojad. Talupoegadest suri lahingute jooksul kuus ja veel kolm talupoega suri hiljem haavadesse. Rahutustest osavõtmise eest mõistsid kohtud süüdi 72 talupoega.

Kose-Uuemõisa sõjast osavõtjaid:

  • Kõlli Toomas (Karla küla)
  • Põua-Päärna Mait (Kolu)
  • Harmi Evart (Ojasoo) - langes lahingus
  • Raudsepa Hindriku Jaan (Karla küla)
  • Pauna Maddise Joosep (Karla küla)
  • Vetka Jüri (Karla küla)
  • Mardi Jüri Jaan (Karla küla)
  • Pundi Hansu Jaan (Karla küla)
  • Otsa Jaan (Karla küla)
  • Tenso Tönno alias Tõnsu Tõnu
  • Neitsimäe Mart (Ojasoo)
  • Kaela Maddise sulane Hans 1811 HL Kurena küla - on saadetud Siberisse 1806
  • Mae Jaani sulane Tõnno 1811 HL Kanavere küla - on saadetud Siberisse 1806
  • Pruna Lauri sulane Maid 1811 HL Karla küla - on saadetud Siberisse 1806

...

Saaga linke

  1. Kannukse Jani sulane Maddis (31) Kose-Uuemõisa Kurena külast
  2. Kangro Petre poeg Mik (22) Ravila mõisa Kose külast 1811 HL
  3. Hanso Tõnno Maddise sulane Ewart (35) Vana-Harmi ehk Ojasoo mõisast
  4. Pertle Ado Tõnno sulane Hinrek (30) Triigi mõisast
  1. Wadde Jaani sulane Perend (29)
  2. Tenso Jaani poeg Tenno (26) ehk Tenso Tönno
  1. Kangro Jani sulane Tõnno (16) Kose-Uuemõisa Kurena külast
  1. Arro Juhhani kasvandik/sulane Jaan (25) Kose-Uuemõisa Kanavere külast 1811 HL
  2. Willohallika Jürri sulane Hinrek (30) Ravila mõisa Nõmme mõisast 1811 HL

Loe Kose-Uuemõisa sõjast:

Igor Tõnurist, folklorist "Eestlaste rütmipillidest" Vanimad viited eestlaste poolt kasutatud rütmivahenditele ulatuvad alles XIX sajandi algusesse. Nõnda kirjeldab J. C. Petri 1802. aastal mõisaõuel seisvat lokulauda, millega mõisa töörahvast kolm korda päevas sööma kutsutakse. Teine kirjeldus on aastast 1805, kui Harjumaal Kose-Uuemõisa talurahva vastuhakus ehk "sõjas" talupoegade pealetungil mõisale järgnenud lipukandjale kolonnis muusikamehed: Ojasoo teomees Tõnu Toomas oli endale ühe vana ahjuukse nööriga ette riputanud ja lõi sellel keppidega trummi. Mõlemal pool trummimeest käisid marssi mängides kaks viiuldajat.

Kose sõjast


Ülo Roosnurm

Ülo Roosnurm on koostanud 15,5-leheküljelise (masinakirjas) kirjutise 1805. aasta septembris toimunud talupoegade ülestõusust ehk “sõjast”. Algas see 11. septembri õhtul kui peale terve päeva kestnud künnitööd sunniti talumehi veel reht peksma, jätkusid järgmisel päeval mõisameeste poolt kinnivõetud Kõlli Tooma vabastamisega ning sõjaolukord algas 30. septembril, kui mõisa ja selle ligidusse saabus 280-300 sõdurit. Lahing toimus 2. oktoobril.

Sellest kirjutab autor: “Umbes tund pärast sõdurite kohalejõudmist hakkas paistma ka Kose-Uuemõisale lähenev teomeeste kolonn. Parun Roseni käsul rivistusid kõik sõjaväelased koos ohvitseridega, milliseid oli kokku 192 meest, mõisaõuele üles. Leitnant Krabi saadeti osa suurtükiväelastega kaitsma mõisaväravaid. Ülejäänud sõdurid marssisid mõisaväravaist välja ja hakkasid rühmade kaupa liikudes teomeestele vastu minema. Kapten Muskein sai parun Rosenilt instruktsiooni, et ta peab teomeestele lähenedes lahinguks hargnema, jääma vaenlasest saja sammu kaugusel ahelikus seisma ja siis hüüdma, et teomehed relvad minema viskaksid. Kui teomehed seda otsekohe poleks teinud, siis oleks silmapilkselt nende pihta tule avama kuulidega laetud püssidest. Kapten Muskein aga, kes juba varem oli avaldanud oma põlgust vaenlase vastu, kellega tal seekord kohtuda tuli, ei pidanud instruktsioonist kinni. Ta viis sõdurid õige lähedale teomeeste vastu, umbes 20 sammu kaugusele neist, astus siis koos leitnant Somovi, allohvitser Filippovi ja 7 sõduriga veel paar sammu ettepoole ja püüdis alles nüüd talupoegadele arusaadavaks teha, et nad oma relvad minema viskaksid.

Teomehed olid samuti Kõlli Tooma juhtimisel ahelikuks hargnenud, kuid ei suutnud seda muidugi nii korrapäraselt teha kui sõdurid. Sõduritele lähenedes hakkas trummimees Tõnsu Tõnu veidi kartma ja lõpetas trummi löömise, kuid seda märkas tema kõrval marssiv Harmi Evart, kes ise haaras trummipulgad ja hakkas vastu ahjuust marssi edasi põristama. Samal hetkel aga kaotas Ojasoo teomees Neitsimäe Mart närvid. Ta hakkas teistele rääkima, et tuleb ohvitseride juurde andestust paluma minna ning ta heitis teiba käest, jooksis kaptenile vastu, viskus põlvili ja haaras armu paludes selle põlvede ümbert kinni. Ehmunud kapten aga arvas, et teda ümber paisata tahetakse, tõukas Mardi vasaku kärga endast eemale, et see selili maha kukkus. Samal ajal karjus kapten sõduritele, et need tulistaksid. Kõlasid paugud ja talupojad tormasid teivastega sõdurite peale. Kapten Muskein taganes tema poole jooksvate teomeeste eest ning karjus: „No-noh, mis on?“ Peale seda kaotas ta tasakaalu ja kadus paksu püssirohusuitsu pilvedes. Teomeeste väge kamandas vasakul tiival Põua Päärna Mait. Hiljem jutustanud Mait: „Kui sõdurid esimest korda lasksid, tormasime sõduritele peale, et neid lüüa. Sõdurid aga jooksid tagasi, laadisid püssid ja lasksid jälle, mille peale meie, nähes mõnda enda hulgast langemas, jooksime ära.“ Sõjaväe vasakul tiival seisid Tallinna politseisõdurid, kelle kohta linna sõjakuberner admiral Spiridonov just eelmisel kuul oli öelnud, et nad millekski ei kõlba, seetõttu tormasid teomehed edukalt põgenevatele sõduritele järele.

Sõdurite rinde paremal tiival olev garnisonirood jäi aga seisma, laadisid püssid ja hakkasid uuesti tulistama. 150 püssi tulele ei suutnud teivaste ja paljaste kätega lahingusse tormanud teomehed pikemat aega vastu pidada, kuna võitlus oli kestnud juba pool tundi, põgenesid teomehed lahinguväljalt. Kuid isegi nende põgenemine sisendas vaenlastesse aukartusega segatud hirmu. Nad viisid oma haavatud kaasa ja ei mõelnudki teomehi jälitada.

- - - - - - - - - - - -

Teomehed arutasid Kuivajõe kõrtsi juures lõppenud lahingu käiku. Käest kätte käisid trofeed: kapteni mõõk ja üks püss. Kära foonilt kostis välja ka kibestumine ja raev kaotuse üle. Samal ajal oli kohale jõudnud ka abiväge Ojasoolt, Inglistest ja Paunkülast.

- - - - - - - - - - - -.

4. oktoobril pärast lõunat jõudis Kose-Uuemõisa pärale abiväge kapten Hastfleri juhatusel, mis koosnes 170-st püstolite ja piikidega relvastatud mereväelasest, 80-st sõdurist ja 13-st politseisõdurist. Sõjaväega oli kaasas kaks suurtükki juurdekuuluva meeskonna, püssirohuvankri ja kartetšidega. Sõdureid saatsid kreisiarst Schütz ja kreisikomissar Witt. Pärast suurte sõjajõudude ja suurtükkide kohalejõudmist muutus talupoegade edasine vastupanu mõtetuks.

Edasi saab Ülo Roosnurme jutust lugeda, et alates 4. oktoobrist hakkasid talumehed gruppide kaupa mõisas oma alla-andmisest teatama. Ülestõusnute poolel langesid kangelastena kuus 22-35-aastast meest. Veel kolm meest suri saadud haavadesse. Nende hulgas ka 16-aastane sulane. Haavata sai neli meest. Autoril on kirjas nende kõigi nimed ja päritolu.

Sõjaväe poolel said surma kapten ja allohvitser. Haavata said 11 sõdurit. 3 Kohtuotsusega said 20-40 paari vitsu ja saadeti Siberisse 13 meest, ainult ihunuhtlust said 19 meest. Kokku karistati 46 meest, sealhulgas ka kirikukaristus - et neid lepitada Jumala ja kirikuga. Harju maakohtu otsusega pidid Siberisse saadetavad kandma kirikukaristust Tallinnas, teised Juurus ja Kosel.

Edasi kirjutab autor nõnda: Alamkohus määras kindlaks ka karistuspäevad ja valvas otsuse täitmise üle. Iga vitsapaariga võis lüüa kolm korda. Kuna peksu tagajärjel karistatud võivad jääda vigaseks, ei kõlvanud sunnitööle saadetavaid peksta ühekorraga, vaid karistus tuli kanda kolmel päeval kolme nädala jooksul.

Peksukaristus viidi täide 1806. a veebruaris ja märtsis Tallinnas, selleaegsel turuplatsil raekoja ees. Peksupaigale toodi koorem kasevitsu ning veeretati kohale kõrge pakk, kuna ihunuhtluse saaja pidi kõigile nähtav olema. Seejärel võeti vangil käerauad lahti ning politseinik tõmbas seljast kuue ja alusriided. Püksid jäid jalga. Vang tõmmati paku otsa. Kaela ümber pandi raud, mis oli ahelaga kinnitatud raekoja müüri külge. Käed aga tõmmati nööriga üles rõngaste külge. Kinniaheldatu seisis näoga vastu müüri, seljaga pealtvaatajate poole. Seejärel asusid politseinikud vitsakimpudega vangi paljast selga peksma. Kõrval seisis vahtmeister, kes luges vitsapaaride arvu. Peks kujunes veriseks vaatemänguks linnarahvale, kuna talupojad, kes turul viibisid ei läinud peksupaiga poolegi. Kose-Uuemõisa ülestõusu meenutab tahvel Kuivajõe kõrtsihoone seinal.

Oma kirjutises on Ülo Roosnurm kasutanud andmeid M. Aitsami raamatust “Eestimaa kuningas” (1938. a) ja J. Kahki teosest “Rahutused ja reformid” (1961. a).