Ants ← Jaan Albreht → Aunver

public profile

Is your surname Albreht → Aunver?

Research the Albreht → Aunver family

Ants ← Jaan Albreht → Aunver's Geni Profile

Share your family tree and photos with the people you know and love

  • Build your family tree online
  • Share photos and videos
  • Smart Matching™ technology
  • Free!

Ants ← Jaan Albreht → Aunver

Also Known As: "Albrecht"
Birthdate:
Birthplace: Vaabina (Uelzen), Urvaste khk, Võrumaa, Estonia
Death: January 03, 1959 (48)
Võrumaa (surmaotsust ei jõutud täide viia, poos end ise vanglas üles)
Immediate Family:

Son of Johann Aunver ← Albreht and Lotte Aunver ← Albreht
Husband of Alide Veibri ← Aunver (Samarüütel)
Brother of Helmi Marie Parts; Aliide Puussaar (Aunver ← Albrecht) and Ena ← Erna Püvi

Managed by: Kalli Sein
Last Updated:

About Ants ← Jaan Albreht → Aunver

Temast raamatus: Kolonelleitnant Heljuste hingepalve / Martin S. Kull. Sarjast Metsavenna-eri. Eesti Ajalookirjastus, Tartu, 2015.

Ants Aunver, foto lk. 7 Oli elanud Eesti Vabariigi ajal Võrumaal, Linnamäe vallas ja pidanud suurt Keema-Mihkli talu, mis olnud 1940. aastal ilmunud koguteose „Eesti talundid“ järgi „Võrumaal Eesti Vabariigi ajal jõukas ja edumeelne talu: põldu 48 ha, metsa 8 ha, kariloomi 18, hobuseid 3, talus aastateenijaid 2, suvilisi 3, tavalisemad masinad olemas. Talu juures on ka viljapuuaed, peetakse mesilasi.“ Kui Nõukogude võim Eestimaa üle võttis, muutus muidugi kõik. 1941. a. juunis sai Ants Aunver Kaitseliidu Võru maleva endise ülema Julius Kets käest teada, et tema nimi seisab küüditatavate nimekirjas. Eesti Vabariigi ajal oli ka Aunver olnud Kaitseliidu liige. Selle ehmatava teate peale lahkus mees kohe kodust ja asus end varjama Kurenurme jaama lähedal. Sai kokku oma õe mehe August Püviga. Kui sõda oli alanud, läksid Püvi ja Aunver Johannes Heeska tallu, kes end sel ajal juba samuti varjas. Seal korraldasid nõupidamise, millest teisigi külamehi osa võttis. Koos otsustasid nad, et kui taganevad Vene sõdurid peaksid asuma kohalikke talusid rüüstama ja põletama, siis tuleb nendele relvastatult vastu hakata. Sellist kokkupõrget aset ei leidnud, hiljem kui sakslased olid saabunud, sai neist meestest Omakaitse kohaliku üksuse tuumik. Varsti pärast sakslaste saabumist asus Ants Aunver tööle vangivalvurina Võru vanglasse, kus ta 1943. a. valvemeeskonna ülemaks edutati. Samal ajal tegutses ta ühtlasi aktiivselt Omakaitse rühmaülema ülesannetes Vaabina vallas. Üks päev enne nõukogude vägede jõudmist Võrru käskis vangla toonane ülem Ilmar Raag kõik vahialused vabastada. (Erinevalt venelastest, kes analoogilises olukorras 1941. aastal enne põgenemist Tartu, Viljandi ja Pärnu vanglas vahialused mõrvasid.) Võru vangivalvurid läksid kes kuhu, mitmed lahkusid Eestist. Ants Aunver kodumaalt põgeneda ei tahtnud ning suundus seepärast isakoju. Sinna võttis ta endaga kaasa ka oma naise Aliide Aunveri (sünd. Samarüütel), kellega oli abiellunud 1942. aastal. Naine sõitis varsti Tallinna, kus leidis raamatupidajana tööd ETKVL-i laos ja jäigi Tallinna elama. Ning sellega oli ka nende abielu faktiliselt läbi, kuigi olid veel mõnda aega kirjavahetuses. Nüüd sai Ants Aunverist metsavend. Sest ega tal enam kusagile minna polnudki, sest Nõukogude võimu taaskehtestamise järel oli enamik tema talu maadest ära võetud ja antud uusmaasaajale Johannes Muruoja perekonnale, varem oli Muruoja olnud Aunvere talus sulaseks. Ühte tuppa lubati siiski elama jääda Antsu emal Lotte Aunveril, vanaperemees oli aastate eest surnud. Esialgu varjas Ants Aunver end mõne päeva Johannes Heeska pool, siis siirdus Rummi külla Kõuhkna tallu, kus oli heinasarasse ehitatud laudadest hästi maskeeritud peidik. Päeval abistas ka mitmesugustes talutöödes. Siinkandis hakkas aga liiga palju läbiotsimisi toimuma ja ka peremees oli mõista andnud, et parem oleks lahkuda. Edasi suundus Ants Aunver Pärnumaale, kus teda ei tuntud ja asus 1945. a. kevadel tööle Vihtra sovhoosi põllutööliste brigadirina. See osutus võimalikuks tänu sellele, et sovhoosi direktoriks oli sel ajal August Püvi, kes elas seal võõra nime all. Ka Aunver kasutas tööle saamiseks oma õemehe isa Karl Partsi isikutunnistust, mis viimasele oli väljastatud Saksa võimude poolt, Karl Parts oli selleks ajaks juba surnud. Tööots ei saanud kaua kesta, tema sõber sovhoosi direktor arreteeriti ja Ants Aunver pidas paremaks ise ära minna. Ta tuli tagasi kodukanti, kus moodustus metsavendade jõuk, mis võttis ette mitmeid ühiseid relvastatud aktsioone ja röövimisi. Neid nimetati Rommeli meesteks (Viidates kuulsale Saksa kindralile, legendaarsele „kõrberebasele“ Erwin Rommelile, kellega leiti Aunveril sarnasust olevat). Ants Aunveri elukäiku uurides võib märgata, et julgusest ja otsustavusest – need on ju juhi esmased isikuomadused – tal juba puudust ei olnud. Paraku ei saa siinkohal nimetamata jätta ka ülemäärast ja mõttetut julmust. Pärast äratulekut Pärnumaalt Vihtra sovhoosist pöördus Ants Aunver tagasi kodukanti ja leidis peavarju oma onu Jaan Luksepa talus, kus oli heinasarasse ehitatud esialgu hädapärane peidik. Sinna tuli ka Johannes Heeska. Ning sügisel asuti ehitama nüüd juba kapitaalsemat peavarju, kus oleks ka talve saanud mööda saata. Mehed ehitasid puusara põranda alla korraliku punkri, kuhu pääses läbi puuriida sisse paigutatud kavala luugi. Seal elati ligi kaks aastat. Ants Aunveri tallu oli paigutatud uusmaasaaja Johannes Muruoja oma perega. Tallu oli jäänud elama ka talu endine vanaperenaine Lotte Aunver koos [venna]tütre Aliide Puusaarega. Lotte Aunver kohtus aegajalt poja Antsuga, kellele kaebas, et Muruojad temalt varastavad ja muidu ka igapidi kiusavad. Ühel järjekordsel kokkusaamisel emaga sattunud Ants sellest raevu ja käskinud Lottel ja Aliidel ühel kindlal päeval – 16. augustil 1947 kodust ära minna ja lubas ise talus korra majja lüüa. Nii sündiski, Ants tuli koos metsavenna Robert Heeskaga tallu, tapsid perenaise Ida ja peremehe Johannese püstolilaskudega. Peretütrel Vilmal õnnestus metsa põgeneda. Paari nädala pärast leiti surnuna ka vend Leonhard Luispuu, ta oli kase otsa üles poodud. Lotte Aunver ja Aliide Puusaar küüditati 1949. a. märtsi lõpul Irkutski oblastisse Ust- Ordõnskoje rajooni. Lotte surigi seal 11. juunil 1956. Aliide Puusaar vabanes asumiselt 24. septembril samal aastal ning jõudis tagasi kodumaale. Antsul oli veel õde Ena Püvi. Aunveril oli enda varjamise ajal pidevalt vajadus uute varjamispaikade järgi. Seepärast asus ta 1947. a. lõpul otsima kontakti oma hea tuttava, Eesti Vabariigi aegse Kaitseliidu Võru maleva endise ülema kolonelleitnant Jaan Heljustega. Nii Aunver kui ka Johannes Heeska olid olnud Kaitseliidu päevil ametis Heljuste alluvuses. Jaan Heljuste oli teenekas sõjaväelane, kes omas kaitseliitlaste silmis suurt autoriteeti. Ants Aunver oli saanud Jaan Luksepa talus olles perepoja käest (kelle klassiõde olnud Heljuste tütar) Jaan Heljuste asupaiga teada ja käinud teda ka mitmel korral külastamas, aga Jaan Heljuste oli juba üsna viletsa tervisega sel ajal, metsavennad andsid Heljustele mitmel korral toiduaineid ja rahalist abi. Edasi suundus Ants Aunver tagasi kodukanti Linnamäele, kus sai algul mõneks ajaks varju Eduard Pikkeri talus, ehitas siis metsa korraliku maa-aluse punkri. Eduard Pikker suri varsti ja nii jäi ta toest ilma ning pidi edasi liikuma. Ants Aunveri edasine saatus oli nüüd lahutamatult seotud ühe noore naisega, kelle nimi oli Aino Reinumägi, kelle talust said mitmed metsavennad abi, elati läheduses olevas punkris, kus varjati end 1950. aastani. Aino isa Peeter ja ema Juuli Reinumägi ning vangistatud venna naine küüditati 1949. aastal kui „saksa okupantide aktiivsed käsilased“. Muidugi oleks sama saatus tabanud ka Ainot, kuid temal õnnestus küüditamise hommikul metsa joosta. Reinumäe perekond pääses 1956. a. juulis siiski asumiselt tagasi kodumaale ja asus elama oma teise tütre Liidia Sibula juurde. Aino elas illegaalina koos Ants Aunveriga. Kuna illegaalina elu oli raske ja ohtlik, otsustasid nad muretseda endale valedokumendid ning asuda elama kuhugi kaugemale rajooni, kus neid ei tunta. Mõeldi isegi mõnda teise nõukogude vabariiki minna, kuid keele mitteoskamine olnuks takistuseks ning nad loobusid sellest kavatsusest. Nad varjasid end Vaabina vallas, kus ehitasid umbes 800 meetri kaugusele Aunveri vanematekodust punkri ja elasid seal. Edasi elasid Kooraste vallas, kuhu olid ehitanud varupunkri ja kus elasid 1953. a. sügiseni. Ants Aunver sai endale valepassi Reinhold Kariste nimega ja läks Anija valda Raasikule teetööliseks ja sai eluaseme Soodla külla. Nelja kuu pärast tuli korraks tagasi oma endisesse kodukanti ja kutsus ka Aino Reinumäe endaga kaasa. Neist olid saanud elukaaslased. Aino passis tehti ka muudatused – nii sai temast Anna Kaljumägi. Kose rajooni elama asumisel töötas naine esialgu kohalikus metsapunktis vaigukogujana ja hiljem „Edu“ kolhoosis sigalas talitajana. Ent Eestimaa on pisike, mõlemad tunti ära neid varem tundnud inimeste poolt. Julgeolekutöötajad arreteerisid Ants Aunveri 18. augustil 1958 Harjumaal tema töökohas Pirga saekaatris, kus ta töötas saeraamijuhina. Sellest, milline oli Ants Aunveri füüsiline ja vaimne seisund pärast kolmenädalast jõhkrate julgeolekumeeste meelevallas olemist, annab tunnistust 11. septembril 1953 Patarei vangla valvearsti Dubassovi koostatud akt, kui Aunver oli toodud Patarei vangla haiglasse: „Kinnipeetaval Aunveril on peas palju juba koorikuga kattuma hakanud haavu. Üks küllalt sügav torkehaav on vasaku oimu kohal.... Vigastused on tekitatud naela abil. Kinnipeetav Aunver on hüsteerilise šoki seisundis. Küsimustele ei vasta. Käte tugev värisemine, pulss nõrk.“ (Naelahaavad pähe oli Aunver ise teinud, tahtes end ära tappa). Akti lisast selgubki, et vahialune oli püüdnud sama päeva hommikupoolikul sooritada enesetappu, mida tal lõpuni viia ei õnnestunud, ta viidi Patarei vangla haiglasse. Enesetappu proovis ta veel. Aunveriga samal päeval arreteeriti ka tema elukaaslane Aino Reinumägi, kes samuti 7. oktoobril 1958 üritas endalt elu võtta poomise teel, kuid see ei õnnestunud. ENSV Ülemkohus mõistis Ants Aunverile 26. detsembril 1958 karistuseks surmanuhtluse. Ent prokuröri sekkudes, kes vaidlustas karistuse, kuna Aunveri kuriteod olid pandud toime ajal, mil surmanuhtlus oli N Liidus keelatud. Niisiis 9. aprillil 1959 muutiski ENSV Ülemnõukogu metsavenna surmanuhtluse 25-aastaseks sunnitööks. Ent oli juba hilja, Ants Aunver oli end selleks ajaks 3. jaanuaril 1959 kell 19.30 Patarei vanglas oma kambris üles poonud. Aino Reinumägi mõisteti vangistusse 8 aastaks, Dubravlagi vangilaagrist vabanes ta 18. augustil 1966.

view all

Ants ← Jaan Albreht → Aunver's Timeline

1910
January 13, 1910
Vaabina (Uelzen), Urvaste khk, Võrumaa, Estonia
1959
January 3, 1959
Age 48
Võrumaa