Arnold Rudolph [Arnold-Rudolf] Orik

Is your surname Orik?

Research the Orik family

Arnold Rudolph [Arnold-Rudolf] Orik's Geni Profile

Records for Arnold Rudolph [Arnold-Rudolf Orik]

718 Records

Share your family tree and photos with the people you know and love

  • Build your family tree online
  • Share photos and videos
  • Smart Matching™ technology
  • Free!

Arnold Rudolph [Arnold-Rudolf] Orik

Birthdate: (78)
Birthplace: Võisiku vallas Källisaare talu
Death: March 11, 1976 (78)
Viljandimaa
Place of Burial: Viljandimaa
Immediate Family:

Son of Jaak Orikas and Loviisa Orik
Husband of Salme Orik
Father of Vilma [Wilma] Leisner; Gunnar Orik and Ärni Maigre ← Orik
Brother of Alma Rosalie Utt; Elli / Ella Loviisa Orik; Julie Rosenberg; Osvald Orik and Elmar Maigre

Occupation: sai Vabaduse Risti II liigi 3. järgu
Managed by: Heldi Valgemäe
Last Updated:

About Arnold Rudolph [Arnold-Rudolf] Orik

ARNOLD-RUDOLF JAAGU p. ORIK, VR II/3 , nooremseersant(1940).

Sündinud 25. (vkj. 13.) oktoobril 1897 Võisiku vallas Källisaare talu omaniku kuuelapselise pere teise lapsena. Abiellus 19. märtsil 1922 Kolga-Jaani kirikus Salme Kampusega (1900–1975). Sündisid lapsed Vilma (1923–1985), Gunnar (1930–1991) ja Ärni (1931–1993).

Omandas hariduse kohalikus vallakoolis ja õppis Odiste 2-kl. ministeeriumikoolis.

Astus detsembris 1918 vabatahtlikult Kolga-Jaani Kaitse Liidu teenistusse. Siirdus koos 50 Kolga-Jaani kaitseliitlasega 7. jaanuaril 1919 Viljandi Vabatahtlikkude Pataljoni ja määrati selle 4. roodu. Juba samal kuul sai väeosa nimeks Viljandi Kaitsepataljon ning mais ristiti see Sakala Partisanide Pataljoniks. Ülendati mais 1919 nooremallohvitseriks ja määrati jaoülemaks. Augustis nimetati rühmaülemaks. Võttis üksusega osa lahingutest Punaarmee vastu Viljandi-, Võru- ja Petserimaal. Detsembrist 1919 oli Sakala Partisanide Polgu rühmaülem kuni demobilisatsioonini augustis 1920. Juunis 1940 ülendati nooremseersandiks.

Nooremallohvitser Arnold Orik sai Vabaduse Risti II liigi 3. järgu, sest taandumisel Pangevitsa rajoonis 24. aprillil (1919) said meie k.-kuulipilduja numbrid haavata, mispärast kuulipilduja pidi vaenlase kätte jääma, kuid vaatamata ägedale tulele tõi ta veel viimasel momendil mahajäetud kuulipilduja ära. Lisandusid 12 000 marka ja Vabadussõja Mälestusmärk.

Pärast sõda siirdus isakoju Võisiku valda. Asus tegelema äriga. Kauples esmalt Põltsamaal, kuid 1925. aastal siirdus tagasi kodukanti. Omandas Leie külas Tartu maantee ääres maatüki, mis sai nimeks Taki talu. Ehitas elumaja ja kõrvalhooned ning asus seal taas poodi pidama. Võttis osa ühiskondlikust elust. Oli 1936–1940 Isamaaliidu liige ning kuulus Kaitseliidu Sakalamaa Maleva Kolga-Jaani malevkonda ja VRVÜ Viljandi osakonda.

Oli 1941. aasta suvel metsavend ning võttis osa lahingutest Nõukogude väeüksuste vastu Vaibla ja Lätkalu küla juures. Kuulus juulist 1941 kuni septembrini 1944 Omakaitse Sakalamaa Maleva 29. kompaniisse, kus oli rühmaülem, ning osales Nõukogude paraðütistide püüdmisel.

Teise Nõukogude okupatsiooni ajal varjas end alates 1945. aastast Viljandi- ja Pärnumaal. Elas 1949. aasta sügisest illegaalselt Võisiku vallas Leie külas Taki talus, kus 23. veebruaril 1950 arreteeriti. Talle mõisteti 18. novembril 1950 Eesti NSV SM Vägede Sõjatribunali otsusega 25 aastat vangilaagrit ja 5 aastat asumist koos vara konfiskeerimisega. Nõukogude Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi 1956. aasta 4. juuli otsusega vähendati karistusaega 10 aastani. Peeti kinni Viljandi ja Tallinna vanglates, Irkutski oblasti Ozjorlagis ja märtsist 1951 Taiðetlagis, alates maist 1955 Vologda oblasti Ðeksna laagris ning viimaks Mordva ANSV Javassi vangilaagris, kust vabastati 30. märtsil 1959. Rehabiliteeriti Eesti NSV Ülemkohtu otsusega detsembris 1990.

Pärast vangilaagrist vabanemist 1959. aasta kevadel tuli tagasi kodukohta ning asus Taki tallu Leie külla, mis siis oli Põltsamaa rajooni Lalsi külanõukogu territoorium. See kant liideti 1963. aastal Viljandi rajooniga. Elas oma kodus ning punus korve ja tegi vihtu, teenides sellega lisaelatist. Viimased eluaastad oli pensionär.

Arnold-Rudolf Orik suri 11. märtsil 1976 Viljandis aterosklerootilise kardioskleroosi tagajärjel. Maetud Kolga-Jaani kalmistule.

ERA F.680. Viljandi raj. Pakk 22/1897; ERA F.R-2276.N.1.S.4169; ERA F.R-2276.N.1.S.4269; ERA F.4365.N.2.S.27.L.7p.; ERAF. F.130.S.14197; EELK Kolga-Jaani koguduse sünnikanne nr. 72/1897; Võisiku valla per. reg. 1:506; Lalsi kn. surmaakt nr. 9/1976; SP 1934:292, 313; EVK 1935:232; SE 1936:21–22; Piir 9:83–84; õepoeg Manivald Uti andmed (aprill 2003).

http://www.muuseum.viljandimaa.ee/?id=136&op=body

Raamatust: Etturite valatud veri / Ville Dreving. Sarjast Metsavenna-eri. Eesti Ajalookirjastus, Tartu, 2015.

Oiul juhtisid ja koondasid metsavendi Arnold Orik jt. 23. veebruari õhtul 1950 teostas Võisiku valla hävituspataljon komandör Voldemar Meeritsa juhtimisel laekunud informatsiooni põhjal läbiotsimise Lätkalu külas Lidia Koorti elukohas Haraka talus. Läbiotsimise käigus avastas Meerits kardinaga varjatud peidiku köögi soemüüri ja seina vahelt, kus voodis teki all oli Nõukogude aktivistide mõrvamise eest tagaotsitav metsavend Arnold Orik. See oli kohalikule hävituspataljonile tõsine töövõit. Kes siis oli Arnold Orik? Arnold Orik oli mees, kes võitles Vabadussõjas Sakala partisanide pataljonis nooremohvitserina. Vahvuse eest autasustati teda 2. liigi 3. järgu Vabadusristiga. Peale Vabadussõda hakkas mees tegelema põllupidamisega oma isa Jaan Oriku 44 ha suuruses talus. Põllupidamine polnud talle meeltmööda ja mees hakkas pidama kauplust, algul Põltsamaa linnas, kuid 1925.aastal siirdus kodukülla Leie ja ehitas üles Taki talu. Sinna rajas ta ka kaupluse. Pärast juunipööret kauplus natsionaliseeriti, mees ise kadus halba aimates metsa. Ta oli Vabadusristi kavaler ja kaupmees, seega uue võimu silmis ebasoovitav isik. Metsas ei istunud ta sugugi mitte käed rüpes. Ta asus vabadussõja veterani- ja kaitseliitlasena organiseerima metsavendlust. Ta oli osalenud kõikides lahingutes, mis Võisiku valla territooriumil peeti. Sakslaste ajal sai ta oma natsionaliseeritud kaupluse tagasi ja asus seda pidama. 1942. a. astus Omakaitsesse ja osales jaokomandörina kõikides haarangutes, mida Omakaitse vallas teostas. 1944.a. osales ta kuulipildurina Jõesuu lahingutes. Peale rinde üleminekut elas rahulikult talle kuuluvas Taki talus. Poodi ta enam ei pidanud, sest seda Nõukogude võim ei lubanud. Taki talul maad oli ja seda mees nüüd haris. 1945.a. muutusid ajad ärevaks. Nii tuligi mehel end 1945.a. mais taas kord varjama hakata. Esialgu varjas ta end koduses peidikus Taki talus. Süüa sai kodust ja vahetevahel abistas toiduga ka vend Osvald. Nii elas ta 1947.a. juulini. Arnold Orik läks seejärel NKVD-sse ja legaliseerus. Sai passi ja sõjaväepileti ning asus oma kodus edasi elama nüüd juba Nõukogude kodanikuna. 1949.a. märtsiküüditamisest suutis ta kõrvale hoida, kuid küüditajad tabasid tema vana ema ja õe Ella, kes viidi Novosibirski oblastisse. Vanainimene sealt eluga ei pääsenud. 1949.a. arreteeris NKVD endise metsavenna ja omakaitselase Aleksander Kampuse, see mees teadis Orikust nii mõndagi ja Arnold sai aru, et varem või hiljem hakkab Kampus rääkima ja siis on halvasti. Ta hakkas end uuesti varjama. Tegelikult oli ta juba haige, teda vaevas tõsine kopsuhaigus, millega ta valedokumente kasutades mõned nädalad ka Tartu haiglas oli viibinud. Niisiis sai Arnold Orikust 1949.a. oktoobris taas metsavend. Ta läks Tartu maakonda Palupõhja, kus varjas end kolm nädalat ühes heinaküünis. Sealt ajas külm metsast varju otsiva haige mehe välja. Ka lõppesid toiduvarud. Nii koputas ta ühel pimedal ööl oma sugulase Ants Oriku aknale Lätkalu külas. Talle antigi peavarju. Aga NKVD-l oli juba teada, millise mehega Arnold Oriku näol on tegemist. 12. augustil 1949 annab Arnold Oriku tegude kohta laekunud materjalide põhjal Viljandi MGB vanem operatiivvolinik kapten Vorogov välja vahistamismääruse. Kogutud ja tõendatud materjalide põhjal oli Arnold Orik võtnud isiklikult osa 29 Võisiku valla aktivisti hukkamisest, samuti 5 punaarmeelase ja 3 Läti hävituspataljoni võitleja hukkamisest. Ka süüdistati teda metsavendluses ja Omakaitses toime pandud tegudes. Meest asuti otsima nüüd agaramalt. Seetõttu muutus sugulase juures varjamine ohtlikuks. Ka vend Osvaldist, Källisaare talu peremehest, polnud enam aitajat, sest ka tollel tuli end võimude silma alt kõrvale hoida, 1949.a. küüditamisest Osvald küll pääses, kuid tema pere viidi Siberisse, kus 16-aastane peretütar Eha nälga suri. 1950.a. 24. veebruaril viidi ta Haraka talust, kus ta oli seni varju saanud, Viljandisse NKVD hoole alla, kus algasid ülekuulamised. Tribunali istung toimus novembris 1950 ja seal lajatati talle täie rauaga 25 aastat vangilaagrit. Karistust asub mees kandma Ozjorlagi laagris, hiljem viidi üle Taišetlagi laagrisse. Peale Stalini surma hakati asju üle vaatama ja 1956.a. vähendati Arnold Oriku karistust 15 aasta võrra. Ilmselt pääses Arnold Orik peale seitsme aastast traadi taga viibimist vabakäiku, sest viimane teade temast pärineb Vologda oblastist Seksna külast, kus ta on viibinud veel 1957.a. märtsis. Kodumaale pääsemiseni jäi veel kolm aastat, kuid seda aega Orik enam üle ei elanud. (See viimane lause ei pea paika, sest tegelikult oli ta siiski jõudnud kodumaale ja suri alles 1976) Arnold Orik rehabiliteeriti 1990.a. detsembris.

view all

Arnold Rudolph [Arnold-Rudolf] Orik's Timeline

1897
October 25, 1897
Võisiku vallas Källisaare talu
1923
January 24, 1923
Age 25
1930
January 2, 1930
Age 32
1931
April 14, 1931
Age 33
1976
March 11, 1976
Age 78
Viljandimaa
????
Viljandimaa