August Kitzberg

August Kitzberg (aastani 1863 Kits) oli kirjanik, ajakirjanik Jaan Oskar August Kitsbergi isa.

Ta sündis vana kalendri järgi 27. detsembril 1855. aastal nüüdse Abja valla lõunaosas (aastatel 1881 kuni 1939 kuulus sünnikoht ka Mõisaküla vallaks nimetatuna juunini 1917 Valmiera maakonda, seejärel Pärnumaasse, Halliste kihelkonda). 1939 nimetati ümber Rajangu vallaks ja sellega liideti maid Abja, Jäärja ja Voltveti vallast.

Õppis Penuja vallas Niitsaadu vallakoolis, hiljem täiendas end iseõppijana, 1871–77 ja 1891–92 elas Pöögle-Maie külakoolis, kus vend Jaan oli õpetaja. Töötas 1872 Pöögles vallakirjutaja abilisena, aastast 1873 Pornusel ja mujal kohtukirjutajana, hiljem Karksis, Pollis ja mitmes teises Mulgimaa vallas vallakirjutajana. Pidi 1893 vene keele oskamatuse tõttu kirjutajaametist lahkuma, töötas lühikest aega Viljandi Põllumeeste Seltsi ökonoomina, aastast 1894 Daugavpilsi lähedal Kalkune mõisas piiritusevabriku raamatupidajana, aastast 1898 Riias Phoenixi vagunivabrikus osakonnajuhatajana, 1901–04 Tartus Postimehe ärijuhina ja 1904–20 Liivimaa Hüpoteegi Seltsi pangaametnikuna.

Kirjanduslikku tegevust alustas 1870. aastail tõlketööga ja koduloolise raamatuga „Kodu-kurukesest” (1878). Varastest jutustustest küünivad esile ajalooline „Maimu” (1889) ja rahvaluuleaineline „Libahunt” (1892). Kitzbergi külajuttudest on tuntuimad „Rätsep Õhk ja tema õnneloos” (1892), „Sauna-Antsu „oma” hobune” (1894), „Püve Peetri „riukad”” (1897), „Räime-Reeda 10 kopikat” (1903), „Veli Henn” (1901) ja „Hennu veli” (1904), tähelepanu väärivad ka olupildid „Koopavana” (1893) ja „Kui lokku löödi” (1903) ning näidendid („Punga Mart ja Uba-Kaarel”, 1894, esmalavastus 1909; „Pila-Peetri testament”, 1897, 1901; „Rätsep Õhk”, 1903, 1940). Enamasti ajakirjanduses esmaavaldatud jutustused on koondatud kogusse „Külajutud” (5 köidet, 1915–21), neid iseloomustavad siiras kaasaelamine külarahva rõõmudele ja muredele, sundimatu vestetoon ning enamasti idüllilis-humoristlik autorisuhtumus. Näidendites ja jutustustes kujutatakse Mulgimaale iseloomulikke inimtüüpe ja nende varalisest ebavõrdsusest tulenevaid suhteid. Pärast eesti kutselise teatri sündi keskendus Kitzberg näitekirjandusele ning avaldas draamad „Tuulte pöörises” (1906, esmalavastus 1906 Vanemuise avamisel), „Kauka jumal” (raamat 1915, lavastus 1912) ja „Laurits” (ilmus 1919, lavastus 1920), tragöödiad „Libahunt” (raamat 1912, lavastus Endlas 1911; film 1968 (režissör Leida Laius), ja 1976, USA eesti filmiamatöörid) ja „Enne kukke ja koitu” (raamat 1919, esmalavastus 1918, lavastus Vanemuise teatris pealkirja all „Laseb käele suud anda” sai 1960. aastate eesti teatriuuenduse alguseks (lavastaja Jaan Tooming), komöödia „Neetud talu” (1923), oma külajutu dramatiseeringu „Püve talus” (ilmus 1910, lavastus 1911), laulumängu „Kosjasõit” (1915, Juhan Simmi muusika) ja lastenäidendi „Kaval-Ants ja Vanapagan” (raamat 1912, lavastus 1907). Tema tippteos „Libahunt”, romantiliste sugemetega tragöödia vastuhakust muserdavaile oludele ning neist johtuvaile eelarvamustele ja orjameelsusele, on tihe ja terviklik nii karakterikujutuselt kui ka ülesehituselt. Draama „Kauka jumal” kujutab hallparunliku rahavõimu jõhkrust ning selle allajäämist saatusele, draama „Tuulte pöörises” käsitleb õigluse, humaansuse ja vägivalla kokkupõrget 1905. aasta revolutsiooni taustal. Elu varjukülgede esiletoomine koos inimsuse rõhutamisega on omane ka teistele näidenditele.

Lastele kirjutatut koondavad „Lastejutud” (1925) ja „Lastenäidendid” (1928). Päevakajalisest följetonitoodangust koosneb valimik „Tiibuse Jaak Tiibuse kirjavahetus” (2 köidet, 1920–23), luuleparoodiaist ja satiiridest kogu „Tiibuse Mari ajalikud laulud” (1920). „Ühe vana „tuuletallaja” noorpõlve mälestused” (2 köidet, 1924–25, 21957 Stockholm) sisaldab autori perekonnaloo ja elukäigu sajandiivahetuseni.

Kitzberg on kõrvu Eduard Vildega eesti kunstiväärtusliku näitekirjanduse rajajaid ja silmapaistev humoristliku proosa viljeleja.

Eesti Kirjanike Liidu liige (1922).

Maetud Tartus Raadi kalmistul. 1930. aastal püstitatud hauasammas (Jaan Koort) ei ole säilinud. Praegune hauamonument pärineb aastast 1959 (büsti autor Anton Starkopf).

Karksi vallas on August Kitzbergi tubamuuseum. Karksi-Nuia gümnaasium kannab August Kitzbergi nime.

1999. aastal valiti ta Eesti 20. sajandi saja suurkuju hulka.

• Eesti biograafilises andmebaasis ISIK kirje nr. 1161, pisivigadega
• Kõik materjalid avaldatud litsentsi Creative Commons Attribution-Noncommercial-Share Alike licence alusel.
• Eesti Entsüklopeedia artiklis on toimetaja lohakuse tõttu pisivigu.
• Wikipedia artikkel sisaldab tõlke- ja õigekeelevigu ning stiili- ja faktivigu: https://et.wikipedia.org/wiki/August_Kitzberg
• Kirikutäht nr. 152 08.06.1879
• Sünnikirje Halliste Sünnimeetrikas: Saaga EAA.1275.1.526:24?1125,948,920,230,0
• abielu 1879 August Kitzberg ja Sophie Emilie Adele Peterson