Edgar* Arnold Olup

Raamat "Sõjasurmad aastatel 1939/1945" lk. 91.

4. detsembril eraldatakse Kampgruppe Weike koosseisust eestlaste 2. kompanii ja antakse Kampgruppe Selle alluvusse. Sellega algavad saarlastest koosneva 2. kompanii võitlused eraldatult ülejäänud Eesti 36. rindepataljonist ja nii jääb see kuni lahingute lõpuni. Isegi koju Eestisse sõidetakse eraldi ja nõks hiljem ülejäänud pataljonist. Ollakse rinde strateegiliselt tähtsas kohas ja kerge seal ei ole. Eestlastele määratakse kaitsta rindelõik kõrgustiku 122,1 piirkonnas ja raskerelvade toetusena saavad nad oma alluvusse kaks 88 mm kaliibriga õhutõrjekahurit (kasutusel maasihtmärkide laskmiseks). 5.- ja 6. detsembril lüüakse tagasi vastase väiksemad rünnakud. 7. dets. aga kujuneb eestlaste pataljonile kõige kaotusterohkemaks päevaks üldse. Eestlaste 2. kompanii läheb koos sakslastega pealetungile, eesmärgiga lüüa venelased tagasi üle Tširi jõe ja likvideerida sillapea. Algselt on rünnak edukas. Eestlastel on toeks kaks saksa tanki (Panzer 3 tüüpi) ja see lisab rünnakule hoogu. Venelased lüüakse põgenema ja kõik on nagu kõige paremas korras. Siis aga mingil põhjusel tankid lahkuvad kiirelt. Peatselt järgneb venelaste raevukas vastupealetung. Sakslastest naabrid annavad järgi ja taanduvad. Eestlased hoiavad saavutatust kramplikult kinni. Lõpuks, vastu õhtut tuleb Hauptman Brengeri käsk tagasitõmbumiseks. Kuid seda on keeruline teha vaenlase laustules. Lõpuks õhtupimeduses tullakse tagasi endistele positsioonidele. See päev läks kompaniile palju maksma. Langes hulgaliselt sõdureid ja ohvitsere, nende hulgas ka kompaniiülem leitnant Karl Palm ja leitnant Leonhard Riit. Uueks kompaniiülemaks määratakse 1. rühma ülem leitnant Elmar Lipping. Eestlastele tekitas paksu pahameelt tankide lahkumine ja süüdistati sakslasi, et nende lolluse ja arguse tõttu ebaõnnestus kogu nii hästi alanud rünnak. Kuid kunagi ei tea sõdur rindeolukorrast rohkemat kui näeb ta silm antud hetkel. Mis oli juhtunud? Juhtunud oli nimelt see, et sakslaste rünnak, mis oli algselt planeeritud 6.detsembrile sattus nüüd ajaliselt kokku venelaste poolt planeeritud suurema pealetungiga. Nimelt alustas 7.detsembril oma soomusüksustega üldpealetungi Romanenko 5. Tankiarmee, eesmärgiga hävitada need jonnakad sakslaste kampfgrupped Tširi jõe joonel ja nihutada rinnet oluliselt lääne suunas, et sellega kindlustada piiramisrõngast saksa 6. Armee ümber. See mis eestlastele näis vastupealetungina, oli tegelikult suurrünnak, milles Romanenko tankid lõid mitmes kohas rindest läbi ja alustasid vaba manööverdamist rinde tagalas. Olukord oli rohkem kui kriitiline, kuid saksa kampfgrupped jäid oma positsioonidele ja asusid tagasi lööma venelaste jalaväediviiside rünnakuid, jättes sellega stepis manööverdavad vene tankid ilma jalaväe toetusest.

Oberst Herbert Sellest veel niipalju, et 26. detsembril kutsub ta kõikide oma võitlusgrupi allüksuste komandörid, kaasaarvatud Elmar Lipping, oma juurde vastuvõtule, kus ta teatas oma kohusest liituda oma päriskomandöri feldmarssal Paulusega ja ta lendaski järgmisel päeval Stalingradi kotti sisse. Vastuvõtul pakuti küll luksuslikke jooke, kuid teatatud uudis komandöri lahkumisest varjutas kogu koosviibimist, sest 6. Armee pääsemist kotist ei uskunud enam keegi.'' Pildid lahingukaardiga lisatud.