Eduard Ritso

Eduard Ritson sündis 1. mail 1889 Viljandimaal Paistu vallas ja suri 24. veebruaril 1967 Rakveres. Ta õppis Riia Reaalkoolis ja Kiievi Ülikoolis arstiks. 15. novembril 1914 võeti tsaariarmeesse. I Maailmasõjas teenis rindearstina Ukrainas ja Rumeenias, jätkates sõjakeerises õpinguid ning lõpetades ülikooli. Aprillis 1915 haigestus Rovnos tüüfusesse, tervenemise järel suundus Petrogradi ja külastas Eestit. Kevadel 1917 oli sõjaväes tagalas Odessas. Määrati rindele Rumeeniasse Bukoviinasse Turkestani polku. Sügisel viibis tuttavate juures Kiievis. Sügisel 1918 sai Eduard Ritsonist Eesti Rahvakomitee esimees Kiievis. Enamlaste võimuletulekul läks maapakku.

Pärast sõda oli Eduard Ritson Kiievis ja Moskvas haiglate juhataja. Oli Eestlaste Abistamise Komitee esimees ja aitas eestlastel repatrieerida. 1922. a. arreteeriti ja mõisteti 10 aastaks sunnitööle. Sama aasta maikuus suri abikaasa ja lapsed jäid orbudena omapead Moskvasse. 1928. a. amnesteeriti ja oli Bodaibo (Jakuutia) tervishoiuosakonna juhataja. 1932. a. opteerus Eestisse. Töötas arstina ja haiglate juhatajana Mustlas, Sindis, Narvas, Rakveres. 

26. aprillil 1913 abiellus Olga Elita von Wolsky’ga. Sellest abielust sündis 13. septembril 1915 Petrogradis poeg Aleksei ja 26. juunil 1920 Kiievis tütar Olga (Olli).
Mälestuste esimese poole pani kirja tütar Olga isa sõnade järgi Sindis ajavahemikul 1934–1939. Hiljem on kirjutanud Eduard Ritso ise, arvatavasti Surjus, Narvas või Rakveres.

Mälestuste järele on lisatud ka mõned Eduard Ritso jutustused.

https://www.kalmistud.ee/haudi?action=hauaplats&filter_hauaplats_ha...