Peeter Veermaa

VEERMAA, Peeter, Mihkel, 27.03.1866, suurmaaomanik, arr. Võrumaa Lasva v.; Sverdlovski obl. Sosva, surn. eeluurimisel 26.12.41. [278E, 602M]

Veermaa, Anna, Jakob, abikaasa, 04.02.1869, talunik; Tomski obl. Kargassoki raj. Bondarka, surn. asum. 08.41. [602M; PV]

Veermaa, Richard, Peeter, poeg, 1902 Lasva v., politseinik, arr. 31.07.40 Tallinn §58-4, 58-13; Molotovi obl. Ussollag, surn. kinnip-k. 25.02.42. [602M]

Veermaa, Helmi, Johan, poja abikaasa, 08.12.09 Tartu mk., eluk. Tallinn, kõrgh; Tšerepovets; Kirovi obl.

Kotelnitši raj. Borovka, arr. asumisel 20.12.46, Kirovi oblastikohus 25.03.47, §58-10, 58-11, 8+5a., vab. laagrist 08.10.54, vab. asum. 06.03.58. [602M] http://www.okupatsioon.ee/et/memento-2001/239-v-2001

http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.1271.1.207:13?1260,734,1174,... http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=ERA.4715.1.1:29

https://www.eesti.ca/vorumaal-lasva-vallas-nonova-kula-korgemail-ku...

Vreemannidest ja Hööde talust Nelli Pius Põltsamaal, oktoobris 2011

Vreemannidega ei seo meie perekonda sugulus vaid sajandi pikkune emotsionaalne side, mis minuga tõenäoliselt lõpeb.

Minu lapsepõlve alalisteks saatjateks olid ema jutustused endistest aegadest ja inimestest. Üks kõige tihedamini korratud lugu rääkis sellest, kuidas tema ema Miina Kallas oli oma nooruses olnud teenijaks Vreemannide juures Hööde talus ja kui head inimesed sealsed peremees ja perenaine olnud ja kuidas Miina oleks seal elu lõpuni edasi tahtnud teenida kui poleks olnud meheleminekut. See lugu seisab üleval ka mu ema mälestuste raamatus, mis sai tema 90. sünnipäevaks kokku pandud ja igale lapselapsele jagatud. K.a. 6. augustil mu ema Ida Paap suri 93. aasta vanusena. Sellepärast mõtlesin meie valduses olevad fotod Vreemannidest anda Eesti Rahva muuseumisse, Teile saadan koopiad.

Minu vanaema Miina Kallas (1888 - 1952) sündis Kasaritsas vaesest popsi peres ja sattus Nõnovale Hööde tallu teenima 1912/1913 aastal. Sinna tuli talle kosja Eduard Lepa nimeline noormees Novgorodi oblasti Lõtskova jaama juurest Jablina Eesti asundusest. Eduard oli koos vanamatega sinna välja rännanud 1906. aastal Viitina vallast. Vastseliina kirikus laulatatud Miina ja Eduardi perre sündis Jablinas 1914.aastal poeg Richard (nimi pandi Vreemannide teise poja järgi) ja 1918. aastal tütar Ida (minu ema). Miina oli soovinud ka tütart Vreemannide järgi Ireeneks nimetada, kuid mingil põhjusel jäi see ära. Võib-olla tundus see liiga välismaine.

Mõned Vreemannide pere fotodest olid kingitud Miinale abielludes kohe kaasa. Mõned, mis „ise üles võtnud“, saatnud Richard Vreemann hiljem postiga, nagu selgub pöördele kirjutatud sõnumist (pooleliolev maja ja väikesed tüdrukud.) Maja olevat siis just ehitatud, nii et pererahvas isegi oli mingil ajal aidas maganud.

Kosjapäeva kirjeldab minu ema nii, nagu tema ema talle rääkinud oli ja selle saadan Teile eraldi pealkirja all „Eduard Lepp võtab naise“.

1920.aastal (või 1926) Eesti-Vene piiri sulgemisega kirjavahetus Vreemannide ja Miina Lepa vahel katkes. 1928. aastal algasid Venemaal juba repressioonid. Eduard Lepp (koos paljude teistega sellest külast) viidi esimest korda vangi ja majad otsiti läbi. Mõne aasta pärast toimusid uuesti vangistamised ja sealt Eduard enam tagasi ei tulnud – suri Volga-Doni kanalitel. Maja, loomad, tööriistad, seljariided – kõik võeti käest ja perekonnad tehti kulakuks. Ka samblaga topitud seinapalkide vahed otsiti läbi lootuses leida kirju Eestimaalt. Minna oli suures hirmus Vreemannide kirjad hävitanud kuid osad fotod säilitas ja võttis kaasa Tseljabinski oblastisse, kuhu ta Jablina asundusest parema elu lootuses 1938. aastal koos tütre ja pojaga suundus.

Nii rändasid fotod koos Miina ja Idaga kaheksa aastat Siberis ühe toa läve pealt teisele kuni saabusid 1946. aastal taas Eestisse Võrumaale Tsooru kanti. Ida oli Siberis abiellunud oma küla poisi Arnold Paabuga, Tsooru vallas Luhametsas leiti sugulaste juures elupaik. Kui mina 1952. aastal sündisin, oli mu vanaema Miina Lepp paar kuud tagasi just maetud. Kuid lugu vanaema nooruspõlvest ja Vreemannidest ning nende fotod perekonna albumis on osake minu juurtest ja mälust. Olen Freemannidest rääkinud ka oma poegadele, kuid see on juba narmasjuurestik ja üsna õrnuke.

Mingil ajal üheksakümnendatel sõitsin Rõuge surnuaiale õe hauale ja avastasin üsna värava lähedalt mälestusmärgi kapten Friedrich Vreemannile. Sellest ajast alates olen igalt poolt otsinud märke Vreemannide perekonnast. Guugeldades internetis sain kild-killu haaval teada nende kurvast saatusest ja leidsin „Meiela“ kodulehekülje. Sel suvel käisin kadunud Hööde talu asemel. Vaatasin Nõnova jaama poole, kust sada aastat tagasi mu vanaema nägi minu vanaisa endale kosja tulemas ja mõtlesin tööka Vreemannide pererahva peale, kellele ei antud isegi kodumulda maetud saada. Eriti kurb oli juhuslikult lugeda lauset Jaan Elkeni kogutud küüditatute mälestustest „… mõnedel ei olnud üldse midagi kaasas. Ministri ema istus pingil, ainult valge rätt õlgadel…“ Jutt oli Anna Vreemannist. See lause lõikab praegugi hinge.

Höödel sain jutule samas mäe all elava naabri Brunoga (te. 5266997). Tema teadis rääkida lugu sellest, kuidas siseminister Richard Veermaa oli ametisse sõitnud: laskunud jalgsi mäe küljel asunud lehtla juurde, sinna oli talle kaless ette antud ja siis sõitnud mäest alla kahe suure tamme vahelt läbi Nõnova jaamani. Nendest tammedest tegin foto. Kas Hööde ärkab kunagi taas ellu, keegi ei tea.