Is your surname Olljum?

Research the Olljum family

Rudolf Olljum's Geni Profile

Records for Rudolf Olljum

262 Records

Share your family tree and photos with the people you know and love

  • Build your family tree online
  • Share photos and videos
  • Smart Matching™ technology
  • Free!

Share

Rudolf Olljum

Also Known As: "Ruudi"
Birthdate: (86)
Birthplace: Valtu-Nurme, Rapla, Raplamaa
Death: January 25, 2005 (86)
Vancouver, BC, Canada
Place of Burial: Burnaby
Immediate Family:

Son of Juhan Olljum and Liisa Olljum
Husband of <private> Olljum (Dyrberg)
Father of <private> Goold (Olljum) and Alar John Rudolf Olljum
Brother of Johannes Olljum; Adele Tõrmaküla and Heino Olljum

Managed by: Arne Pajula
Last Updated:
view all

Immediate Family

About Rudolf Olljum

Estonian World Review - In Memoriam 1. aprill 2005

Rudolf Olljum elas 86aastaseks. Ta oli kindla, tugeva iseloomuga mees, kes suutis harmoniseerida erinevusi ja vastandeid oma elus, milles oli nii põnevust ja saavutusi, aga ka raskusi ja valusid. Temasse mahtusid korraga nii vapper sõjamees kui ka õrn abikaasa ja isa. Ehkki tal tuli elu ajal teisi juhtida või nendele korraldusi anda, jäi ta ise samal ajal alandlikuks Jumala teenijaks. Ta usk Jumalasse, oma Loojasse, oli sügav ja siiras — aga samal ajal suutis ta lõbusa tuju ja võluvusega särada peopäeval.

Ruudi sündis Rapla vallas, Nurme külas, Madise talus 25. märtsil 1918, täpselt kuu aega peale Vabadussõja algust. Vanaisa õpetas teda armastama vabadust ja vihkama türanniat. Isa Juhan ja ema Lisa kasvatasid teda jumalakartuses ja loodusearmastuses.

Ta oli hea õpilane Valtu algkoolis. Isa pettumuseks jättis Ruudi Rapla gümnaasiumi pooleli ja astus Eesti sõjaväkke. Olgugi et vanemad selle üle kurvastasid, päästis just see otsus Ruudi kohutavast saatusest, mis sai osaks tema paljudele eakaaslastele.

Kui Nõukogude armee marssis Eestisse sisse suvel 1940, sai Ruudist, nagu paljudest eesti noormeestest, metsavend.

1941.a. suvel tulid metsavennad oma peidupaikadest välja ja läksid Eestit kaitsma. Ruudi osales Rapla lahingus pataljonis, mille moodustas ja mida juhatas legendaarne Eesti armee major Hirvelaan. Seal ta nägi sõjakoledusi esimest korda. Selles ebavõrdses lahingus langesid paljud, k.a. major Hirvelaan. Aga justkui päästeingli kaitse all, jäi Ruudi ellu.

Nagu enamus eestlasi, vihkas ka Ruudi natsi-ideoloogiat, aga võrreldes Stalini terroriga mõjus sakslaste tulek kergendusena. Esimesed kaks saksa okupatsiooniaastat teenis Ruudi Tallinna välipolitseis. 1943.a., kui Eestis kuulutati välja üldmobilisatsioon, määrati Ruudi eliitväkke, mille ülesandeks oli Poolas üles otsida ja tappa vastupanuliikumise patrioote. See oli vastuolus Ruudi tõekspidamistega, sest ta ei soovinud kaasa aidata sõbraliku naabermaa vabadusvõitluse mahasurumisele. Tal õnnestus põgeneda okupeeritud Eestist üle Soome lahe. Kuid juba mõne päeva pärast vahistasid sakslased ta Helsingi tänaval ja ta mõisteti surma.

Päästeingel ilmus jälle — sõbraliku soome ohvitseri Kymeniuse ja ta eestlannast abikaasa Elfi näol — ainult mõni tund enne laeva väljumist Tallinna. Ltn. Kymenius suutis ühe allkirja võltsimisega tõendada, et Ruudi oli vabatahtlikuna Soome armees ja et sakslased peaksid ta lahti laskma. Nii sai Ruudist vapper Soome sõja võitleja Nõukogude rünnaku vastu: alguses oli ta rootsi vabatahtlike hulgas, hiljem eestlastest moodustatud Soome jalaväe rügemendis JR-200. Ühes eriti ägedas lahingus Karjala rindel hävis Ruudi 36-meheline üksus peaaegu täielikult. Ingel päästis Ruudi taas, olgugi et ta sattus haavatuna haiglasse.

Septembris 1944 tuli enamik JR-200 mehi Eestisse tagasi, ka Ruudi. Nende kava oli täita sakslaste lahkumisega tekkivat tühimikku enne N.Liidu uut sissetungi. Aga see ei õnnestunud. Sakslased võtsid soomepoiste vormid ära ja saatsid nad enesetapumissioonidele sissetungivate Nõukogude vägede vastu. Suurem osa Ruudi JR-200 kaaslastest tapeti või arreteeriti ja nad veetsid piki aastaid Siberis. Ruudi, ikka päästeingli tiiva all, jõudis seiklustega Eesti läänerannikule. Tänu kompassile võeti ta ühe viimase paadi peale, see läks aga rikki ja paat keerles tormisel Läänemerel. Ent ingel saabus nüüd Rootsi mereväe laeva Gävle näol, mis viis tänulikud põgenikud vabadusse.

Stockholmis kohtus Ruudi oma relvakaaslase Villi Lepikuga. Koos üüriti korter ja õpiti uut elukutset. Ruudi ühines samal ajal kuulsa Eduard Tubina juhitud Stockholmi Eesti Meeskooriga. Vahetevahel käis ka pidudel ja tantsuõhtutel, kus kohtus oma tulevase abikaasa Irene Dyrbergiga. Nad abiellusid mais 1950 ja emigreerusid Kanadasse aasta hiljem, kuna Rootsi ei tundunud põgenikele enam turvalisena. Ruudi ei teadnud siis, et terve ta perekond oli küüditatud 1949.a. märtsis Siberisse.

Alles 1989.a. suvel reisis Ruudi esimest korda Eestisse tagasi.

Põgeniku elu ei ole kunagi kerge. Aga Ruudi otsustas, et energia ja optimismiga saab kadunud kodumaa hinge, kultuuri ja keelt paguluses alles hoida, lootes et ühel heal päeval tuleb jälle vabadus ning Eesti pojad ja tütred saavad tagasi pöörduda. Ruudist sai Vancouveri eesti mees- ja segakooride sammas ja tugi. Ta soolod olid alati nauditavad. Ruudi võttis aktiivselt osa kohaliku luterikiriku tööst. Ta töötas ka väsimatult Vancouveri Eesti Seltsi heaks ja oli mitu aastat raadioprogrammi „Estonian Hour” toimetaja. Osales oma perekonnaga ja oli kaastegev Lääneranniku Eesti Päevadel ja Esto-del. Ta toetas pidevalt eesti kirjandust, kunsti ja muusikat. Ruudi ja Irene kodu oli alati avatud külalistele ja peolaud kaetud kaugelt-tulijatele, eriti eesti kunstnikele, pastoritele ja haritlastele.

Kuid lisaks ühiskondlikule tegevusele pidi Ruudi leidma mooduse, kuidas majandada oma kasvavat perekonda. 20 aastat ehitas ta ühepereelamuid ja suuremaid üürimaju, jättes oma jälje Vancouveri kaardile. Oma kodumaa mälestuseks andis ta kahele Burnaby tänavale nimed Tallinn ja Taara laan. See kõik oli võimalik vaid elukaaslase Irene abiga, kellega nad koos kasvatasid tütar Liliani ja poeg Alarit.

1979. diagnoositi Ruudil esmakordselt vähktõbi. Mitmel korral tundus ta olukord lootusetuna. Aga terve eluaeg oli Ruudi ületanud elu ja surma küsimusi. Sügav usk Jumalasse andis jõudu, kaitseinglid ei jätnud teda kunagi maha. Ka ta tugev eesti jonn õigustas end ning pikendas eluiga mitu korda, nii et ta sai näha veel mitut imet — Eesti vabanemist 1991.a. ja selle edasist arengut kui ka oma lapselaste sündi ja kasvamist.

Ruudi lahkus igavikku 25. jaanuaril 2005 Vancouveris. http://www.findagrave.com/cgi-bin/fg.cgi?page=gr&GRid=88167145

Nüüd saab ta viimase, kõige kõrgema kingi ja tasu osaliseks — lunastuse ja liitumise oma Loojaga taevas.

Surmakuulutused - Vaba Eesti Sõna (New York, USA), 2005, 8. veebr., nr. 6, lk. 10. // Eesti Elu (Toronto, Kanada), 2005, 28. jaan., nr. 4, lk. 22; 4. veebr., nr. 5, lk. 20.



            
view all

Rudolf Olljum's Timeline

1918
March 25, 1918
Rapla, Raplamaa
2005
January 25, 2005
Age 86
Vancouver, BC, Canada
????
Burnaby