Villem Kuurberg

Küüditati Nõukogude Liitu 1949: https://www.memoriaal.ee/otsing/?q=Villem+Kuurberg&f=all

Küüditati Nõukogude Liitu 1949: http://www.okupatsioon.ee/et/memento-1999/181-k3-1999 (Ctrl+F)

Villem elu algas Teise maailmasõja keerises. Tema ema Vilhelmine oli pärit Virumaalt, kuid oli peale abiellumist 20.06.1936 kolinud oma mehe Villemi koju Raasiku lähedale Haljavasse, kus elas ka Minni ämm Katariina ning osad Villemi nooremad õed-vennad. Kui poiss sündis, kasvas peres ka seitsmeaastane õde Vaike. Isa Villem viibis poja sünni ajal Patarei vanglas juba 15. juunist ning pere kodutalus majutati Vene ohvitsere.

Villu tuli ilmale Raasikul väikses maahaigla sünnitusosakonnas, kuhu Minnit aitas öösel kolme paiku hobuse ja vedruvaguniga kohale viia üks nende juures majutust saanud Vene ohvitser Pjotr ehk Peeter. “See oli 26. september 1945. Külm tuli seekord vara, maa oli juba jääs ja lumekirme juba maas. Hommikul kella kuueks oli laps sündinud ja ta oli poiss!” valas ema õnne pärast pisaraid. “Ilus pisike oodatud poiss kelmikate lohukestega põskedes. Oli väga isa nägu.” Abikaasa õde Hilda viis vanglasse paki, mille üleandmislehele kirjutas saatjaks “poeg Villem” – nimi oli Minnil abikaasaga juba varem kokku lepitud.

Oma isa väikesel Villemil ei õnnestunudki näha. Mais 1946 oli kohus, millega mõisteti talle kümme aastat ümberkasvatamise laagrit ning mees viidi algul Patareist ära Mustamäe vangilaagrisse. Hiljem, oktoobri lõpus saadeti ta Siberisse, Primorski krais asuvasse Nahhodka sadamasse, kus Villem oli paigutatud Nahhodka linnahaiglasse. Rohkem teateid temalt ei saadud ning järelpärimise peale teatati „Surm saabus 07. märtsil 1947 südametegevuse langemise tõttu“. Minni lootis kuni määratud karistusaja lõpuni, et see info on vale.

Villu oli väike armas poiss, kellega ei saanud iial kurjaga rääkida, siis olid tal juba suured pisarad silmas, mis veeresid kui säravad pärlid silmanurkadest põskedele. Ta oli võrratult hea poiss, sõnakuulelik ja hakkas ruttu rääkima. Kui Villu oli juba kahe-aastane ja Vaike oli juunis kümneseks saanud, juhtus peres suur õnnestus. Laupäeval, 10. juulil 1948, ilusal ja soojal, ent tuulisel suvepäeval kui põldudel pandi ristikut kokku ja heinatöö käis, läks nende Haljava kodu põlema. Õde Vaike tõi kiiruga majast kõigile kingapaari ja alumiselt korralt aitas külarahvas ka vanaema Katariina kraami päästa, isegi klaver tassiti välja, ent kõik muu jäi sisse. Ehkki kohale tulid nii Raasiku, Kehra kui ka Jägala sõjaväe tuletõrjebrigaad, oli tulele piiri võimatu panna – tuli oli juba võimust võtnud ja tuul oli suur.

Minni seisis eemal põllul, teine laps teise käekõrval ja ühtegi pisarat ei veerenud silmist. Tulemöll oli hirmus, majast süttisid ka kõrvalolevad Kärba taluhooned ning 20 minutiga oli seitse katusealust tuleroaks läinud: maja kõrvalhooned ja Kärba talu ühes kõrvalhoonetega. Tuuleturbiin langes kolinal alla, nii et suitsu ja tuhka lendas. Isa ütles, et ta mäletab, et ta mäletas seda tulekahjut. Peale juhtunut läks pere elama algul Minni õe juurde. Hiljem aga koliti kirikumaja teisele korrusele väikesesse tuppa. kus kirikuõpetaja oli lasknud selleks tarbeks remondi teha.

25. märtsil 1949 küüditati pere Siberisse. Villul oli jõuluks endale puust rongi saanud ja sellega kogu aeg mänginud. Nüüd oli tal hea meel, et saab rongiga sõitma minna. Väikese poisi suur entusiasm. Kuna ema oli pikad päevad tööl, algul viljadokis ja aastast 1951 kaugel lambakarjas, kasvasid lapsed rohkem omapäid või tädi Salme (isa poolt) ning hiljem tädi Hilda (ema poolt) järelvalve all. Poiss tundis põnnieas ema lähedusest ja hellusest väga suurt puudust. Kui ema 1952-1954 aastatel hakkas lähemal seakarjas tööle, käisid ka mõlemad lapsed tal suviti abiks.

Villu läks kooli 1952. aasta sügisel. Kui 07. mail 1955 toimusid Einarti ja Minni mitteametlikud pulmad, sai kolmanda klassi poiss endale kasuisa ning perega koliti Einarti majja kokku elama. Seal elas ka Einarti isa. Õde Vaike hakkas sügisest käima juba linnas koolis. 15.11.1955 sündis perre õde Lehte. Sel perioodil, millal ema rohkem kodus veetis ja noorimat tütart hoidis, käis Villu aga Barnauuli internaatkoolis, läks pühapäeval ja tuli laupäeval. Barnauuli koolimaja asus uuest kodust kahe km kaugusel.

Villem oli ainus neljanda klassi õpilane ning klassid toimusid kõik koos ühes ruumis, esimene kuni neljas klass. Kui oli neljanda kooliaasta lõpus tarvis eksameid sooritada, pani Villu täku ette, võttis õpetaja peale ja nii nad sõitsid ühes Maalja Minussaa kooli, kus tasemeteste läbi viidi. Kuna Barnauulis rohkem klasse ei olnud, tuli viiendasse klassi minna Maalaja Minussa kooli. Igal pühapäeval viis Einart poisi hobusega ise kooli, laupäeviti aga tuli Villu kas jala või suusatas tagasi koju. Juttude järgi sõid teepeal hundid mitu last ära, Villu hirmutas neid muudkui kaikaga eemale.

Peale kaheksat aastat Siberit, jõudis pere 24. veebruaril 1957 peale kahenädalast rongisõitu tagasi Eestisse. Algul elati tädi Liisa juures Ärnapoli talus 2 kuud. Sel ajal tegi kasuisa Einart oma isatalu Miku elamisväärsemaks ning sinna koliti aprilli lõpus sisse. Ema ja kasuisa olid alguses mõlemad sovhoosis tööl, aga alates 01. novembrist 1957 läks Minni ametisse hoopis Raasiku haiglasse. Kuna Villem ei osanud väga eesti keelt, tuli tal astuda Kehra koolis uuesti neljandasse klassi. Seal lõpetas ta kaheksa klassi.

Aastal 1961, kui Villu oli 15. aastane, läks ta koos oma parima sõbra Pauliga Tallinnasse liftide peale AS Kandurisse tööle. Alguses asus see Müürivahe tänaval. Algne plaan oli käia tööl ja koolis korraga, et raha teenida riiete ja muu jaoks. Villu pidas Kevade tänava 2 õhtukoolis vastu pool aastat, edasi läks raskeks. Tol ajal pidi ka ju laupäeviti tööl käima, tööpäevad olid 7h pikad. Alles 1967. a võeti vastu otsus muuta laupäevad puhkepäevadeks ning tööpäevad 8h pikkusteks.

Edasi läks Villu tagasi Kehra kooli, küll õhtusesse vahetusse ning lõpetas seal 11. klassi – tol ajal oligi vaid 11. klassi. Elas ta tol ajal rohkem oma õe Vaike juures Kase tänaval, kus üüriti majas üht tuba.

Peale kooli lõpetamist asus Villu taas tööle liftimehhaaniku kohale, kus töötas pensionieani välja. Müürivahe tänavalt kolis firma edasi Tatarile, sealt Tuukri tänavale, lõpuks aga Punasele. Sealt läks ettevõte lahku Otiseks ja Kanduriks, Otis jäi Punasele tänavale ning Kandur kolis Mustamäe tee algusesse.

Villu läks 20. aastaselt, 22. nov 1965 sõjaväkke, tagasi tuli ta aastal 1968. Minemine käis niimoodi: kõigepealt sõideti rongiga Riiga, sealt edasi Smolenskisse, ümberistumine Leningradis, et edasi põhja liikuda.

Mereväevormis mustade pagunitega mees tuli vastu, esimene mõte oli, et peab neli aastat olema mereväes. Läks aga teisiti ja saadeti hoopis kauglennuväljale TU 16 lennukite peale, see kestis vähem, kolm aastat. Linnaluba ei antud, ehkki lähim linn Olenogorsk asus üle järve kõigest kahe km kaugusel, ringi minnes 20 km. Põder oli linna keskel. Mingid vägivallatsemised olid enne seda olnud, sellepärast ei saanud. Veel asus seal lähedal Monsikorsk, kus kaevandati niklit. 100 km kaugusel oli ka Murmansk ja teisel pool Sevenamorsk. Nikita suvila oli ka seal ligidal.

Villu: Olin Olenogorski ligidal sõjaväes, pandi radistiks, aga kuna olin Siberis käinud, siis sinna ei kõlvanud. KGB-st käis ju kogu info läbi. Kadri: Tahtsid ise radistiks minna? Villu: Oh, mina! Mul oli ükskõik. Mis sääl lennuväes viga, pugesin maa alla põhku.

Pandi siis lennuväljale kõrgepinge peale, see oli maa all, kaks nädalat ja mälu oli läinud, trafodest. See oli N-Liidu II lennuväli, kolm km pikk maandumisrada. Nautis seal kolm aastat polaarööd.

1968 juunis ostsid Minni ja Einart Katkuotsale talu, kus Villu tegi koos õemehe Üloga remodi. 1970. aasta oktoobri-pühadeks said Vilhelmine ja Einart sisse kolida.

Villu sai korteri Leningradi mnt 48, korter nr 18. Ilmselt 1978/1979 aastavahetusel tuli sinna tema tulevane abikaasa Inna. Innat tundis Villu juba varasemast ajast, naine oli tema väikeõe Lehte klassiõde Kehra koolis. Inna oli neil varasemalt tihti Miku talus külas käinud.

Villu ja Inna abiellusid 26. jaanuaril 1980, Villu oli 34. ja Inna 24. Perre sündisid peagi tütred ja seoses sellega saadi 1982. aasta sügisel Lasnamäele Lumiste (hiljem Arbu) 7-73 neljatoaline korter. Villu tegi aastal 1984 juhiload. Mõne aja pärast sündisid veel kaks last. Villu oli tuntud kui hea töömees, kes armastas väga oma väikseid lapsi.

Pereelu läks laiali 1995 ja mees kolis kasuisa Einarti juurde. Peale Einarti lahkumist 08. mail 1996 elas Villem maatalus omapäi ning suhtles peamiselt kohaliku külarahvaga. 2000ndate alguses kolis teismeeline poeg isa juurde elama.

2007. aasta septembris jäi Villu koduseks; see mõjus talle üsna rängalt. Ka tervis oli halvenenud. Meest, kes varem terve põllu oli suuteline üksi üles kaevama, tabasid paari-aastaste vahedega mitu insulti: 2007, 2009, 2011. Neist kõige rängem oli 19.03.2011 – selle järgselt jäi Villu ühepoolselt halvatuks. Tänu Keila haiglas läbi viidud kolmele taastusravi protseduurile ajapikku mehe tervislik seisund küll paranes ja halvatus mõnevõrra leevenes, ent kuna see lõplikult siiski ei taandunud, poleks Villu üksi maal elamisega enam toime tulnud. Alates 2011 aasta maikuust viibis Villem Risti hooldekodus. Ka sel perioodil elas ta üle insuldi, mida raviti Haapsalu haiglas, hiljem käis ta taastusravis.

Isa põdes suhkruhaigust ja kõrgvererõhutõbe. 28. oktoobril 2019 viidi isa Haapsalu haiglasse, kus MRT uuringuga avastati Villemil 04. novembril neljanda staadiumi kopsuvähk ning kuna ta valuravi ei vajanud, viidi ta 12. novembril hooldekodusse tagasi.

Isa suri 29. novembril 2019 Risti hooldekodus kell 19:30.