Start My Family Tree Welcome to Geni, home of the world's largest family tree.
Join Geni to explore your genealogy and family history in the World's Largest Family Tree.

Eestlased teises maailmasõjas Vene sõjaväes (Punaarmees)

« Back to Projects Dashboard

view all

Profiles

  • Ilmar Vahe (1922 - 1976)
    Eesti NSV Ülemnõukogu juhataja - Vikipeedia, vaba entsüklopeedia Ilmar Vahe, Eesti Laskurkorpuse ohvitser. Portree. - Fotode Infosüsteem EKP Tartu Rajoonikomitee esimene sekretär Ilmar ...
  • Johannes Jääger (1909 - 1986)
    Võitles Teises maailmasõjas Punaarmees 266. Isik: ПАМЯТЬ НАРОДА
  • Louis Kaev (1922 - 2004)
    Võitles Teises maailmasõjas Punaarmees 7. Eesti laskurdiviisi 354 polgi II pataljonis. Lk 12: ПАМЯТЬ НАРОДА
  • Endel Sepp (1921 - 2001)
    Endel Sepp (23. I 1921 Viljandi – 17. I 2001 Viljandi) näitleja. abiellumissoove (Sakala 2.10.43) - Endel Sepp ja Laine Vaga SEPP, Endel, Jaan m, s. 23.01.21, eluk. Viljandi, tööline. 03.07.41 mo...
  • Verner Kokk (1903 - d.)
    Raamat: Suvesõda Petserimaal 1941 / autor Herbert Lindmäe. Tartu, 2013. III. Suvesõja-eelne punane terror Petserimaal. 3. Eesti ohvitseride ja üleajateenijate küüditamine. Petserist on küüditatud: v-se...

Käesoleva projekti eesmärk on võtta arvele kõik eestlased, kes osalesid Teises maailmasõjas Vene (Nõukogude Liidu) poolel. Teises maailmasõjas võitles Punaarmees kokku ligikaudu 50 000 eestlast, kuigi nende täpne arv ei ole teada. 33 000 meest mobiliseeriti Eestist enne sakslaste kohalejõudmist, hiljem võeti Punaarmeese ka Venemaa eestlasi ja kui Punaarmee Eestisse tagasi jõudis, võeti sellese veel Eesti mehi. Umbes 24 000 nendest langes. 1941. aastal saadeti endise Eesti sõjaväe üksused rindele, kuid paljud eestlased jooksid Saksa poolele üle, kuna neil olid veel värskelt meeles 1940. ja 1941. aastal aset leidnud repressioonid ja küüditamised. Massiliste ülejooksmiste tõttu kaotasid eestlaste üksused usaldusväärsuse ning seepärast neid enne 1942. aasta lõppu uuesti rindele ei lastud. Eestist mobiliseeritud mehed saadeti tagalasse tööpataljonidesse, kus ligikaudu üks kolmandik nendest suri külma, nälja või ületöötamise tõttu.

Saksa sõjaväe projekt

https://www.geni.com/projects/Eestlased-teises-maailmas%25C3%25B5jas-Saksa-s%25C3%25B5jav%25C3%25A4es/48321

Nimekirjad internetis

Hiidlased teises maailmasõjas: http://www.mil.hiiumaa.ee/nimekiri/index.html

Nimekiri A - L: https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:259939

Nimekiri M - Sel: https://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/42226

Nimekiri Sel - Ü: https://www.memento.ee/wp-content/uploads/2017/05/Memento-Raamat-11.pdf

Eesti sõjaväe liitmine Punaarmeega

Enne Nõukogude okupatsiooni oli Eestil väikeriigi kohta küllaltki tugev sõjavägi. Sõjalise väljaõppega mehi oli Eestis ligikaudu 160 000, kellest 12 000 olid ajateenijad ning umbes 4000 olid ohvitserid. Paraku ei saanud me pärast Vabadussõda oma sõjaväge kunagi kasutada. Nõukogude väed tulid Eestisse ilma mingisuguse vastuhakuta ja kui nad Eesti okupeerisid, lõpetas ka Eesti sõjavägi oma tegevuse. 17. augustil 1940 andis Nõukogude Liidu riigikaitse rahvakomissar marssal Semjon Timošenko direktiivi Eesti, Läti ja Leedu sõjavägede ümberkujundamise kohta Punaarmee territoriaalseteks laskurkorpusteks. Eesti sõjavägi reorganiseeriti Punaarmee 22. Eesti Territoriaalseks Laskurkorpuseks. Need Eesti ohvitserid, keda Nõukogude võim pidas ebausaldusväärseks, arreteeriti ning seejärel hukati või saadeti vangilaagrisse. Nende asemele lähetati ohvitserid Punaarmeest. 22. juunil 1941 tungisid Saksa väed Nõukogude Liitu. Üle terve Nõukogude Liidu hakati mehi Punaarmeesse mobiliseerima ja seda tehti ka Eestis.

Mobilisatsioonid Eestis 1941. aastal

2.-4. juulil toimus Eesti aladel 1919.-1922. aastal sündinud meeste sundmobilisatsioon.

22.-27. juulil toimus 1907.-1919. aastal sündinud Eesti sõjaväe reservväelaste mobilisatsioon.

1.-3. augustil toimus Saaremaal 1907.-1922. aastal sündinud meeste sundmobilisatsioon.

8.-16. augustil mobiliseeriti Eesti sõjaväe ohvitserid ning sõjaväeametnikud.

20. augustil mobiliseeriti 1896.-1907. aastal sündinud reservväelased ja seni mobiliseerimata 1919.-1922. aastal sündinud mehed.

21. augustil mobiliseeriti 1896.-1907. aastal sündinud sõjaväekohustuslased.

24. augustil võeti väeteenistusse 462 raudteetöölist, kes olid seni sundvärbamisest pääsenud.

Kokku mobiliseeriti Punaarmeesse umbes 50 000 eestlast, 33 000 nendest suudeti Eestist ära viia ning 30 000 jõudis Venemaale, kusjuures need, kes ei jõudnud kas hukkusid tee peal või põgenesid. Eestlased Punaarmees olid pärit peamiselt Põhja-Eestist või saartelt, kuna Lõuna-Eesti alad langesid juba juulikuu keskpaiku Saksa vägede kätte.

Sõjategevus 1941. aastal

Pärast territoriaalkorpuse viimist Venemaale läks see 11. armee koosseisu ja võttis osa lahingutest Looderindel. Tänu vähesele väljaõppele ja soovimatusele Nõukogude võimu eest võidelda kaotas Eesti korpus suurema osa lahinguid, millest ta osa võttis, ja umbes 4000 meest jooksis Saksa poolele üle. Ülejooksikud viidi kõigepealt sõjavangilaagrisse ning hiljem vabastati tingimusel, et nad Saksa sõjaväkke astuvad, mida suurem osa neist ka tegi. Ülejooksmine muutis eestlased Punaarmee silmis ebausaldusväärseks, mistõttu 1. oktoobril 1941 saadeti kõik eestlased tagalasse tööpataljonidesse ning 22. Eesti Territoriaalne Laskurkorpus lõpetas tegevuse. Tööpataljonidesse saadeti peale eestlaste ka muude Nõukogude Liidu juhtkonna silmis ebausaldusväärsete rahvaste liikmed – nt lätlased, leedulased, poolakad, sakslased ja ingerisoomlased. Eestlasi saadeti peamiselt Uurali ja Arhangelski sõjaväeringkonna tööüksustesse, kus 12 840 nendest ka suri.

Eesti korpuse taasloomine

25. septembril 1942 tuli NSV Liidu Riiklikult Kaitsekomiteelt käsk Eesti Laskurkorpuse taasmoodustamiseks. Korpus moodustati tööpataljonides olnud eestlastest, Eestis loodud hävituspataljonide liikmetest ja Venemaal sündinud eestlastest. Kuna eestlasi ei jätkunud, hakati korpusesse suunama ka suurel hulgal venelasi. 10. detsembri 1942 seisuga oli korpuses 32 463 meest. Esimeses operatsioonis, millest äsja loodud 8. Eesti laskurkorpus osa võttis, pidid ta võitlema rindejoone taga Velikije Lukis piiramisrõngasse võetud Saksa vägedega. Operatsioon kestis 9. detsembrist 1942 kuni 16. jaanuarini 1943 ja Eesti laskurkorpus löödi selle käigus sisuliselt puruks. Korpus kaotas langenutena 2247 võitlejat, haavata sai neid 6220 ja 2020 jäi teadmata kadunuks. Enamik teadmata kadunuks jäänutest olid sakslaste poolele üle jooksnud.

Lahingud Eesti pinnal

1944. aasta alguses läks korpus Leningradi rinde koosseisu ning saadeti Narva rindele, kus oli alguses tagalas kaitsetöödel, kuna kardeti ülejooksmist. Üksnes korpuse kahurvägi lasti rindele. Septembris 1944 viidi korpus Narva rindelt Lõuna-Eestisse, kus osales Punaarmee pealetungis Emajõel. 16. septembril tuli Hitlerilt käsk Eesti maha jätta ning järgmisel päeval alustas Punaarmee Emajõe rindel uut pealetungi, mille käigus murti läbi taganevate sakslaste kaitsest. Pärast seda mandri-Eesti aladel enam suuri lahinguid ei toimunud, olid kõigest mõned kokkupõrked edenevate punavägede ja taganevate Saksa vägede vahel. Üks säärastest kokkupõrgetest oli Porkuni lahing, kus 8. Eesti laskurkorpuse mehed koos teiste Punaarmee üksustega pidid võitlema Saksa sõjaväes teeninud eestlaste vastu, kes nüüd võitlesid juba Tallinnas võimule tulnud Eesti valitsuse eest, mida juhtisid Jüri Uluots ja Otto Tief. Punaarmee võitis lahingu ning kaotas selle käigus umbes 1000 meest, kusjuures 195 nendest olid Eesti laskurkorpusest. Vastased kaotasid ligikaudu 600 meest nii vangilangenute kui ka hukkunute näol.

Lahingud saartel

Pärast Eesti mandriosa täielikku vallutamist 26. septembril tegi Punaarmee algust Eesti saarte hõivamisega. 29. septembril alustas Punaarmee pealetungi Muhu saarele. Kahe päevaga said 7000 punaväelast 400 sakslasest jagu ning Saksa väed taandusid nüüd juba Saaremaale. 5. oktoobri hommikul alustas Punaarmee ja sealhulgas ka Eesti korpus dessanti Saaremaale. Ilm oli udune, sakslased ei näinud ründajaid hästi ja seetõttu olid kaitsjad sunnitud taanduma. Edasi asusid sakslased kaitseliinile Sõrve poolsaarele Salme küla juurde, kus poolsaar oli kitsas, mistõttu vaenlasel oli sealt raske läbi murda. Esimene kokkupõrge Sõrve poolsaare lähistel toimus 8. oktoobri hilisõhtul Tehumardis, kus sakslastel õnnestus Punaarmee edasitung suurte kaotustega seisma panna. Sakslased kaotasid 360 mehest 200, punased 1000 mehest umbes sama palju. Järgmisel päeval ründas Punaarmee uuesti, seekord juba Salme liini, millest õnnestus neil ägedate lahingute käigus läbi murda. Sakslased taandusid paar kilomeetrit tahapoole Ariste kaitseliinile, kus on ka Sõrve poolsaare kitsaim koht. Punased ründasid uuesti, kuid seekord kukkus nende rünnak läbi. Kuna punastel ei õnnestunud liinist läbi murda, püüdsid nad teha 11. oktoobril dessandi vaenlase tagalasse. See ebaõnnestus, ent nad üritasid järgmisel päeval uuesti ja seekord võtsid sellest osa ka Eesti korpuse üksused. Kuid seegi dessant nurjus ning paljud mehed uppusid raske varustuse tõttu, kuna sõdurid tulid oma paatidest välja liiga sügavas vees. 450 mehest uppus või sai muud moodi surma kokku 200 ja 250 võeti vangi. 14. ja 17. oktoobril ründas Punaarmee Arista liini uuesti ja mõlemal korral kukkus rünnak läbi. 18. oktoobril alustas Punaarmee järjekordset pealetungi, mis oli viimaks ometi edukas. Sakslased taganesid Ranna kaitseliinile, mida Nõukogude väed viivitamatult ka ründasid. Sakslased panid meeleheitlikult vastu, aga sellegipoolest sundis Punaarmee nad 22. oktoobril taganema Lõo liinile. Kaks päeva hiljem alustasid punased uut pealetungi hiljuti saabunud täiendustega, kuid ka sakslased olid vahepeal täiendust saanud ja lõid rünnaku tagasi. Uuesti ründasid punased alles 29. oktoobril, ent seegi rünnak nurjus. Pärast kõiki neid lahinguid olid punaväed korralikult räsida saanud ning neil oli hädasti täiendust vaja. Järgneva nädala jooksul hakkaski saabuma nii mehi kui ka raskerelvi näol ja Punaarmee hakkas Sõrves valmistuma suurpealetungiks. Veel enne suurpealetungi alustamist üritasid punased teha Mõntu lähistel dessanti, kuid see ebaõnnestus nagu kõik eelnevadki. Suurpealetung algas 18. novembril ja tänu punavägede suurele ülekaalule murdsid nad Lõo liinist läbi, aga öö saabudes peatasid sakslased pealetungi ja läksid ise vasturünnakule. Eesti korpuse üksused proovisid teha järjekordse dessandi vaenlase tagalasse, kuid see jäi tulemusteta nagu eelmistelgi kordadel. 21. novembril läks Punaarmee uuesti rünnakule ning seekord õnnestus neil sundida sakslased taanduma Torgu-Soodevahe joonele. Järgmisel päeval ründas Eesti korpus Saksa uut positsiooni, aga tal ei õnnestunud sellest läbi murda. 23. novembril alustasid sakslased Sõrve säärel oma vägede evakueerimist. Sellelsamal päeval algas ka Punaarmee uus pealetung Saksa vägedele, millest sai üks suurimaid lahinguid Sõrves. Umbes 4000 sakslast kaitses oma positsioone ligikaudu 50 000 punaväelase vastu. Lahingu võitsid Nõukogude väed ja pärast seda Eesti aladel enam sõjategevust ei toimunud.

Korpuse edasine tegevus

22. veebruaril 1945 suunati Eesti korpus 2. Balti rinde 42. armee alluvusse ning saadeti Leetu Mažeikiai piirkonda, sealt aga saadeti korpus 17. märtsil edasi Kuramaale, kus neil tuli võidelda sisuliselt ümber piiratud Saksa vägedega kuni sõja lõpuni. Punaarmees võitles ühtekokku ligikaudu 50 000 eestlast. 24 000 meest langes, pooled langenutest surid tööpataljonides.