
Perekonnanime Salurand lugu
Liivimaa talurahvaseaduse (1819) järgi tuli igale suguvõsale anda perekonnanimed. Enne perekonnanime eestistamist, kandsid Salurannad perekonnanime Sahkenberg, mille oli suguvõsa saanud just Liivimaa talurahvaseaduse väljatuleku järgsel ajal. Oma eluajal tegeles Enn Salurand lisaks kõigele muule veel ka oma suguvõsa pärimuse koostamisega. Tänu sellele, on tänapäeval olemas ka legend selle kohta, kuidas saadi esialgne perekonnanimi Sahkenberg. Legendi järgi küsiti Hinnult, kes oli Kuusalus talu number 13 tollaegne peremees, et missugust perekonnanime ta endale sooviks. Selle peale vastas Hinn: „Mida tean mina nimedest? Ma tean seda, et ma olen terve elu sahka (atra) lükanud“. Seejärel otsustatigi talle nimeks panna Sahk, millele saksa ametnikud lisasid veel liite –berg, nii, et kokku tuli perekonnanimeks Sahkenberg. 30. aprillil 1835 ongi Maarahva perekonnanimede nimestikku tehtud sissekanne nime Sahkenberg perekonnanimeks võtmisest. Selle nimega kanti sisse Hinn Sahkenberg ja tema pojad Hans Sahkenberg ja Jüri Sahkenberg. Niimoodi sai loodud perekonnanimi Sahkenberg (vt lisa 7).
Eesti ja Liivimaa elanikele perekonnanimede panemise ajal olid ametnikud Balti aadlisoost, kes valdasid eesti keelt puudulikult. Seetõttu on arusaadav, miks nii paljud perekonnanimed olid võõrapärased, näiteks –berg, -man, -son, -baum lõpulised. Kes ise ei osanud omale eestipärast nime valida, see sai kindlasti näiteks Jürisson, Madisson, Birnbaum, või hoopis täiesti võõrapärase (Venzel, Weber). Eesti Vabariigi ajal taheti seda viga parandada ning soovitati võtta eestipärane nimi. Mõte oli õilis ning kümned tuhanded muutsidki oma nime. Juhtus aga ka olukordi, kus kolm venda võtsid igaüks isemoodi nime. See näitab, kui raske on leida ühist keelt ka ühes ja samas perekonnas.
Sahkenbergidega läks asi aga natuke teisiti ning seda tänu Enn Salurannale, kes oli nimede eestistamise aktsiooni üks algatajatest ja läbiviijatest 1930. aastatel. Tema eestvedamisel kutsuti kokku kõik teadaolevad Sahkenbergi nime kandjad, et ühiselt leida uus perekonnanimi. Koosolekud uue perekonnanime võtmiseks peeti Kuusalus Ojaääre talus, mis oli põliseks koduks ühele osale Sahkenbergidest. Algselt plaaniti talu läheduses asuva mäe järgi panna uueks perekonnanimeks Salumägi. See ettepanek laideti aga maha, sest Salumägi oli tuntud kui tantsu ja tralli mägi, sümboliseerides joomarlust. Kuna talust kaugele ei jäänud ka kaunis mererand, siis pakuti uue variandina välja Salurand. See nimi meeldis kõigile ning üksmeelselt otsustati võtta uueks perekonnanimeks Salurand. (Ignahhin, Helmi-Lisette)
18. märtsil 1935 sai perekonnanimi ka ametlikult eestistatud. Selle jaoks, et kaitsta oma kaunist perekonnanime ning et kindlustada seda, et kõik, kes kannavad perekonnanime Salurand, kuuluvad ühte suguvõssa, otsustati perekonnanimi kanda perekonnanimede kaitseregistrisse. 14. juunil 1935 sai ka see tehtud (Eesti Riigiarhiiv, f. 14, nim. 2, t. 209, lk 483-486). Ainukeseks Sahkenbergi nime kandjaks jäi sel ajal juba 87 aastane lesk Leenu. Kõik ülejäänud võtsid uueks perekonnanimeks Salurand ning paljud suguvõsa liikmed eestistasid ka oma eesnime. 1936. aastal Leenu suri ja Sahkenbergi nimest jäi järele vaid mälestus.
Allikas: Uurimistöö "Perekonnanimede eestistamine 1930. aastatel" Sander Salurand (http://www.geni.com/documents/view/profile-6000000001261037709?doc_id=6000000008787513348&mode=tagged)