Albert Tammo

Albert Tammo sündis 10. oktoobril 1904.a. Hiiumaal Emmastes Tärkma külas kapten Mihkel Tammo ja tema naise Maria kolmanda lapsena. Algahariduse sai Albert Emmastes. Juba 11 aastasena tuli hakata laevas sõitma. Kuus aastat möödusid alul tekipoisina ja siis madrusena Läänemerd kündes. 1922 a. 17 aastaselt sai Albert Hiiumaal Harju külas Ulja talus usklikuks. Samal õhtul võttis Jeesuse oma ellu vastu ka hiljem teoloogi ja kirjanikuna tuntuks saanud Evald Mänd. Albert Tammo sõnul oli 1920-ndatel aastate alguses usuline ärkamine Harjul võimas. Ärkamine tõi usule 300 inimest, kellest kogudusega ühines üle 150-ne. Armastus Jumala vastu peegeldus külas kõigil elualadel. Nagu teisedki koguduse noored sai Albertist laulukoori liige.

Alberti esilagseks kavatsuseks oli minna Tallinna Merekooli edasi õppima. Ta läkski dokumente sisse viima aga just eelmisel päeval oli arv täis saanud. Nii tuli minna sõjaväkke sundaega teenima. Vahepeal ostis isa Saaremaale 43 hektarilise talu. Maad olid suured ja kivised. Isa suri ootamatult 1929 aastal aidates vabadiku naisel heinu tuua libises, mille tagajärjel tekkis soolte keerd. Surm oli lõikuslaual. Peres oli sel ajal viis alaealist last, kõige noorem neist oli viis kuud vana. Albert oli saamas 25 aastaseks. Talul asus 150 000 Eesti Sendi suurune võlg. Hooned olid puruvanad. Nüüdsest pidi Albert talu majapidamise üle võtma. Kui tuli esimene võla tähtaeg võitles ta üle nelja tunni palves Jumala ees. Lõpuks tuli vastus: "Ma tahan Sind aidata!" Jumala abiga saidki talu võlad makstud. Kesistele sissetulekutele lisasid oma osa vend Gottfried, kes sõitis laevas ja õde Lilli, kes sai Kaarmale kooliõpetajaks. Talule ehitati uus elumaja, millele hiljem ehitati otsa palvela osa. Ehitati karjalaudad ja muretseti vajalikud loomad. Nii möödus kümme aastat. Albertist kujunes Kaarma Baptistikoguduse osakonna juhataja Sagaristes. Siin koondus neljakümne liikmeline usklike grupp. Kavatseti ehitada uus palvela. Rahagi sai kogutud, kuid sõja tõttu jäi see teostamata. A.Tammost kujunes Saaremaal armastatud evangeeliumi kuulutaja. Ühel päeval sõitis tolleaegne liidu juht vend J.Lipstok koos oma sekretäriga külla. Albert oli just parajasti heinamaal niitmas. Külalisedki proovisid vikatit. Kaks nädalat hiljem 1935 aastal tuli Tallinna Allika koguduse kutse tulla koguduse kutsetööliseks. Vend Albert Tammo võttis selle kutse vastu. Kutsetöölise ülesandeks oli reisida ja jutlustada koguduse osakondades. Seda tööd tegi ta 1938 aastani. Vend O.Tärk soovitas tulla Usuteaduslikku Seminari vabakuulajaks. Nelja aastane õppetöö seminaris andis tollajal vaimuliku kutse ja keskhariduse. Seminari seekordne lend oli jõudnud just neljandasse aastasse. Nii algaski A.Tammo oma õpinguid koos neljanda kursusega. Ta tegi kõik eksamid koos teistega usuteaduslikes ainetes. Järgmisel aastal alustas ta õpinguid koos esimese lennuga. See kestis kolm aastat. Kuna neljas kursus oli juba varem lõpetatud, siis anti Albertile 1940 a. välja seminari täieliku kursuse lõpetamise diplom. Samal aastal lõpetas seminar seoses poliitiliste muudatustega meie maal oma töö.

1938. aastal oli Albert Tammo 34 aasta vanuselt abiellunud Selma Rahneliga. Neil sündis kaheksa last, seitse tütart ja üks poeg. Kõige vanem tütar Anne suri kahekümne aastaselt. Elu andis Albertile kõik suure pere õnnistused ja mured kahekordselt - esmalt isa pere ja siis oma pere näol.

1. juulil 1940 aastal valiti A.Tammo Rummu-Valkla Baptisti Koguduse jutlustajaks, kus oli sellajal 245 liiget. Seal teenis ta kogudust üheksateist ja pool aastat. Albert Tammo on ise nende aastate kohta öelnud: "Siis õppisin ellu rakendama Piibli tõdesid ja tunnetasin, et töö Jumala riigis ei ole tühine. Sõda ja sellele järgnenud sündmused ei jätnud puudutamata ka koguduse liikmete elu. Ka ma ise asusin koguduse töö kõrval tööle kolhoosis ehitustöölisena."

1959 aasta sügisel kutsuti A.Tammo Pärnu Immaanueli Koguduse teenistusse. Prebüüteriks õnnistati ta siin 1960 a. jaanuari alguses. Perekond järgnes 1960. aasta juuni kuus. Pärnu usklikkogudused olid 1953. a. valitsuse korraldusel ühte liidetud Henno tänava palvelasse. Ühendatud kogudus ei leidnud oma hulgast sobivat koguduse vanemat, kel oleks üldine poolehoid. Albert Tammo ülesandeks kujunes ühtse vaimuliku pere loomine. Ta ise ütles selle kohta: "Sain Jumalalt palves selguse, et koguduse liitmine üheks vaimulikuks pereks peab toimuma mööda alanduse ja armastuse teed. Seda teed ma ka Jumala abiga kasutasin ja töötasin koguduse vanemana seitseteist aastat."

Suure pere kasvatamise kohta ütles Albert Tammo: "Kodune laste kasvatamine oli peamiselt abikaasa õlgadel. Mina püüdsin ainult isikliku ausa eluga ja palvetega neid kaasa kutsuda Kristust järgima." Kõik lapsed saidki päästetud ja töötavad Jumala riigis kaasa.

1976. aastal jäi A.Tammo pensionile. Ta oli Jumala riigis ustav, kindlameelne ja usujulge tööline. Pensionieaski jätkas ta aktiivselt koguduse töös kaasaaitamist. Ta astus väsimatult sõnas ja palves üles, et teenida Jumala rahvast. Ta oli tõeline palveinimene. Vanaduse saabudes kui uneaeg jäi lühemaks kasutas ta ärkveloleku aega palveks. Ta on öelnud: "Oma palvetes läbin terve maailma. Nimetaksin mõned valdkonnad: minu perekond ja omaksed, koguduse liikmed ja nende perekonnad; kõik eesti vendluse kogudused ning Jumala riigi töö liidu ulatuses, riikide valitsused. .... Euroopa riigid ja valitsused, eriti Iisrael; USA valitsus ja president Bush. Et rahu püsiks ja evangeelium leviks üle maailma." 85. juubelisünnipäeval esitatud küsimusele: Kas tal on anda mõnda suunist koguduse vaimuliku elu täiustamiseks tulevikus, vastas A.Tammo: "Jätkake tööd piibli alusel alanduse ja armastuse vaimus, kasutades avanenud töövõimalusi jumaliku tarkusega." Igaviku kutse saabus 1990 aasta 2. märtsil. Kasutatud A.Tammo enda märkmeid ja G.Sihi poolt 85. juubelil tehtud intervjuud.

http://www.ekklesia.ee/kuulutaja/2004/november2004.htm

http://38698.edicypages.com/elu/albert-tammo-elulugu