Alfred (Freddy) Ilp

• Tartu-Maarja linnakoguduse ja Pauluse koguduse ...; EAA.5357.1.25; 1883-1937 Saaga EAA.5357.1.25:58?321,422,971,102,0
• Album Academicum Universitatis Tartuensis http://www.eha.ee/andmed/search.php?type=aaut&sid=20130823233156497...

http://www.eha.ee/andmed/search.php?type=aaut&sid=20140126224429598...

Raamatust: Süütalastepäev / Rein Kasela. Sarjast Metsavenna-eri. Eesti Ajalookirjastus, Tartu, 2012

Oli neljapäev, 10. juuli 1941, seitsmevennapäev, mida nimetatakse veriseks seitsmevennapäeaks Aegviidus, mil saabus Aegviidu raudteejaama dresiin 20 NKVD kõrilõikajaga. Jõuk asus koos kohalike reeturitega ja viimaste näpunäidete järgi tegutsema. Koos kohaliku miilitsa Joosep Talpase ja nuhist reeturi Oskar Taela ja alevi usaldusmehe Gustav Ohaka ning nende kamba kaasabil hakati kinni võtma kohalikke elanikke ja raudteejaama viima. Ja siis ükshaaval neid tapma. Tapeti 8 inimest. Üks neist oli Alfred Marguse p. Ilp, s. 1906 Tartus. Korp! Vironia korporant, ametilt Aegviidu jaamaülem. Alfred oli läinud NKVD meeste käest küsima, miks raudteejaama hoone äkitselt vanglaks on muudetud ja siia vahialuseid tassitakse. Seepeale oli teda tahetud arreteerida ja kaasa võtta. Alfred Ilp oli aga jooksnud jaama lähedal olnud puuvirnade vahele. Ent need olnud paraku nii madalad, et mehe pea üle virnade välja paistis. Üks tapjatest oli Ilpi kogu aeg kirbul hoidnud ja püssiga kaasa vedanud, kuni too lõpuks sunniti puuvirnade vahelt välja tulema. Teadnuks Ilp, milline saatus teda ees ootab, võibolla riskinuks ta julgemini ning pääsenuks põgenema. Alfred Ilbist jäi maha lapseootel pruut, kellel pool aastat hiljem sündis tütar, kes oma isa kahjuks kunagi ei näinud. Kuus meest pandi Aegviidu dressiinile ja sõidutati Nelijärve jaama. Kõigil olid käed okastraadiga selja taha kinni seotud. Nelijärve jaamas tõugati nad dressiinilt jõhkraalt maha. Ja kui ohvrid maha kukkusid ning püsti ei saanud, peksti neid püssipärade ja jalgadega. Kui leiti, et on küllalt pekstud, aidati mehed püsti ja nüüd tuli neil maha käia oma elu viimased 200 meetrit Keldriaugule, mis asub Nelijärve vastas. Keldriaugu on paik, mis peaks olema tuttav kirjanik Veera Saare romaani „Ukuaru“ järgi. Keldriaugul suure kase all lasti mehed maha, seejärel tiriti ohvrid vanasse kuivenduskraavi ning maeti hädapärast mätaste ja kivide alla. Keegi kohalik talupoeg oli sama päeva õhtul hukatute haua juurest mööda läinud ja näinud koletut pilti. Hauas, mätaste ja kivide vahel liigutati, oiati ja nõuti juua. Vähemalt osa ohvreid oli niisiis elus, aga keegi kohalikest ei julgenud minna appi, käsi okastraadist päästma, juua andma ja haavu siduma ning ära tooma ei riskinud keegi. Mõned ohvrid olla elumärke ilmutanud veel paaril järgmiselgi päeval kuni juulikuu kõrvetava päikese käes lõpuks janusse ja piinadesse surid. Edasi olid timukad ja nende kohalikest sadistidest kaasosalised sõitnud Aegviidu jaama tagasi ja veel kahe inimese elu lõpetati.