Alguses olid vanaisad ja vanaemad. Nad kõik kord olid kunagi noored ja ilusad.

Lapsena veel ei mõisteta ajalugu. Kui oleme noored, siis tundub perekonnakroonika mingite vanade inimeste teemana. See on tüütu, nõudlik ja õigust öelda väga laialivalguv nähtus, mitte teadus, vaid kogum kõikmõeldavast, mis kunagi on olnud. Kuid isegi lapses võib ärgata huvi asjade vastu, mis teda kunagi ei huvitanud . See oleks nagu üks hea puzzle, tükk-tükilt korjub seda ..., koguneb teadmisi ja infot meie esivanematest. Lõppkokkuvõttes tekib väärtus, mida võivad kasutada meie järeltulevad põlved.

Maailm on täis suurepäraseid inimesi, kuid selliseid on ka lähedal. Meil tuleb vaid kasutada võimalust nendega tuttavaks saada. Ma olen heas mõttes uhke oma kodukoha ja päritolu üle. Sageli tunneme end tohutus ja keerulises maailmas otsekui eksinuna.

Elus on kahjuks vähe asju, mis meid teineteisega seob. Mõelda vaid, täna me elame teineteisest sadade kilomeetrite kaugusel. Aeg on meid laiali pillutanud nii, et me ei tunne teineteist. Meie esivanemad elasid 200 - 300 aastat tagasi samas külas ja nägid teineteist näost näkku ja suhtlesid teineteisega. Nad tundsid üksteist hästi. Meie väärikad esivanemad pärandasid meile meie ühised juured ,et me need üles kaevaksime ja säilitaksime mälestuse nendest. Kõige vähem mida meie teiega teha saame on see, et peame seda tähtsaks ja väärtustame seda põlvnemislugu. Ärgem unustagem olulisi asju oma elus.

Iga koht , kus olete viibinud ning iga inimene, kellega olete rääkinud , oleks ilma teieta teistsugune .

Oma juurte tundmine pakub rahuldust, annab meile mineviku- ja kohatunnetuse ning ainulaadsuse, mis on alati meiega, ükskõik, mis meie ümber ka ei juhtuks.

Andres Välling