Arnold-Johannes Lätti

korp! Sakala liige, vabatahtlikuna Vabadussõjas.

Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918-1944 http://www.ra.ee/apps/andmed/index.php/matrikkel/view?id=625

Haaslava suurtalupidajate Villem ja Johan Põdersonide õde Marie-Johanna Põderson abiellus 1880. aastate keskpaigas Taniel (Daniel) Lättiga. Pärast kohtuskäimist Vana Kuuste mõisnikuga 1888. aastal asus perekond elama Peipsi taha Oudova maakonda. Pereisa Taniel oli veskipidaja ja olles õppinud Tartu Õpetajate Seminaris, töötas Strakovo (Tupitsino) asunduses kooliõpetajana. Peresse sündisid tütred: Linda, Alla, Rosalie, Elsa ja Veronika ning pojad: Osvald, Leopold, Arnold-Johannes ja Richard.

Võõrsil ei olnud elul viga, kuid koduigatsuse vastu teatavasti rohtu ei ole ja 1906 tuli perekond Eestise. Tartus osteti Kaluri tänavale maja ja pereisa hakkas ärimeheks. Kõik lapsed said gümnaasiumihariduse ning kolm poega õppisid Tartu Ülikoolis: Osvald (õigusteadust), Leopold (meditsiini, korp! Sakala liige) ja Arnold-Johannes (meditsiini, filosoofiat, korp! Sakala liige, vabatahtlikuna Vabadussõjas). Haaslava vallas, Pihlapuu, Roiu karjamõisa ja Kolga talus elavate sugulastega käidi tihedalt läbi, pereema Marie-Johanna oli 1906-1908 ja 1915-1917 Haaslava karskusseltsi „Priius" liige.

Mingil seletamatul kombel olid paljudel Põdersonidel ja Lättidel sündimisest saati nõrgad ja pahatihti haiged kopsud. Tuberkuloosi ei olnud, aga muud kopsuhaigused tegid liiga. Prooviti mitmeid ravimisviise, käidi sanatooriumides, kuid olulist kasu ei olnud. 1925. aastal suri Osvald Lätti (töötas Tartus kohtuuurijana, kohtuministeeriumis ja Tartu Ringkonnakohtus) kopsuhaigusse. Perepoeg Leopold Lätti oli samuti raskesti haige (suri 1930. aastal). Arstide sõnum oli, kõik tervisega hädas olevad Põdersonid ja Lättid peavad elupaika vahetama ja otsima elamiseks parema kliimaga koha, kui seda on Eestimaa.

Esimesena siirdus võõrsile Roiu Põdersonide peretütar Kaarin, kes asus 1928. aastal elama Lõuna-Aafrikasse, esialgu Kaplinna, hiljem Johannesburgi.

Kevadel 1929 järgnes perekond Lätti. Pereema Marie-Johanna ning pojad Arnold-Johannes ja Richard istusid Tallinnas laevale ja sõitis Aafrikasse. Etterutates olgu öeldud, et hiljem sõitsid Lättidest Aafrikasse veel Veronika, Alla ja Elsa. Elsa Lätti, abielus Terri, võttis kaugele maale kaasa kaasa tütred Amalie ja Anni. Põdersonidest sõitsid Aafrikasse Kaarini juurde õed Elsbeth ja Niina. 1947 või 1948 asus Rootsist Lõuna Aafrikasse sugulaste juurde Leopold Lätti (või Osvaldi?) poeg Leo Lätti.

Stockholmi eestikeelne ajaleht „Välis-Eesti" kirjutas 8. juulil 1951: „Matkamärkmeid kuumast Lõuna-Aafrikast.

Siis jõuame välja laiale asfalteele Kaplinn Port Elisabeth. Siin läheduses (Lättide farm asus Johannesburgist 40 miili kaugusel) on härra Arnold Lätti suur puuviljafarm. Leo Lätti, meie hea kaaslane Johannesburgist, asus hiljuti onu juurde farmi elama ja meie ei tohi ometi mööda sõita ilma Leod külastamata.

Siinne maapind ja taimekasvu tingimused peavad olema head, sest me sõidame puuvilja farmide ümbruses. Enne farmi juurde jõudmist sõidame tükk aega õuna, pirni-, virsku-, ploomi ja teiste viljapuude metsas, mis kõik farmile kuuluvad. Õuel on peremees isiklikult. Ta tõstab silmad suurtelt tamme tõrtelt, mis on ääreni täis marju, mis ootavad vabrikusse sõidutamist ja uurib meid küsivalt. Kui autodest välja saame ja omamaa keeles talle tervist ja jõudu soovime, lööb nägu naerule. Ei noh, muudkui tere tulemast.

Ja siis hakkab majast teisi pereliikmeid välja tulema. Perenaine, sünnilt buur ja kaks väikest last. Tulevad härra Richard Lätti, peremehe vend, kes on naabrusest siia vennale külla tulnud ja peremehe ema - vanaproua Marie Lätti. Kui varsti sõidab suure veoautoga kohale Leo, kes käis lähedalasuvast neegrite asulast omale ploominoppijaid musti mehi ja naisi tööle toomas, on kogu perekond koos.

Küsimusi sajab mõlemalt poolt nagu rahet. Peagi hakkas peremees koos vennega meile oma maad ja tööd näitama. Varsti on vanaema, kes käis kohvipada tulele panemas tagasi ja temast see õige teejuht tulebki.

„Viska kepp ära" soovitavad teised, kui vanaemast pilti tahame teha.

„Las taa kepp olla, taa om esi murretu" kaitseb ennast vanaema ja tuleb pilti tegema.

„Kui vana te olete?" julgeme väledalt vanainimeselt küsida.

„Ei ole viil satta täis, alles katessakümmend kattessa. Ma või viil joostagi, kui tarvis."

„Ja kui kaua Teie siin maal juba olete olnud?"

„Kaitskümmend kaits aastat. Ma arva, et ma ole edimäne eesti naine siin maal. Kui me selle kotuse pääle tullime, siis ei ollu meil rohkemb raha kui katessatõistkümmend nakla. Siss mul olle kitse, noist sai piimä, niiviisi me naksime elämä. Taa org olle siss pallas maa, ess ole puid egä kedägi. Poja esi kaivsiva maa ja istutiva puu ja nuit ei ole enäm äda midägi."

Vahepeal, kuuleme on olnud igasugust. On olnud põudasid, rohutirtse, raskusi naabritega kontakti saavutamisel, oma kaubale turu leidmisel jne. Need ajad on aga nüüdseks läbi. Vanaema vaatab meid sooja pilguga ja ütleb:

„Te olete viil noore, te võite viil oota ja üitskord kodumaalegi tagasi saada. Aga minä olen vana, ei minu silma enäm Tartu liina nätä saa. Ega ma võõraste manu kabeliaida kah taha. Mul on oma avvakoht siinsamas mäe pääl valmis kaedu. Siss ma iks jää oma laste manu."

Noorperenaine on vahepeal kohvilaua katnud ja palus meid einet võtma. Kohvilauas räägib ta, et on proovinud eesti keelt õppida, aga kahjuks ei ole suutnud seda teha. Väiksed lapsed eesti keelt ei oska, küll aga vanem tütar, kes käib Port-Elisabethis koolis ja on oma eestlasest tädi juures korteris. Ka teised lapsed hakkavad kooli minnes tädi juures elama.

Pärast kohvijoomist teeme ringkäigu suures aias. Siin on igasuguseid viljapuid sadade ja tuhandete viisi, pika aja jooksul on kõike katsetatud. Ja tööd on alati, hiljuti valmisid marjad, nüüd ploomid, siis tulevad pirnid, edasi õunad. Senini on kaupa kohapeal, Lõuna-Aafrikas turustatud, kuid nüüd proovib onu koos Leoga esmakordelt eksportimist. Ehk läheb hästi. Ka lilledega on siin katsetatud, praegu on õites valged ja sinised agapanthused, valged callad ja inimesekõrgused sinised ja lillad hortensiad. (Repliigiks niipalju, et lillekasvatamisele pani aluse Richard Lätti, kes oli hiljem tuntud sordiaretaja ja Lõuna Aafrikas on temanimeline liiliasort.) Kõrgemal mäekünkal lokkab rinnuni ulatuv Kapi kanarbik.

Õue tagasi jõudes on autode juurde tekkinud suur kast täis mahlaseid ploome ja noorperenaine toob sületäie lilli. Täname südamest nii hea vastuvõtu eest ja asume uuesti teele. Tagasi vaadates näen, et kogu pere seisab keset õue ja lehvitab, teiste seas ka vanaperenaine, kes usub et meie saame kord vabat Eestit ja Tartu linna näha.

Port-Elisabethis otsime üles proua Elsa Terri (neiuna Lätti - Arnoldi ja Richardi õde). Ta ei võta meie hotellimineku juttu kuuldagi ja mahutab meid kõiki ööseks oma suurde ülalinna korterisse magama. Proua Terri on „vana lõunaaafriklane". Ta on siia asunud juba ammu ja on pidanud läbi tegema vaevad ja võitlused. Nüüd on tal koos oma tütrega, preili Amalie Terriga, kesklinnas, peatänaval suur hästiminev daamide juuksuriateljee, mida ka meie näha saame. Proua Terri külalislahkest kodust saame kaasa hulga hoiatusi ja häid õpetusi. Südamest tänades asume jälle teele."

Peab lisama, et Elsa Terri tütar Olga Terri oli tuntud kunstnik, Eesti Kunstnike Liidu auliige. Poliitilisi olusid trotsides (Lõuna Aafrika Vabariik oli rassismi ja apartheidi kants ning NSVL suurim vaenlane) käis Olga Terri korduvalt ema ja õdede (elasid hiljem Kaplinnas, olid kohaliku Eesti Seltsi aktiivsed liikmed) juures külas ja jäädvustas maalijana „Lõuna Aafrika kirkaid värve." https://maaleht.delfi.ee/arhiiv/vana-lugu-hirm-tervise-parast-viis-...