Constantin (Alexander Moritz) Flink

• sünd vkj 23. mai 1887: Saaga EAA.1239.1.182:199?137,1685,1859,160,0
• pere Haapsalus (Haapsalu PR 1884-1918): Saaga EAA.1239.1.188:303?47,931,1164,861,0

Inglismaal: http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110702011047&img=era158...

Constantin (ka Konstantin) Flink sündis Haapsalus 5. juunil 1887.a. Ta isa oli kutseline kapten ja hukkus 1891.a. tormisel Läänemerel söelaadungiga Inglismaalt tulles. 1904.a. läks Flink 17. aastase noorukina merele. Esialgu küll laevapoisina saksa kaubapurjekatele „Hedvig“ ja „Klaus Drier“, seejärel Norra aurulaevale „Hanna“. Viimane omas ta elukäigus tähtsat rolli, sest õppinud ära Norra keele, jäi ta oma noorpõlves aastateks tööle Norra laevadesse. Saanud nõutava eelpraktika astus Flink 1909.a. Paldiski merekooli. Õppetöö kestis 3 aastat ja 1912.a. andis ta tüürimehe eksamid Riia merekooli juures.

Juba aprillist 1913 sai ta tüürimehe koha neljamastilisel Norra pargasel „Sondal“. Erinevatel Norra laevadel sõitis ta 1917-nda aastani, mil otsustas oma mereharidust täiendada New Yorkis. Peamiselt laevajuhtidele mõeldud kursus kestis 4 kuud ja on märkimisväärne, et Manhattanil- Brooklin Ferry-l toimunud kursuste õppejõuks oli üks eestlane. Neil kursustel sooritatud eksam andis USA töödiplomi „Master in Sail and Chief Mate in Power“. Seejärel sõitis Flink 2 aastat vanemtüürimehena Belgia reisilaeval „Albert Villel“, mis oli liinil Antverpeni ja Kongo vahel.

Saanud täis nõutud kapteni staaži, sai ta 1919.a. oma esimese kapteni koha USA purjelaeval „Santo Domingo“ ja edaspidine töö ja tegevus jätkuski peamiselt USA laevades. 1920.a. abiellus Konstantin Flink Pärnus Elisabet Reinholdiga, kellega asuti elama New Yorki. 1936.a. oli ta kapteniks uurimislaeval, mis uuris lähemalt Vaikse ookeani väikesaari. Selle ekspeditsiooni tulemusena kaardistati üks maanina Howlandi saarel „Flinks Point“ nime all.

2.Maailmasõja ajal oli K.Flink 6 mastilise USA purjeka „Star of Scotland“ kapten. Oktoobris 1942, olles kaubaveol Lõuna-Atlandil, sai „Star of Scotland“ 800 miili kaugusel Aafrika rannikust tabamuse Saksa allveelaevalt. Laev lahvatas hetkega põlema ja kahte päästepaati jõudsid minna vaid 16 meeskonnaliiget. Peale laeva uppumist tuli päästepaatide juurde saksa allveelaev pääsenuid vangi võtma. Kuid Flinki saksakeelne vestlus allveelaeva juhtkonnaga, milles ta seletas, et eestlasena ei pea ta end Saksamaaga sõdivaks ja on lihtsalt kaubalaeva kapten, veenis sakslasi nad vabadusse jätma. Ära võeti vaid kapteni käsitasku koos laeva ja kapteni dokumentidega. Peale 18 päevast purjetamist jõudsid päästepaadid Angoola randa. Pärast sõda, 1945.a. talvel, sai K. Flink üllatusena kirja kelleltki Helmuth Wittelt. Kirjas tutvustas ta end selle sama allveelaeva kaptenina. Nüüd istuvat nad Ruhri piirkonnas vangilaagris, kus valitsevat hirmus nälg. K. Flink saatiski saadud aadressil mõned toidupakid. Vastuseks saadud kirjas oli muudele tänusõnadele lisatud, et sain kohe aru, et see eestlasest kapten on heasüdamlik inimene.

Saanud Angoolast tagasi, tuli kohe astuda suure Victory klassi aurulaeva „Vales Farington“ kaptenisilda ja asuda lahinguvarustuse veole Filipiinide ja Uus-Ginea suunas. Sinna ikka sõjamoonaga ja tagasi Austraalia kaudu suhkruga. Suurtel USA kaubalaevadel jätkas ta teenistust kuni pensionini. Kuid aastad ei murra meest! Veel 84 aastasena pikendas ta oma diplomit „Master on Steam and Motor Vessels any gross tons upon any Ocean“ veel 5 aastaks, olles ise kaptenina tegev Newportis meriskautide õppejahil „Argus“.

1922.a sündinud poeg Edward Flink lõpetas New Yorki Kings Point Marine Academy ja juba 23 aastaselt sai ta kapteniks Liberty seeria suurlaevadel. Peale 2. maailmasõda, kui USA-sse hakkas saabuma hulgaliselt immigrante Eestist, seadis nii mõnigi uustulnuk sammud Flinkide kodusse, kust saadi nõu ja julgustust uueks alguseks. Kui 1953.a. algas korjandus Los Angelese Eesti maja ehituseks, siis oli Flink jälle üks esimesi, kes raha lauale pani.

Kaptenid Konstantin Flink ja J.W.Tiedeberg on jäänud Eesti ajalukku oma julge otsusega kirjutada USA tookordsele presidendile Warren G. Harding-ile petitsioon palvega, et USA tunnustaks vastloodud Eesti Vabariiki. Selleks ettevõtmiseks sai kapten Tiedeberg julgustust oma tuttavalt, tolleaegselt Esindajate koja liikmelt Walter M. Chandlerilt, kes oli 1918. aastal külastanud Eestit ja tutvunud Jaan Poskaga. W.M. Chandler organiseeris ka 29. mail 1921 eestlaste delegatsioonile vastuvõtu Valges Majas. Eelmainitud kuupäeval saabuski Valgesse Majja neljaliikmeline eestlaste delegatsioon, kuhu kuulusid kaptenid J.W. Tiedeberg ja K. Flink, New Yorki Eesti koguduse õpetaja C. Klemmer ja Pärnust pärit jõukas Philadelphia ärimees I. Mikkal. Vastuvõtjateks olid president W.G. Harding, välisminister C.E. Hughes ja senaator R. Smoot. Õp. Klemmer luges presidendile ette palvekirja, milles peale Eesti tunnustamise palve tutvustati ka Eesti ajalugu, eestlaste etnilist pärinevust, majanduslikku- ja poliitilist olukorda, eestlaste osavõttu 1.maailmasõjast ja Vabadussõjast. Oma vastulauses ütles president Harding, et tal on suurim lugupidamine isikute vastu, kes ka võõrsil olles ei unusta oma sünnimaad. Samas lisas ta, et ameeriklastele on Eesti veel võõras ja selle maa tutvustamiseks ameeriklaste hulgas võiksid ettevõtlikud eestlased veel paljugi ära teha. Peale vastuvõttu Valges Majas otsustasid delegatsiooni liikmed asutada fondi Eestit tutvustava brošüüri välja andmiseks ja levitamiseks USA-s. Fondi asutamiseks annetasid kõik delegatsiooni liikmed $100.-, mis tolle aja vääringus oli väga suur raha. Kas just nende meeste presidendi juures käimine tõi Eestile USA tunnustuse on kaheldav, kuid erainitsiatiivina on see tegu märkimist väärt ja suureks eeskujuks kõigile eestlastele.

Teise episoodina tahan ära tuua sündmused Liverpoolis 12.mail 1918, mil professor Ants Piip (tulevane Eesti välisminister, peaminister ja riigivanem ning samas ka endine Kuressaare merekooli õpetaja) oli tulnud Inglismaale eesmärgiga luua vastloodud Eesti riigile saatkond, omamata selleks mingisuguseidki rahalisi vahendeid. A. Piipu abistas selles ettevõtmises Soome meremisjoni õpetaja E. Sjöblom, kes võimaldas Piibul korraldada koosoleku Skandinaavia meremeeste kodus Nelson Street 44. Antud koosolekut kajastas ka 14.mail 1918 ilmunud "Liverpool Express". Oma mälestustes kirjutab A. Piip tollest koosolekust järgmist: Olime just Sjöblomiga läinud oma tuppa, kui teatatakse, et mõned meremehed tahavad minuga veel kõnelda. Tuleb sisse tüürimees Konstantin Flink ja teatab , et mitmed meremehed olevat otsustanud pakkuda mulle saatkonna kuludeks raha laenuks, igaüks oma jõudu mööda. Vastasin, et ma ei või neile ju ühtegi kindlustust anda, et nad raha tagasi saavad. Nagu ühest suust sain tuppa kogunenud meremeestelt vastuse: „Teame kõik, mis ütlete. Kui peaks kaduma meie rahva vabadus- kadugu ka see raha. Nüüd oleme meie siin teie ainuke toetus ja meie anname, mis võime.“ Säärane vaba algatus ja avameelne ohvrimeelsus liigutas mind väga ning on jäänud üheks ilusamaks mälestuseks kogu minu elus. Esimesena pani 100.- naela(tol ajal väga suur raha) lauale tüürimees Konstantin Flink Haapsalust. Temale järgnes kapten Jakob Laredei ja teised. Andsin neile kõigile väikese lihtsa kviitungi. Suurem osa meremehi sai selle kviitungi alusel oma raha riigilt tagasi, kuid mitmed ei ole tagasimaksmist nõudnud - muude seas ka esimene andja K. Flink. Minu väikeses esimeses kviitungiraamatus, mis on õieti esimene Eesti Vabariigi n.ö. „Võlgade raamat“, leiame järgmisi meremeeste nimesid: Nr.1-Konstantin Flink tüürimees-100.- naela; Nr.2- Jakob Laredei kapten-100.-naela; Nr.3 Anton Kuldner kapten-25.-naela; Nr. 4 Kustav Nõu-10.-naela; Nr.5 Mihkel Mälk-5.-naela; Nr.6 August Siiman-50.- naela, neile järgnesid kaptenid A. Jürgenson ja Altenbrun ning veel hulk nimesid. http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=238