Eduard Lukats

PR 1883 Tartu Pauluse: http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.5357.1.49:106?189,182,777,140,0

Abielu: http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=elk.17.0.15:62?173,130,1244,186,0

Vaderid: Junoša Jaan Mandel. kingsepp Ludvig Lukkats , Mari Looso

14. Eduard (Ż, Eduard) Lukats. *10/22.07.1894 Krootuse vallas, Karaski mp-s. (*)24.07.1894 [Kanepi koguduses]. [1894-1922- elas Karaski mp-s või ka Tartu linnas, vallaline]. Leeritati 28.11.1910 Kanepi koguduses. 1922 lahkus Kanepi kogudusest ja liitus Tartu Pauluse kogudusega. -1931- elas Võru linnas, Jüri tn 42. Oli kantseleiametnik.

Tema kohta on võimalik hõlpsasti leida eluloolist lisateavet (nt tema üliõpilastoimikust, kus on foto ning ka gümnaasiumi lõputunnistus).

https://www.ra.ee/apps/andmed/index.php/matrikkel/view?id=1611&_xr=...

Abiellus <1932?? Theresia Akeliga.

=Minu vanemad, kellest ma põlvnen. Eduard Lukatsi käsikiri (1954 – 1956 aastast?).=

Minu vanaisa Kaku Juhan Lukats elas 19. saj. algul Kaku talus Võrumaal Põlva kihelkonnas Varbuse mõisa ligidal. Kakule oli ta tulnud Lukatsi külast, mis asub Kakust paar kilomeetrit lõuna pool. Praegu (1954. a.) ei ela Lukatsi külas ühtegi Lukatsit. Juhan Lukats ei suutnud veel Kaku talu pärisomanikuks saada, vaid tema pojad ostsid selle talu mõisnikult pangast laenatud rahaga. Talu üldsuurus oli umbes 75 ha. Miks ta ei ostnud Kakut omale, ei ole teada. Ta pojad Adam ja David rääkisid, et nende isa olevat rikas mees olnud. Tal olevat olnud mõõt (1/3 vakka) hõbedat. Varbuse mõisa omanik olevat talle pakkunud müüa Tilleoru ligidal olevat Jaama mõisat. Juhan (vastanud) kartnud, et mõisnik petab temalt raha välja, aga mõisat ei anna. Talumeestel ei olnud siis mõisa ostmiseks õigust. Kust sai Juhan omale Lukatsi nime, pole teada. Kas sai ta külalt omale nime või andis ta külale oma nime? Juhan Lukatsi pojad Adam ja David rääkisid, et Juhan olevat tark, tugev ja lugupeetud isik olnud. Kord kutsunud Varbuse mõisa omanik teda viina destilleerima, sest keegi teised ei osanud seda paremini teha. Teine kord olevat Juhan mõisnikule vastu rääkinud. Selle eest otsustanud mõisnik teda kohtulikult karistada lasta – vitsu anda. Mõisa arhiivist on dokument leitud, et kohtu otsus on täitmata jäänud, sest ei leidunud meest, kes nii tugevat meest oleks julgenud peksa. Ka olevat Juhan olnud vennaste usu koguduse juht. Olevat Juusa palvemajas käinud palveid pidamas. Kas ta lugeda ka oskas ja kirjutada, selle kohta pole andmeid. Juusa palvemaja juures on olnud surnuaed. Hiljuti (1926. a.) nägin seal väikeses metsasalus kivi, mille peale on raiutud suur rist. Samast kohast on leitud inimese luid. Seal ligidal on ka vanaaegne kivikalmistu. Minu isa seletas, et Juhan Lukatsi Kaku talu olevat tema elu ajal väga korras olnud, olevat olnud 50 mesipuud, palju kreegi-, ploomi- ja õunapuid. Juhani naise nimi oli Helo. Juhan olevat elanud 76 aastat ja Helo 73 aastat. Neil oli olnud 3 poega ja 3 tütart: Juhan, Adam, David, Liis, Ann ja Mari. Juhan olevat noorena – 30 aastasena – ära surnud. Kaku talu pärandati Adamale ja Davidile pooleks. Liis abiellus Kõlleste valla taluperemehega Jüri Tennoga. Nende ühest pojast sai kuulus eesti laulja – Jaan Tenno (Vironi). Jaan Tenno-Vironi lõpetas Moskvas ülikooli astronoomia osakonna ja elas XX saj algul Tallinnas. Andis Eestis laulu kontserte ja õpetas välja uusi talente nagu Elsa Maasik ja teisi. Suri Tenno-Vironi Tallinnas 1953. aastal. Liis Tenno suri 60 aastasena tuberkuloosi. Kolmas tütar Mari abiellus Võrus Siivasiga. Siivasi lapsed on kõik olnud energilised ja on välja rännanud kitsalt kodumaalt, kes USA-sse, kes Leningradi.

Adam Lukats jäi Kakule. Tal oli 7 poega ja 1 tütar: August, Paul, Ludvig, Leonhard, Robert, Osvald, Johannes ja Pauline. Minu lell Adam Juhani poeg Lukats oli keskmise kasvuga, tüse ja habemes talupoeg. Nägin teda iga päev. Suitsetas piipu. Kord otsis ta piipu taga, aga piip oli suus. Vahel oli purjus. Siis oli ta vaikne ja sai oma naise – Sohve – käest noomida. Sohve oli sihvakas, pikakasvuline, tubli, isemeelne ja hoolikas taluperenaine, valitseja majas, kellele allusid ta mees ja lapsed. Ei kuulnud kunagi neid riidlemas omavahel, sest mees andis järele alati. Sohve oli ka niisugune, kes käskis lastel kord Viia talu heinamaal kasvavale õunapuule minna õunu vargile. Meie siis hulgana läksime. Viia ema kihutas lapsed minema.

Nende esimene laps August Lukats lõpetas Võrus Kreiskooli. Pärast kooli lõpetamist sai ta ametisse riigipanga Pärnu osakonda. See oli tsaarivalitsuse ajal. Pärnus abiellus ta Henriette Taklaiga. Pärnust tuli üle Võrru riigipanga Võru osakonda raamatupidajana. Eesti iseseisvuse ajal sai Eesti Panga Võru osakonna juhatajaks. Oli väga korralik mees. Elas 62 aastaseks. On maetud Kanepi surnuaiale. August Lukatsil oli 3 poega ja 2 tütart: Vello, Heino, Silver, Elise ja Noora. Elise ja Noora olid Võru Gümnaasiumis minu õpilased. Mõlemad lõpetasid gümnaasiumi. Elise lõpetas pärast seda Rootsimaal tütarlaste kõrgema majapidamiskooli ja sai Eesti Vabariigis Kehtnasse tütarlaste kõrgema majapidamise kooli õpetajaks. Poeg Vello on Nõukogude valitsuse poolt küüditatud Vorkutasse. Teiste kohta puuduvad andmed. August Lukatsi abikaasa Henriette oli tark ja energiline naine. Oli lõpetanud Pärnu tütarlaste gümnaasiumi. Rääkis hästi vene ja saksa keeles, oskas läti ja prantsuse keelt. Pärast mehe surma läks Võrust ära Tallinnasse. Vaesestus ja elas nõukogude valitsuse ajal väga vaeselt, viletsalt.

Teine vanuse järgi Adam Lukatsi poeg oli Paul Lukats. Oli surmani vanapoiss. Lõpetas Kanepi kihelkonnakooli. Pärast seda siirdus Venemaale Mogiljovi kubermangu ühe mõisniku juurde viinapruuliks. Seal sai võrdlemisi head palka. Saatis koju raha ja aitas isal talu korda seada, uue elumaja ehitada ja teisi vendi koolitada. Oli Venemaal kuni revolutsioonini 1918. a. ja Eesti Vabariigi ajal elas Helbi talus, mis asus Kaku naabruses. Nõukogude korra ajal küüditati Siberisse, kuid sinna ta ei jõudnud, sest teel kodukohast Võrru veoauto, mille peal olid ka teised küüditatud, lendas kraavi. Avariis sai Paul tugevasti kannatada ja suri Võru haiglas. Oli korralik, püüdlik, kokkuhoidlik ja töökas mees.

Kolmas vend Ludvig Lukats lõpetas Kanepi kihelkonnakooli. Pärast seda saatsid vanemad ta Peterburgi kingsepa juurde ametit õppima. Elas Peterburis kaua aega saapatööstuse äris. Töölisena elas võrdlemisi paremini kui talumehed. Kui koju puhkusele sõitis, oli hästi riides. Pärast Oktoobrirevolutsiooni siirdus Eesti Vabariiki. Asus Tallinnasse elama. Avas seal toiduainetekaupluse. Naitus. Lapsi ei olnud.

Neljas poeg oli Leonhard. Ka tema lõpetas Kanepi kihelkonnakooli. Jäi isatallu Kakule talupidajaks. Tülitses kogu aeg minu isaga ja ahnitses varandusi. Oli tüüpiline kulak. Ekspluateeris naabreid, minu isa ja oma töölisi. Töölised töötasid suvel pimedani põllul. Vendade Pauli ja Ludvigi kaasabil ostis Kaku talule juurde naabertalu Helbi Paul Tillimanni käest. Vendade abil ostis Eesti Vabariigi valitsuse ajal juurde veel ühe talu Tartu ligidal, Tinni talu. Asus sinna elama. Helbi ja Kaku talud jättis vendade Osvaldi ja Pauli hoolde. Helbi talus oli tavaliselt 4 – 5 hobust, 10 – 15 veist, palju sigu, lambaid ja teisi loomi. Tööd tehti põllutöömasinatega. Töölisi oli: 1 sulane, 2 tüdrukut ja 2 karjust. Nõukogude korra ajal küüditati ta kõige perekonnaga Siberisse, kus ka suri.

Viies Adama poeg oli Robert. Lõpetas Kanepi kihelkonnakooli, oli hiljem Valgas Kaubanduskoolis. Esimese Maailmasõja ajal sattus tsaari soldatina sakslaste kätte vangi Tannenbergi lahingus. Pärast sõjavangist vabanemist teenis Eesti Vabariigis mitmel kohal. Jäi vanapoisiks.

Kuues poeg Osvald sündis 1893. a., lõpetas Kanepi kihelkonnakooli. Oli kogu eluaeg Helbi ja ½ Kaku talude ekspluateerijaks. Oli naistekütt. Ahnitses samuti varandusi ja kadestas minu venda Voldemari, kes pidas ½ Kaku talu. Võttis naise Tartu ligidalt, kuid lapsi ei olnud. 1950. a. korraldatud küüditamisel taheti ühes Pauliga ära küüditada, aga ei saadud kätte. Oskas õigel ajal koos naisega jalga lasta. Jäi kodumaale.

Seitsmes Adama poeg oli Johannes, sündinud 1896. a. Kõige andekam seitsmest pojast. Käis paar aastat Kanepi kihelkonnakoolis, läks üle Võru Kreiskooli ja pärast selle lõpetamist Pihkva Kommertskooli, mille lõpetas 1918.a. Võttis osa Vabadussõjast velskrina. Pärast sõda astus Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli. Lõpetas Metsandusteaduskonna 1924. aastal. Teenis metsaülemana mitmes kohas. Viimane koht oli Tartu metskond. Abiellus. Naine ja 2 last jäid kodumaale. Vist ei saadud neid kätte, kuna teda ennast küüditati Siberisse.

Adam Lukatsi tütar Pauline oli tragi ja elutark inimene. Abiellus agronoom Oskar Traatiga. Neil oli mitu last. Jäid kodumaale, olgugi et Traadil oli mitu talu.

David Juhani p. Lukats – oli minu isa. Ta sündis Varbuses 1848. a. 10. juulil vana kalendri järgi (uue kalendri järgi 22. juulil). Varbuse asub Võru-Tarttu maantee ääres, Võrust 25 km Tartu poole. Suri 1916. a. 9. septembril omas talus Kakul Kõlleste vallas Võrumaal, Varbusest 2 km Tartu poole. Maetud Kanepi Mäe surnuaiale. Surma põhjuseks olevat olnud gripp, mis oli I Maailmasõja ajal väga levinud haigus – nn. hispaania haigus. Minu isa lapseeast pole jäänud kindlaid andmeid. Tema elu möödus samaselt kui kõigil tolle aja lastel. Eesti rahvas elas siis teoorjuses. Mõned lookesed, mis isa lastele seletas, on veel meeles ja ma katsun neid edasi anda. „Olin karjapoiss. Kari oli Nurmiall, sel kus asub Helbi talu. Helbi kari ka oli seal ühes meie karjaga. Üks Helbi põrsas ei püsinud karjas. Järsku hüppas põõsast välja hunt ja haaras turjast sellel halval põrsal kinni ja viis tolle ära. Ma sain hundile lüüa sarapuukepiga“. Teine lugu.“Olime õitsil hobustega Nurmiall heinamaal. Ümberringi oli mets. Ka praegusel põllumaal, kodupool Nurmialust oli mets. Oli öö. Tegime tuld. Järsku hakkasid hobused norskama ja jooksid tule ligidale. Nad olid hunti märganud. Võtsime tuletunglad kätte ja läksime sinnapoole, kuhu vahtisid hobused. Adam hüppas ühe hobuse selga ja ratsutas hundi suunas. Oli näha hundi silmi. Hobune kihutas hundini, aga hunti jalgade alla ei julgenud tallata, sest hunt oli ennast pikali visanud ja ootaski hobuse pealetulekut, et siis kõrri hüpata. Adam kutsus meid tungaldega. Kui meie ligidale jõudsime, hüppas hunt üles ja põgenes. Mina virutasin talle tunglaga. Peale selle jutustas ta, kuidas nad kalu käisid püüdmas Viinakuorus, Suurorus ja mujal. Praegu pole enam Viinaku orus ojagi, kõik on kuivanud ja metsad hävinud, siis aga oli seal olnud kevadel suurvesi, nii et „künniraua“ suuruseidhaugi sai sealt. Koolis käis ta 3 talve – vist Karaski või Juusa külakoolis. Seal õpetati lugemist, kirjutamist, laulma ja rehkendamist. Mäletan, et ka etteütlust oli tehtud. Õpetaja dikteeris: „Too mulle seljatäis laudu“. Üks olevat kirjutanud „Too mulle seljatäis lautu“. Peamised õppeained tolleaegses külakoolis olid vaimulikud laulud, kümme käsku, piibel jne. Minu isa edaspidine elukäik toimus kõik talumajapidamises. Tehti rasket füüsilist tööd põllul, heinamaal ja metsas. Tehti tööd ka mõisanurmel, mõisa reheall ja mujal. On ka erandeid. Kord olid nad viinavooris olnud Riia teel läbi Lätimaa. Sõideti sinna suures vooris mitu ööd ja päeva. Mõisnik laskis oma vabrikus valmistatud viina viia Riiga. Kõrtside juures söödeti, joodeti hobuseid ja söödi ka ise. Minu mõlemad vanemad on olnud talu ja perekonna orjad, alates lapsepõlvest peale kuni surmani. Mis nad sellest on saanud tasuna? Mis me kõik oleme elust saanud?Noores eas oli ka lõbu küllalt. Isa olevat olnud hea pillimees. Olevat tantsu pidudel käinud oma lõõtspilliga – „harmoonikaga“. Ka jahil olevat ta käinud püssiga. Abiellus Leena Losoga. Isa oli emast tublisti vanem: isa sündis 10. 07. 1948, ema 8. o4.1862, seega 14 aastat vanem. Ema isa olevat olnud Karaski külas Saarva talu omanik. Mihkel olevat ta nimi olnud. Olevat olnud lugupeetud isik, valla kohtumees. Suri vara, 33 aastasena. Järele jäi ta naine ja 3 aastane tütreke Leena, kellest sai minu ema. Minu isa David oli väga terve inimene. Ei mäleta, et ta kunagi oleks voodis haige olnud. Kõrtsis ta ei käinud viina või õlle pärast. Kõrts aga oli tol ajal ainuke „klubi“, kooskäimise koht. Seal kaubeldi sulaseid, kuulati hindu jne. Suitsetas hoolega paberosse. Kirikus käidi harva. On meeles, et ta kahtles jumala olemasolu üle. Vahel küsis minult: „Mis sa arvad, kas jumal on ikka olemas? Kui ta on olemas, siis ei oleks maa peal nii palju ülekohut. Sakslased tulid meie maale tule ja mõõgaga, võitsid meie esiisad, tapsid enamiku neist ja kes ellu jäid muudeti orjadeks. Orjadena oleme elanud põlvest põlve, senini kui armulik Vene keiser vabastas talurahva orjusest. Ja nüüd ma pean oma esiisade maad ostma raha eest. Kas tead poeg, kui rasket tööd olen ma pidanud tegema, et talu tagasi osta päris omandiks.“

Maetud: https://www.kalmistud.ee/haudi?action=hauaplats&filter_hauaplats_ha...