Friedrich August Saebelmann

Friedrich August Saebelmann (26. september 1851 Karksi – 7. märts 1911 Paistu) oli eesti helilooja, koorijuht, organist ja pedagoog.

Friedrich August Saebelmann sündis Karksis köstri perekonnas. Isa juhendamisel hakkas ta üsna noorelt klaverit mängima. Ta õppis Karksi kihelkonnakoolis, Valgas Cimze seminaris. Koos venna Aleksander Saebelmann Kunileiuga siirdus Peterburi. Tänu heale saksa keele oskusele sai Friedrich tööd õpetajana Anna kiriku saksa koguduse koolis. 1874.aastal astus esimese eestlasena Peterburi konservatooriumi C.van Arcki klaveriklassi. Seal õppis ta siiski vaid lühikest aega. Ta pöördus tagasi Karksi ja asus tööle õpetajana. 1880.aastast töötas ta Paistus kihelkonnakooli õpetajana ja köstrina. Ta mängis muljetavaldavalt klaverit, improviseeris osavalt orelil, esines tšellistina, andis klaveritunde ning asutas heal tasemel laulva meeskoori. Friedrich Saebelmann juhatas ka maakondlikke laulupidusid ning temast kujunes Viljandimaa muusikaelus väga populaane ja autoriteetne muusikategelane. Tema tähtsamaks loominguks kujunesid mõnikümmend koori- ja soololaulu, nende hulgas tuntud "Emasüda" ja "Kaunimad laulud".

Saebelmann oli üks esimesi Eesti muusikaharidusega heliloojaid. 1871. aastal lõpetas ta Valgas Cimze seminari. Seejärel töötas kooliõpetajana Peterburi ja õppis 1874–1875 ühe aasta Peterburi konservatooriumis professor Karl van Arcki klaveriklassis. 1875. aastal naasis Eestisse. 1880. aastast surmani töötas Paistu kihelkonnakooli õpetaja ja organistina.[1]

Saebelmanni loomingust on säilinud saksa romantikute ja liedertafel-stiili eeskujul loodud paarkümmend koorilaulu ning mõned klaverisaatega soololaulud.

Saebelmanni tuntuim teos on rahvusliku ärkamise koorilaul "Kaunimad laulud", mis sageli esineb ka üldlaulupidude kavas. Saebelmanni loomingusse kuuluvad veel "Palve", "Ellerhein", "Jahilaul", "Su priiuse nad olid matnud" ja "Ema süda".

Friedrich August Saebelmanni vend oli Aleksander Saebelmann-Kunileid.

Tema poeg oli Eesti sõjaväelane ja politseinik Harry Saemets

• HL 1850 Säbelmann
• http://www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/Muusika/01okt_m1.htm
• https://et.wikipedia.org/wiki/Friedrich_August_Saebelmann
• Nõukogude Eesti muusika. Artiklite kogumik. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960 Päewaleht, nr. 211, 12 august 1923 Ühe kalli mehe mälestuseks /.../

Friedrich August Säbelmann sündis 14. septembril (w. k. j.) 1851. a. Karksi köstri majas Pärnumaal, kus tema isa. Friedrich köster-kooliõpetajaks oli. Tema wanaema (ema poolt) oli sündimise poolest rootslane, Tallinnast pärit, kuna tema isa, eestlane. Audru kihelkonnast Karksi sama ameti peale üle oli kolinud. Komponist Fr. Säbelmannil oli kaks õde ja üks wend, Aleksander, (komponisti nimega Kunileid), kõik temast wanemad. Friedrich oli 14-aastane, kui isa suri. Köstriks isa astmele tuli Hallistest G. Rosenberg, kes wanema õe mehena ennast kohustas, et mõlemad naisewennad Valgas Zimse seminaaris haridust saaksid, mis ka sündis. Direktor Zimse (lätlane) oskas noortemeeste muusikaandi hinnata: jättis wanema wenna, Aleksandri, pärast kursust lõpetamist, seminari muusikaõpetajaks, kuna noorem. Friedrich, Zimse tütre poolt, osalt isiklise huwi tõttu, toetust ja edasiaitamist leidis muusikas ja wõõraste keelte omandamises. Vanem wend rändas warsti Venemaale ja hakkas Peterburis Anna kirikukoolis õpetajaks, kuhu ka noorem wend (1870. a.) järele ruttas sama ameti peale. Vanem wend kolis warsti ära Sise-Venemaale, Poltawa linna, kus ta pea (1875. a.) tiisikusse suri. Friedrich elas 8 aastat Peterburis, jõudis muusikas ja teadmistes nii kaugele. et ta sealsesse konserwatooriumi wastu wõeti; aga aineline kitsikus sundis teda sealt juba poole aasta pärast lahkumk (1878. a.). Siis tuli ta tagasi kodumaale Karksisse oma õemehe köster-kooliõpetaja G. Rosenbergi juure, kuhu ta üheks aastaks jäi. Siin algabki tema komponeerimise tegewus. Seal sündisid siis Eestile niisugused sütitawad koorilaulud, nagu: „Kaunimad laulud", "Ema süda", "Su priiust olid matnud", "Ellerhein", "Palwe" jne. (kõik meestekoorile). Neid laule hakati ka kohe, esiti Karksi, pärast Paistu kihelkonnakoolis, harjutama ja laulma komponisti enese juhatusel, ja weel missuguse leegitsewa waimustusega! - 1879. aasta sügisel waliti Säbelmann ja P. Ruubel Paistu kihelkonnakooli õpetajateks, esimene ka organistiks, mis ametitesse ta kuni surmani (1911. a.) jäi. Surma toojaks oli südamehaigus. Ta põrm puhkab Paistu surnuaial. Majanduslise kitsikuse ja perekondliste murede tagajärjel, eriti laste koolitamse suhtes, murdus kunstniku õrntundlik süda ja rauges loomistöö jõud enneaegselt - enama jao tolleaegsete meie kunstnikkude saatus! Säbelmannil oli kolm poega ja üks tütar. Kaks poega, kõige wanem, Felix, ja kõige noorem, Paul, surid ilmasõja kestel; keskmine Harry elab Tartus, esines omal ajal "Vanemuises" tubli baritonistina "Kooparüütlis" jne. Tütar Felicia elab Moskwas kodukooliõpetajana. Säbelmann oli waikse, tasase, flegmaatilise iseloomuga, äärmiselt rahuarmastaja, liig wähe ettewõtliku maimuga; mispärast ta elus ka sinna ei jõudnud, kuhu niisugune andekas inimene oleks wõinud ja pidanud jõudma, ja sellest on Eesti muusikale kahju. Ta oli armas ja lõbus seltsiline, seltskonnas ülinaljakas, oskas suurepäraselt deklameerida, eriti juudi-murdes (Saksa keeles), näit. Wilhelm Telli lugu jne., siis wõis naerda kuni pisarateni. Säbelmann oli ka osaw koolimees, oma õpilaste poolt armastatud ja lugupeetud. Säbelmanni poolt Karksi kihelkonnakoolis süüdatud laulu- ja muusikasäde lõi pärast tema lahkumist kohe lõkkele: sündis waimustatud meestekwartett, kes Säbelmanni lauludega mitmes kodumaa linnas (M. Lukase juhatusel) kontserte andis, isegi kuulsa Kanepi Kanni kooriga koos wõistles: Viljandi Põllumeesteseltsi maja pühitsemisel (1882. a.) ja Vändra Kurgjal Jakobsoni hauakiwi püstitamisel. Nimetatud seltsimaja pühitsemiseks, mis tol ajal jumaldatud rahwamehe (Jakobsoni) mälestamiseks rahwusliseks piduks kujunes, komponeeris Säbelmann (Rosenbergi sõnadel) ilusa wiisi, mis Karksi meestekwartett komponisti enese juuresolemisel pidul ette kandis ja suure waimustutega wastu wöeti; kahjuks ei ole selle laulu partituuri enam olemas. Armsamaks kohaks, nagu ta ikka rõhutas, oli Säbelmannil Karksi köstrimaja, toredast loodusest ümbritsetud, kus ta oma õnneliku lapsepõlwe aja oli mõõda saatnud, kus ta iga aasta mõned nädalad, suwitades wiibis, kus siis ka palju ja mitmesugust muusikat tehti, millest ka nende ridade kirjutajal õnn oli osa wõtta. Iseäranis suurepärane oli Säbelmanni orelimäng. mida kuulamas Paistus meie karksilased sagedasti käisime. Vanemas eas oli temal armsamaks mänguriistaks violon-cello. Missuguseid tagajärgi ühe ainsa aasta muusikakülw Säbelmanni poolt Karksis andis, näitab juba see, et üks tema waimustatud muusikajüngritest. H. Lukas, kes noore kooliõpetajana Karksi kihelkonna Polli walla Perakülas (Läti piiril) wäikese segakoori asutas, juba 1891. aastal üldlaulupidul Tartus 1. auhinna wõitis, wõisteldes niisuguste tähtsate kooridega, nagu lisaku Hanseni oma ja m. t. Mäletan weel nagu tänapäew, missugust imemõju awaldas ülalnimetatud üldlaulupidul 900-liikmelise meestekoori poolt komponisti enese juhatusel ettekantud laul "Palwe"; iseäranis waldaw oli suure koori õrn piano tagasihoitud jõu läbi laulu 1. poolel, ja wõtmule lastud wägew forte laulu 2. poolel, mida kuulajad küllalt ei jõudnud kiita. Segakoorina tänawusel üldlaulupeol ei olnud sellel laulul mitte niisugust mõju. Ka Paistus hakkas Säbelmanni ilmumisega laul ja muusika helisema, sai kuulsaks Holstre puhkpillide koor kooliõp. Aawiku (praeguse kapellmeistri ja komponisti isa) juhatusel. Ka meie muusikakunstnik J. Aawik on esimese õpetuse ja juhatuse Paistu kihelkonnakoolis Säbelmannilt saanud. Kõik need näited tõendawad, missugune mõju oli Säbelmanni muusika! tema ümbruse ja kõige meie koorilaulu edenemise kohta, mehel, kes iialgi au ei otsinud ega oma isikut ei püüdnud maksma panna.

• https://www.kalmistud.ee/haudi?action=hauaplats&filter_hauaplats_ha...