Jüri Paikre / Peiker

J. Peiker. Curriculum vitae

Olen sündinud 33aastat pärast tuberkuloosibatsilli avastamist. Printside saabumisel meie planeedile lastakse nende auks paarkümmend kahuripauku, aga minu sündimist tervitas tuhandete kahurite mürin, sest parajasti möllas maailmasõda. Ma ei ole pärit mitte seesinatsest maailmast, kuna minu kisa esmakordselt kuuldi hoopis Aasias, Omski linnas. Kuna imikutel pole kombeks pidada enese kohta päevikut, siis tean ma oma varasest noorusest üpris vähe. Kolme aasta vanuselt otsustasin minna kooli. Mängides üksinda õuel, ma läksin omapead tänavale, eksisin ära ja sattusin kaaskodanike põikpäisuse tõttu otsitud haridustempli asemel politseisse. Seal ma muidugi möirgasin nagu Hannibali sõjaelevant, kuni politseiülema abikaasa võttis mind oma valdusesse. Kui vanemad tulid mulle järele, olin ma juba leppinud oma saatusega ja sõin parajasti kompotti. Nii lõppes minu esimene koolipäev. Võrdlemisi noorelt hakkasin toimetama teaduslikke vaatlusi, lõigates lõhki kõik oma nukud, et näha, mis on neil kõhus. Minu suurimaks pettumuseks oli seal soolikate asemel saepuru. Selle fakti tagajärjel ma kaotasin jäädavalt usu inimese sisemisse väärtusesse. Ma elasin Omski suurimas majas. Kodusõja ajal olid seal admiral Koltšaki ministeeriumid, pärast enamlaste võitu tegut- ses samades ruumides praegune marssal Tuhhatsch[...]ski. Kuna kommunistide timukakraatlik kord oli talumatu igale inimesele, kes ei tahtnud elada õhust ja ideaalidest, siis jäi üle vaid opteerumine Eestisse. Tol ajal oli Venemaal lojus enam väärt kui inimene ja tundes oma väärtust sõitsime meiegi neli nädalat loomavagunis. Mulle meenub, kuis korjasin Uuralites ilusaid kivikesi ja imetlesin ennenägematuid loomi Leningradi loomaaias. Narvas paigutati meid garantiini, et teha kindlaks, kas me pole nakatunud kommunismi pisilasest. Edasi läks sõit Laiusele, kus ma elasin umbes aasta, et siis siirduda Tartusse. Siin algas aastaid kestev monotoonne kooliskäimine. Oma vaba aja veedan jumaliku jõudeolekuga. Armastus on minule terra incognita ja igat tütarlast, kes on kandnud mu ,,pruudi“ nime, tabab mingi needus: esimene heideti välja kahest koolist, teine lasti maha ja kolmas jäi orvuks; nüüd on see koht juba aastaid vaba. 1934.a. tegin oma elu suurima lolluse, astudes E.Ü.S-i, kus kasvatatakse karsket vaimu õllelauas ja püütakse läbi tubakasuitsu näha selget ilmavaadet. Alles Liivikas leidsin omale õige koha. Minu peamiseks huvialaks on tähed, olgu need siis kirja-, taeva-, kino-, või pangatähed. Minu surmaaasta on esialgu sfääride muusika, seda teavad ainult jumal, kiromandid ja salapolitsei.

Üliõpilasseltsi "Liivika" liige.

http://www.ra.ee/fotis/index.php?type=2&id=724292

• Tartu Ülikool