Jaen Paas

Foto Saaremaa muuseumis: Jaen Paas: rinnaportree. Valjala kiriku köster-organist ja Valjala kihelkonnakooli juhataja ja koorijuht.

Foto Saaremaa muuseumis: Valjala kihelkonnakooli õpilased 1900.a., ees ., Jaen Paas ja A. Lember.

Valjala kihelkonnakool ehk Paasi kool 20. sajandi algul Kihelkonnakool kui teise astme rahvakool kaotas pärast ministeeriumikoolide loomist oma juhtiva koha maaharitlaste ettevalmistamisel. 20. sajandi alguse Valjala kihelkonnakool oli tavaline üheklassiline (õppeaeg kolm talve) kihelkonnakool nagu teisedki Saaremaal. Valjala kihelkonnakool Albert Seppel - Valjala kihelkonnakooli õpilane 1909. ja 1910. aastal. Valjala kihelkonnakoolis õppis neil aastail umbes 20 poissi ja mõned tütarlapsed. Koolis töötas kaks õpetajat. Köster Jaen Paas oli õppinud Kaarma seminaris ja õpetas ainult usuõpetust. Teisi aineid õpetas äsja Kaarma seminari lõpetanud Hain Maripuu. Kohalik rahvas kutsus kooli Paasi kooliks. Valjala köstrimaja oli 1904. aastal ehitatud hea puitmaja, üks paremaid Saaremaa kihelkonnakoolimajade seas. Pool sellest majast oli köster Paasi korteriks. Koolmeister Maripuu kasutas ühte tuba maja teises otsas, kuhu pääses läbi klassitoa. Õpilaste kasutada olid peale klassitoa veel magamistuba, sahver, köök ja esik. Õppetöö käis sama programmi järgi nagu teistes kihelkonnakoolideski. Õpihimu kahandas venekeelne õpetus. Nii meeldisid õpilastele köster Paasi kirikuajalootunnid palju rohkem kui koolmeister Maripuu tunnid Vene ajaloost. Põhjus oli õppekeeles: kirikuajalugu kuulus usuõpetuse hulka, mida õpetati emakeeles. Venekeelne ajalootund nõudis aga viletsa keeleoskuse tõttu täit tähelepanu ja õpetatava sisu jäi tihti tabamata. Kooli internaadis elasid ainult poisid, tütarlastele otsisid nende vanemad Kirikuküla elanike juures asupaiga. Magamistuba oli väike, kuid kõrge maja võimaldas kahekordsete naride ehitamist. Lapsed magasid naridel põhukottidel üksteise kõrval. Kooli internaadis oli võrdlemisi vaba kord. Päevakava oli järgmine. Äratus kell 6, kell 7 – 8 hommikune vaikne õppimistund, siis hommikusöök ja vaba aeg. Kell 9 – 15 päevased koolitunnid. Siis supikeetmine, selle söömine ja vaba aeg kuni õhtuste õppimistundideni, mis algasid kell 18 ja kestsid lühikese vaheajaga kuni kell 20. Tunnikene teejoomiseks ja vallatlemiseks ning kell 21 tuli köster Paas, pidas õhtupalvuse ja saatis lapsed magama. Kooliteenijat ega keetjat-koristajat Valjala kihelkonnakoolis ei olnud. Õpilased-korrapidajad tegid kõik puhastamised, pühkimised ning ahjukütmised kordamööda ise ära. Toitu valmistasid omavahelisel kokkuleppel moodustatud katlakollektiivid, kus oli 3 – 5 poissi kambas. Käis kibe võitlus keedujärjekorra pärast. Algul määras järjekorra jõud, hiljem lepiti väljakujunenud jõudude vahekorraga ja asi sujus. Pliidipuudeks pidi iga vanem oma lapse jaoks koorma kuivi halgusid tooma. Korrapidajal oli trahvivihik, kuhu emakeele tarvitajad või muud koolikorra vastu eksijad sisse kirjutati. Hea oli see, et kirjutada tuli vene keeles, seetõttu jäid paljus sissekanded tegemata, kuna mitmed korrapidajad oma keeleoskust küllaldaselt ei usaldanud. Laupäeva hommikul anti trahvivihik varakult koolmeistri kätte. See varus kohtumõistmiseks paraja aja ja määras igaühele karistuse: kes jäeti teatud ajaks „kinni”, kes pidi venekeelse salmi pähe õppima jne. Kõige rängemaks karistuseks peeti talvisel ajal välikäimla jäätunud prill-laudade puhastamist. Selleks tuli köögis vett soojendada, siis prill-lauad sulatada, kraapida ja pühkida-nühkida. Vene keele tarvitamise kohustus pidurdas õpilaste tavalist lärmakust, sest keegi ei tahtnud karistust kaela saada. Parema meelega kõneldi eesti keeles, kuid ikka vaikselt, et kaugele ei kostaks. Valjala kihelkonnakoolis oli veel kaks suurt poissi – August Jõgi ja keegi Tuubal Tagaverelt. Nad olid kihelkonnakooli ettenähtud kursuse juba läbinud ja kogusid nüüd lisatarkust, et külakoolmeistriteks hakata. Kuna vanematel poegade edasikoolitamiseks ainelised võimalused puudusid, palusid nad, et koolmeister nende poegi veel natuke õpetaks. Kui poiss oli taibukas ja õpetaja arvates õpetamist väärt, jättis ta poisi aastaks või paariks veel kooli õppima. Lõpuks said niisugused noormehed pastori ettepanekul veel 20. sajandi algul (ka I maailmasõja ajal) vallakoolmeistritena ametisse. Koolipäevadesse mahtus lusti ja rõõmu. Sügiseti oli Paasi kopli selgel jääl mõnus uisutada. Koolipoiste uisud olid vanast vikati seljarootsust kodusel teel meisterdatud, kuid üllast liikumisrõõmu pakkusid need piisavalt. Sobiva sulailma puhul juhatas noor koolmeister Maripuu poiste lumelahinguid. Kevadel käis terve koolipere Valjala maalinnal esivanemate sõjamälestusi värskendamas. Köster Paas tutvustas õpilastele Valjala kirikut. Köster mängis orelil „preluudiume ja vägevaid koraale”, mis kõrgete võlvide all imeliselt kajasid. Pärast lubati lastel vaikselt koorile minna ja orelivilesid lähemalt silmitseda. Kõige üllatavam oli siiski vaatepilt, mis kirikutornist ümbruskonnale avanes. Köster-koolmeister Jaen Paas Oskar Paas: Minu isa Jaen Paas (1859 – 1924) oli lõpetanud Kaarma Õpetajate Seminari esimese lennu kiitusega. Õpetajaks ta kohe ei hakanud. Pärast kooli lõpetamist läks ta hoopiski Riiga, et raha teenida. Riias polnud tal erilist õnne ja ta läks tööotsinguil edasi Miitavisse (Jelgavasse). Sobivat tööd ei leidnud ta sealgi. Kaasas olnud vähene raha lõppes otsa ning Jaen Paas tuli jala Miitavist Riiga. Tuli mööda raudteed, 25 kilomeetrit liipreid pidi hüpates. Seejärel teenis Riias raha, et Saaremaale tagasi sõita. „Oma kujult” oli ta pikk (kuus jalga), tugeva kehaehitusega, pikliku näo ja siniste silmadega. „Pealagi oli tal paljas juba siis, kui ma vaevalt teda mäletama hakkan. Et seda varjata, kasvatas ta pikemat juuksesalku külje peal, mille siis tavaliselt üle pea kammis. Iseloomult oli ta vaikne ja rahulik mees. Ainult harva, kui lapsed tõesti palju pahandust olid teinud, käratas ta valjusti. Oli seejärel jälle rahulik, nagu poleks midagi juhtunud. Seda juhtus tõesti harva. Olime siis hiirvaiksed, sest kartsime väga oma isa pahandada. Isa oli sügavalt usklik. Igal pühapäeva hommikul pidas ta palvuse kogu perele. Ühtegi sööki ei alustatud ilma söögipalveta, kui isa lauas oli.” Jaen Paas kandideeris Kuressaare köstri kohale, kuid sinna valiti senine Valjala köster Jüri Etruk. Seejärel otsustas Jaen Paas kandideerida köstriks Valjalga. Sellele kohale oli teinegi kandidaat – hilisem Pöide köster Karl Paulmeister. Valimistega oli natuke naljakas lugu. Nimelt sattus valimiste pühapäeval Valjala kiriku juurde Aleksander Toom, „Jumala loom, Saaremaa saatanate ja Kuressaare kuradite prohvet Habakukk II”. Nii Aleksander Toom ennast tituleeris. Vaimne tervis tal päris korras ei olnud. Ta ei sallinud kirikuõpetajaid, käis aga kirikute juures ja pidas oma jutlusi kirikust välja tulnud rahvale. Valimiste eel vaatas Aleksander Toom kandidaadid üle. Jaen Paas hakkas talle meeldima, sest nägi lihtsa maapoisi moodi välja. Paulmeister ei meeldinud: oli pigem linnahärra moodi, kalossid jalas. Isehakanud prohvet nõudis häälekalt, et rahvas valiks õige köstri – Jaen Paasi. Ja valitigi Jaen Paas Valjala köstriks, oli 1880. aasta kevad. See oli õige valik, Paas jäi ametisse 46 aastaks. Ta sai väga hästi läbi koguduse liikmetega, kirikuõpetajatega olid ta suhted pigem ametlikud. Valjala kultuuriloos on Jaen Paas tuntud kui aktiivne ühistegelane. Ta oli Kuressaare Eesti Seltsi Valjala haruseltsi asutajaliige, hiljem Valjala haruseltsi esimees. Osava läbirääkijana muretses ta 1912. aastal Valjala seltsile avaliku raamatukogu loa. Kauaaegse koorijuhina haris ja suunas ta Valjala laulurahvast pea 40 aastat. http://www.valjala.edu.ee/uploads/kogumik.pdf Valjala hariduselu 1798-2010