Johannes Raudmäe

Johannes Raudmäe VR II/3 (kuni 1936. aastani Johannes Eisenberg, 22. aprill 1891 Jürikse talu, Vaopere küla, Kuimetsa vald (Juuru kihelkond), Harjumaa – 29. detsember 1973 Stockholm) oli Eesti sõjaväelane (kolonelleitnant). Kaitseliidu Sakalamaa maleva pealik.

Kirikukirjades

• Sünd: Saaga EAA.1211.1.134:453?418,302,531,131,0
• Pere 1: Saaga EAA.1211.1.144:175?75,911,909,466,0
• Pere 2: Saaga EAA.1211.1.154:222?277,1148,1985,929,0

Internetis

• Wikipedia
• Ohvitseride andmekogu
• http://ajalugu.kaitseliit.ee/gallery3/index.php/raplax/Rapla089
• https://www.president.ee/et/vabariik/teenetemargid/kavaler/16773/jo...
• https://www.president.ee/et/vabariik/teenetemargid/kavaler/15782/jo...
• https://www.president.ee/et/vabariik/teenetemargid/kavaler/11485/jo...
• https://www.president.ee/et/vabariik/teenetemargid/kavaler/7544/joh...

Elulugu

RAUDMÄE (kuni 16.04.1936 EISENBERG), Johannes(ka Johan) Hansu p, leitnant (1920), kolonelleitnant (1938).VR II/3, nr 2946/18.02.1925 hinnates vahvust, mis Soomusrongide Divisjoni tagavarapataljoni 1. dessantroodu ülem kapten Johannes EISENBERG Eesti Vabadussõjas üles näidanud 24. aprillil 1919 lahingutes Mõniste all, kus juhtides oma roodu ning lisaks veel kahte roodu, valdas selsamal päeval Varstu, Matsi, Jaama ja Kõrgepalu mõisad.

Sündis 22. (vkj 10.) aprillil 1891 Harjumaal Juuru kihelkonnas Kuimetsa vallas Jürikse talu omaniku pojana. Abiellus 1. jaanuaril 1921 Karula kirikus Alide-Marie Sibbuliga (1898–1955), lahutati 30. aprillil 1938 Tallinna ringkonnakohtu otsusega. Tütar Aino (1925). Õppis kohalikus külakoolis, Kuimetsa ministeeriumikoolis, mille lõpetas 1909, Tallinnas üheaastastel kooliõpetajate kursustel Katarina II linnakooli juures, 1916 Pihkva lipnikekoolis, 1924–1925 alalisväe ohvitseride kursustel ja 1936–1938 ja 1940 Kõrgemas Sõjakoolis. Korp! Rotalia liige. Oktoobrist 1911 oktoobrini 1912 töötas kooliõpetajana Kohila valla Salutaguse koolis ja oktoobrist 1912 juulini 1914 Vaivara valla Türsamäe koolis. Esimese maailmasõja puhkedes mobiliseeriti augustis 1914 ning teenis sõdurina 18. korpuse välileivatehase nr 16 juures. Viidi aprillis 1916 üle Läti küttide tagavarapataljoni. Augustis 1916 läkitati sõjakooli, mille lõpetas detsembris. Määrati nooremohvitserina 282. tagavarapataljoni 1. roodu. Jaanuaris ja veebruaris 1917 läbis 285. tagavarapataljonis kuulipildurite kursused. Määrati märtsis 1917 ümberformeeritud 282. tagavarapolgu 2. roodu nooremohvitseriks. Aprillis 1917 viidi üle 180. Vindava (Ventspils) polku 5. roodu nooremohvitseriks, juulist oli 1. kuulipildujate komando nooremohvitser. Osales lahingutes Saksa vägede vastu Riia rindel ning osales detsembrini 1917 Haapsalu Rohuküla rannakaitsel. Jaanuaris 1918 vabastati kooliõpetajana teenistusest. Märtsis 1918 astus 3. Eesti polku, kus teenis nooremohvitserina väeosa likvideerimiseni sama aasta aprillis. Vabadussõja eel 15. novembril 1918 võeti teenistusse Eesti Kaitse Liitu. Määrati 21. novembrist Toolse piirivalvesalga ülemaks, 16. detsembrist 1918 nimetati ratsasalga ülemaks. Võttis osa lahingutest Punaarmee vastu Viru rindel. 25. detsembril 1918 viidi üle ja nimetati soomusrongide ülemjuhataja (alates veebruarist 1919 Soomusrongide divisjon) staabi adjutandiks. Märtsis 1919 määrati Soomusrongide divisjoni tagavarapataljoni 1. roodu ülemaks. Novembris 1919 ülendati alamleitnandiks ja jaanuaris 1920 leitnandiks. Võttis osa lahingutest Punaarmee vastu Lõuna-Eestis ja Pihkva rindel, sai 24. aprillil 1919 lahingus Kõrgepalu juures vasakusse reide haavata ning 17. juulil 1919 lahingus Sahotsõi küla juures vasakust puusast põrutada. Vabaduse Ristile lisandusid 40 000 marka, tasuta maa normaaltalu suuruses ja Vabadussõja Mälestusmärk haavatulindiga.

Autasumaa suurusega 27,15 tiinu eraldati mais 1921 Valgamaa Karula valla Igaste mõisast. Koht, kus asus kõrts koos majandushoonetega, sai nimeks Raakannu (ka Silla) talu, mis kinnistati tema nimele septembris 1930. Mais 1920 viidi üle Soomusautode kolonni (veebruarist 1921 Soomusautode rood) soomusauto Tasuja ülemaks ning oli ühtlasi mõnda aega kolonni kohtu liige. Juunist 1923 oli Soomusrongide brigaadi adjutant. Augustis 1923 määrati 2. soomusrongide rügemendi adjutandi kohusetäitjaks. Oli ühtlasi rügemendi kohtu liige ja rügemendi ohvitseridekogu juhatuse abiesimees, juhatuse tagavaraliige ja aukohtu liige. Veebruaris 1924 ülendati kapteniks. Septembrist 1924 juulini 1925 õppis ohvitseride kursustel. Septembris 1926 määrati Kaitseliidu Järva maleva pealikuks. Viidi mais 1928 üle Kaitseliidu Sakalamaa maleva pealikuks, kellena teenis Nõukogude okupatsioonini juunis 1940. Veebruaris 1930 ülendati majoriks ja veebruaris 1938 kolonelleitnandiks. Õppis juunist 1936 oktoobrini 1938 Kõrgemas Sõjakoolis. Juulis 1940 arvati väitekirja kirjutamata juhtimise ja staabiteenistuse kursuse 8. lennu lõpetanuks. Pälvis Kaitseliidu Valgeristi III klassi (1929), Kotkaristi V klassi (1931) ja Kotkaristi III klassi (1935). Viljandi linna perekonnaseisuametniku otsusega määrati 16. aprillil 1936 senise saksapärase perekonnanime Eisenberg asemele eestilik Raudmäe. Kui okupatsioonivõimud kaitseliidu sulgesid, viidi 28. juunil 1940 sõjaministri käsutusse ja määrati Sakalamaa maleva likvideerijaks. Oli Sõjavägede staabi nimekirjas teenistusest vabastamiseni 25. oktoobril 1940. Elas Valgamaal Raakannu talus ning oli metsatööline kevadeni 1941, kui asus end varjama. Nimetati Saksa okupatsiooni algul 10. juulil 1941 Valgamaa Omakaitse ülemaks. Lahkus sellelt kohalt juba 28. juulil omakaitse ümbernimetamise tõttu abipolitseiks, kus ei soovinud teenida. Määrati 23. augustist 1941 Viljandimaa Omakaitse ülemaks. Alustas 28. septembril 1941 Saksa võimude korraldusel Viljandis Eesti vabatahtlike kaitsepataljoni ülemana üksuse formeerimist. Oli väeosa (hiljem 38. politseipataljon) ülem, see saadeti rindeteenistusse Venemaale sama aasta lõpul. Seejärel töötas Tallinnas autobaasis ning oli Rotermanni tehastes raamatupidajana. Veebruaris 1944 määrati 5. piirikaitserügemendi ülemaks. Juhtis rügementi selle lagunemiseni Emajõe joonel punaväe pealetungi ajal septembris 1944. Jäi Nõukogude armee selja taha. Jõudis paar päeva pärast seda, kui punavägi pealinna vallutas, Jüri Uustalu varjunime all Tallinna, kus varjas end tuttavate ja õe peres. Põgenes 25. oktoobril 1944 Kolga rannast mootorpaadiga Soome, kust mõni päev hiljem siirdus Rootsi. Oli algul põgenikelaagris, seejärel Stockholmi loodusteaduste muuseumis arhiivitööl. Kuulus Rootsi Vabaduse Risti Vendade Ühingusse ning nägemise olulise halvenemise tõttu viimastel eluaastatel Rootsi Pimedate Ühingusse.

Johannes Raudmäe suri 29. detsembril 1973 Stockholmis kopsuvähki. Tuhastatud põrm maeti Stockholmi Metsakalmistule, kust 12. augustil 1996 maeti ümber Tallinna Metsakalmistule. Abikaasa Alide-Marie Raudmäe jäi Eestisse ning küüditati märtsis 1949 Siberisse, kus suri 1955. aastal. Tütar Aino põgenes septembris 1944 Saksamaale, kevadel 1945 pääses isa juurde Rootsi, hiljem asus elama Kanadasse.

EELK Juuru koguduse sünnikanne nr 89/1891; Viljandi linna per reg 10: 176; ERA 31/5/ 1826. L 190p; ERA 63/17/3096; ERA 495/7/4598; ERA 497/1/91. L 118; ERA R-358/1/12. L7, 190, 191, 230; ERA R-358/1/18. L 25, 43, 48; ERA 4586/1/1. L 48–51; EVK 1935: 100; KLSM

Foto - http://www.rindeleht.ee/foorum/phpBB2/viewtopic.php?t=11323&start=75

Foto - http://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=838294&_xr=5e4eab...

http://isik.tlulib.ee/index.php?id=1111

Surmakuulutused - Eesti Päevaleht (Stockholm, Rootsi), 1974, 9. jaan., nr. 2, lk. 7.

Kultuurilooline haud - https://www.kalmistud.ee/g1/haudi?action=hauaplats&filter_hauaplats...