Johannes Uuskam / Usgam

Johannes Uuskam (1934.a-ni Usgam, 1894–1882), sõjaväelane

Algusaastad ja Esimene maailmasõda

Johannes Uuskami lapsepõlvekodu oli Kullamaa vallas Hallika talus, kuhu tema isa Jüri oli pärast koolmeistri ametist loobumist 1893. aastal elama asunud. Johannes oli neljast lapsest vanim. Pärast kohaliku külakooli lõpetamist siirdus ta 1908. aastal õppima Tallinna Linnakooli, mille lõpetas 1911. Ta täiendas end iseõppimise teel ja sai kantseleiametnikuna tööle Eestimaa Kubermangu Valitsusse. 1915. aastal mobiliseeriti ta tsaariarmeesse kaardiväepolgu tagavarapataljoni. Juba 1916. aasta alul saadeti ta Petrogradi Vladimiri sõjakooli ohvitseriks õppima. Vahetult enne sooritas ta Petrogradi Kadeti Korpuse juures eksternina eksami keskkooli täieliku programmi ulatuses.

Juunist 1916 leiame ta rooduülemana eesliinil sakslaste vastu võitlemas. Hiljem teenis ta Põhjarinde 12. armee 462. jalaväe Staritski polgus, 1917. aasta oktoobris toodi ta Eesti rahvuslike väeosade loomise käigus 3. Eesti jalaväepolku rooduülemaks. Kui 1917. aasta detsembris jõuti Rakveres 4. jalaväepolgu formeerimiseni, viidi sinna üle ka Uuskam.

Eesti iseseisvumisele 24. veebruaril 1918 järgnes üle 8 kuu kestnud Saksa okupatsioon, Eesti rahvusväeosad ja korrakaitse saadeti laiali. 1918. aasta suvel töötas Uuskam isa talus, kuid jäi järelvalve alla kui endine Vene armee ohvitser.

Vabadussõja rinnetel

Eestil avanes võimalus jätkata oma riigi rajamist pärast 11. novembri 1918. aasta maailmasõda lõpetavat vaherahulepingut, mille alusel okupatsiooniväed pidid Eestist lahkuma. 24. novembril 1918 asus Uuskam esmase mobilisatsiooni korras taas Rahvaväe teenistusse. Ja juba Vabadussõja esimesel päeval, 28. novembril, tuli pidada Narvas pealetungivate punavägede vastu esimene lahing. Nooremleitnant Uuskami salk oli tol saatuslikul päeval Jamburgi kivitee piirkonnas. Eesti väeosad tuli tuua Narva jõe läänekaldale. Punaarmee pealetung oli äge ja jõud ebavõrdsed. Kuidas ka ei püütud vaenlast takistada ja vastupealetunge organiseerida, tuli taanduda. 1919. aasta esimestel päevadel suudeti Kehra-Valkla lähistel punaväe pealetung peatada ja äsja formeeritud soomusrongide toel algas edukas vastupealetung.

Uuskam tegi selle lahingu kaasa 4. rahvaväepolgu rooduülemana. Vastupealetungide käigus sai ta kahel korral haavata. Pärast ravi asus ta 8. mail 1919 jälle teenistusse, olles Narva garnisoni adjutant, rooduülem. Ametikõrgendusena sai ta leitnandi ja alamkapteni auastme. 5. märtsil 1920 annetati talle ülesnäidatud vahvuse eest 2. liigi 3. järgu Vabaduse Rist. Sõja lõppedes jäi Uuskam tegevteenistusse, täites roodukomandöri ja vabariigi sõjakooli erinevate kursuste ülema kohuseid. Vabariigi aastapäeval 1924 ülendati ta majoriks, detsembris 1927 viidi üle 2. soomusrongirügemendi staabi teenistusse. Korduvalt oli ta valitud rügemendi aukohtu esimeheks. 1934. aasta aprillist määrati ta Tallinnas Koplis asunud Kalevi Üksiku Jalaväepataljoni ülemaks. 1. aprillist 1936 vabastati ta sellelt ametikohalt ja ühtlasi ka kaitseväe tegevteenistusest vanaduse tõttu. Ta oli 42aastane ja olnud mundri all 20 aastat.

Uuskami teenistusele on üldiselt antud kiitev hinnang, kuid kaitsevägede ülemjuhataja Laidoneri antud hinnangus soovitatakse tal “ennast rohkem valitseda ja vältida majanduslikke viperusi”. Kas viimase all mõeldi talu muretsemise lugu või mitte, võib vaid oletada. Nimelt oli talle otsustatud anda autasumaad Rapla vallas Valtu asunduses. Uuskamile koht ei meeldinud, ta müüs selle ära ja ostis asemele Kivimäe talu, mida ta pärast sõjaväest vabanemist asus ise pidama. Kuigi talu oli olnud mitme omaniku valduses, oli see rentnike poolt korralikult majandatud. Kõrgaegadel oli Kivimäel 5 hobust, 18 lehma, pull, 4 siga, korralikud hooned ja põlluinventar.

Punaarmeest pole pääsu

Punaste valitsemisajal 1940/41 tuli Uuskamil majapidamist kokku tõmmata: järgi oli 2 hobust ja 7 karilooma. Punaarmee suurte kaotuste tõttu mobiliseeriti 1941. aasta suvel Eesti sõjaväes teeninud 1890-1904 sündinud reservohvitserid ja sõjaväeametnikud, 9. augustil ka major Uuskam.

Võib küsida, kas olnuks võimalust kõrvale hoida, nagu tegid paljud metsavenna staatuses mehed? Ühest vastust on võimatu anda. Peab arvestama, et tegemist oli pika staažiga ohvitseriga, kes oli harjunud täitma käske. Vähem tähtis polnud hirmu- ja ohutunne: milliseid repressioone võidakse kasutada mahajääva perekonna suhtes (kasvamas oli kaks teismelist poega). Võib-olla lootis ta, et äraolek ei kujune pikaks?

Uuskam suunati Uurali sõjaväeringkonna staabi käsutusse. 11. märtsil 1942 määrati ta äsjaloodud 1. Eesti Üksiku Tagavara Laskurpolgu komandöri asetäitjaks.

Nõukogude Liidu Riiklik Kaitsekomitee oli 18. detsembril 1941 võtnud vastu otsuse eesti rahvusliku laskurdiviisi loomiseks ja 1942. aasta jaanuaris alustati Uurali sõjaväeringkonnas Sverdlovski (nüüd Jekaterinburg) oblastis 7. Eesti Laskurdiviisi formeerimist. Peagi jõuti arusaamisele, et rinde jaoks on vajalik tagavaraväeosade loomine. Tööpataljonidest saabuvate meeste tervislik seisukord oli äärmiselt halb. Suremus oli kõrge. Kuna kogenud ohvitseridest oli puudus, ei ole Uuskami määramises nii kõrgele kohale midagi erakordset. Polgu saatus sõltus majandusküsimuste lahendamisest: korraldamist vajas majutamine, varustamine, toitlustamine. Kuna sõjategevus nõudis pidevalt reserve, muutus tagavarapolk tuhandetele võitlejatele omamoodi läbikäiguhooviks. Mehi toodi ja viidi. Sinna koondati ka tagalas olevad eesti kunsti- ja kirjandusinimesed, et suunata nad loodavatesse riiklikesse kunstiansamblitesse.

Pealegi juhtus muid ettenägematuid sündmusi. Üheks traagilisemaks õnnetuseks oli 1943. aasta märtsis toimunud muldonni põleng. Pragunenud ahjust alguse saanud tuleõnnetuses sai 138 sõjamehest surma 74. Järgmisel päeval tagandati polgu komandör major Teiman.

7. Eesti Laskurdiviisi 1. (pärast 63.) Üksik Tagavara Laskurpolk jäeti kuni 1944. alguseni Kamõslovi linna Sverdlovski lähistel. Veebruaris, rinde lähenedes Eestile, toodi polk Leningradi rinde koosseisu. Sõda jätkus lahingutega Narva all. Uuskam oli endiselt komandöri asetäitja. Kuidas ta mitteparteilasena oskas polgu pidevatest süüdistustest ja kaotustest välja laveerida, samas oma eestiaegset sõjaväeteenistust sordiini all hoides, teadis vist ainult tema ise.

Sõda sai läbi

Mais 1945 lõppenud sõjast naasnutele anti üleelamiste korvamiseks medal “Võidu eest Saksamaa üle Suures Isamaasõjas 1941-1945”. Punaarmee vanemaid aastakäike hakati koju laskma juulis. Uuskam demobiliseeriti 21. septembril, olles 51aastasena tunnistatud Isamaasõja III grupi invaliidiks.

Kivimäe talu saatust punaste võimu all kirjeldas 1942. aasta alul, enne oma surma, tema abikaasa Amanda kirjas Kohila vallakohtule. Ta märkis, et talu kommunistide võimu ajal rängalt kannatas: ära võeti 130 ha maad, kõik hobused, vankrid, hobuseriistad, sundkorras müüdi loomade koretoit ja hein. Lõpuks röövisid kommunistid talu aidast pea kõik viljatagavarad.

Pärast vabanemist jätkas Uuskam tegevust sõjanduse valdkonnas - pidi kindlustama oma tagalat. Tallinna linna sõjakomissari, alampolkovnik Mägi toetuskirja alusel kinnitati ta 15. oktoobril 1945 ENSV hariduse rahvakomissari Nuudi poolt Tallinna Õpetajate Seminari sõjalise ala juhatajaks. Pärast kooli ümbernimetamist Tallinna Õpetajate Instituudiks (1947) jätkas ta samas ametis, kuid juba direktori abina administratiivmajandusalal.

Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseum

Kuid pilved hakkasid kogunema. Kaadrite järelevalvajad pommitasid üksteist soovi või käsuga leida Uuskamit puudutavad isiklikud materjalid. Nendetagi oli vastavatel seltsimeestel Vabadussõja ja Eesti iseseisvusega seonduv teada. Uuskam vabastati töölt küll omal soovil, kuid “poliitiliselt sobimatu” varjundiga. Käskkiri on koostatud 26. augustil 1948, kuid kehtib tagasiulatuvalt 5. juulist. Instituudi direktori Kure poolt antud iseloomustuses öeldakse, et “J. Uuskam ei oma autoriteeti parteiorganisatsioonis /.../ Ta tarvitab oma töös sõjaväelist käskimismeetodit /.../ Poliitiliselt ettevalmistuselt on ta nõrgavõitu”.

Vähe on sõjamehi, kellele õnnejumalanna on nii armuline olnud. Tunnistagem: läbi 3 erineva riigikorra tulla tagasi 3 sõjast: I maailmasõjast, Eesti Vabadussõjast, II maailmasõjast. Uuskam oli lõpuks vaba mees, minemas tagasi oma lagastatud Kivimäe talu korda tegema. Kuid tal oli varuks veel üks üllatus. Päeval, kui ta sai kätte töölt lahtilaskmise käskkirja, sõlmis ta oma teise abielu - põllumajandusteadlase Salme Suikiga. Elu nõudis oma.

LEMBIT TEINBAS

Saku Sõnumid : http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:qT28qBIfEQYJ:w...

Kultuurilooline haud: https://www.kalmistud.ee/haudi?action=hauaplats&filter_hauaplats_ha...