Juhan Laugis

Professor Juhan Laugis oli Eesti üks tuntumaid elektrotehnikateadlasi, Tallinna Tehnikaülikooli elektriajamite ja jõuelektroonika instituudi direktor. Juhan Laugis asus 1952. aastal õppima Tallinna Kommunaalehitustehnikumis tööstuse elektrifitseerimist. Tehnikumi lõpetamise järel jätkas ta õpinguid samal erialal Tallinna Tehnikaülikoolis, mille ta lõpetas elektriinsenerina aastal 1961. Seejärel töötas ta alul projekteerimisinstituudis “Kommunaalprojekt” ja Tallinna Elavhõbealaldite Tehases, aastal 1964 valiti aga TTÜ elektriajamite kateedri õppejõuks, kus ta lülitus aktiivselt kohe ka kateedri laiahaardelisse uurimustöösse magnetohüdrodünaamiliste sulametallipumpade ja –dosaatorite ning kulg-elektrimootoritel põhinevate ajamite alal. Muu hulgas on ta juhtinud Kasahstani metallurgiaettevõtete ja Venemaa lennukimootoritehaste tellitud suuremahulisi rakenduslikke uurimistöid. 1970 kaitses ta kandidaadi- ja 1987 doktoriväitekirja. Et tutvuda Saksamaal toimuvate samasuunaliste uurimustega ning saada lisakogemusi, suunati Juhan Laugis 1971/72. õppeaastaks Chemnitzi Tehnikaülikooli, kus tema juhendaja oli Saksamaa selle ala uuringute alusepanija professor Peter-Klaus Budig. Sellest ajast alates arendas ta tõhusalt koostööd nii Saksamaa kui ka Soome, Rootsi, Läti, Leedu, Poola, Venemaa ja Ukraina tehnikaülikoolidega. Väga tihedad olid tema sidemed Eesti elektriala ettevõtetega. Ta kirjutas kolm kõrgkooli õpikut, avaldas üle 250 teadusliku ja õppemetoodilise publikatsiooni, juhendas diplomi-, kandidaadi-, magistri – ja doktoritöid. Tulemusliku leiundustegevuse eest omistati talle aastal 1985 vabariigi teenelise leiutaja aunimetus.

Põltsamaal sündinud ja noorukina Tallinna õppima asunud Juhani kogu elutee oli seotud elektrotehnikaga. 1956. aastal lõpetas ta Tallinna Kommunaalehitustehnikumi tööstusettevõtete elektriseadmete erialal. Aastatel 1956 kuni 1961 oli ta TPI tööstusettevõtete elektrifitseerimise eriala üliõpilane. Juba õppimise ajal asus ta tööle projekteerimisinstituuti „Kommunaalprojekt“. Aastatel 1962-1964 töötas ta Tallinna Elavhõbealaldite Tehases. Kuna tollane TPI vajas hädasti noori andekaid õppejõude ja teadureid, kutsus elektriajamite kateedri juhataja Hugo Tiismus Juhani enda juurde tööle vanemõpetajaks ja ühtlasi pakkus ka uurimisteema magnetohüdrodünaamiliste ajamite ehk lihtsamalt öeldes elektriliste sulametallipumpade alal. Innuka teadustegevuse tulemusena valmis kandidaaditöö, mida Juhan Laugis edukalt kaitses 19. juunil 1970. aastal Leningradi Elektrotehnika Instituudis. 1972. aastal omistas NSV Liidu Kõrgem Atestatsioonikomisjon talle dotsendikutse. Edasi jätkas Juhan intensiivset tööd nii elektriajamite õppejõuna, teadusprojektide täitja ja juhina ning ühtlasi ka teadussidemete arendajana. Ust-Kamenogorski titaani ja magneesiumikombinaat, Kaasani ja Uljanovski lennukimootoritehased, Kaluši alumiiniumikombinaat, Irtõši keemia- ja metallurgiakombinaat, Tšimkendi seatinakombinaat on vaid lühike loend kohtadest, kuhu on jäänud jälg Juhani uurimis- ja arendustöödest. Tänu oma loomupärasele suhtlemisoskusele ja organiseerimisvõimele sai temast peagi teaduskollektiivi juht, kelle juhendamisel kaitsti mitmeid kandidaaditöid. Ühtlasi valmis Juhan Laugisel ka doktoritöö, mida Eestis tehnikaaladel sel ajal suutsid kaitsta vaid vähesed. Juhani doktoritöö kaitsmine toimus Moskva Energeetika Instituudis 19.06.1987. aastal. Paari aasta pärast omistas Kõrgem Atestatsioonikomisjon talle professorikutse. NSV Liidu avarused olid küll suured, kuid peagi jäid need Juhanile liiga kitsaks. Juba esimestel tööalastel välisreisidel asus ta arendama teadussidemeid ka teiste riikide teadlastega. Algul oli selleks Saksa Demokraatlik Vabariik, hiljem lisandusid välissidemete nimistusse aga üha uued ja uued kõrgkoolid ja firmad ka Saksamaa läänepoolses osas. Tema kaasabil loodi tihedad ja sõbralikud suhted Helsingi Tehnikaülikooli energeetikutega. Aastal 1989 asus Juhan Laugis juhtima TPI elektriajamite kateedrit, mis 1992. aastal nimetati ümber elektriajamite ja jõuelektroonika instituudiks. Võib öelda, et elektriajamite ja jõuelektroonika instituut on Juhani elutöö, mis vaatamata paljudele probleemidele ja raskustele on pürginud üha parema ja edukama tuleviku poole. Et teadustöö tulemused ei jääks paberilehtedele kolletuma, otsis Juhan innukalt sidemeid tööstusjuhtide ja ettevõtjatega. Instituudi normiks sai põhimõte, et iga kaitstav doktoritöö peab leidma rakenduse. Meie hulgast on lahkunud inimene, kelle elu oli täis tegusid. Elu lõputus ringkäigus vahetuvad põlvkonnad. Viimastel aastatel oli Juhani peamiseks sooviks tuua instituuti võimalikult palju noori doktorante, kes pärast kraadi kaitsmist asuksid tööle õppejõu või teadurina. Tänaseks on see soov ka suures osas täitunud.