Juhan Zingel

sünd: Saaga EAA.1296.1.384:144?107,1251,692,245,0 Helme kog.

Johann Zingel sündis 5. juunil 1842.a. ja suri 29.septembril 1915.a. Tema ostis 2, aprillil 1871.a. Riidaja mõisnikult Georg Constantin von Stryk'ilt Lahtre talu päriseks. Tema ehitatud on ka viimased Lahtre talu hooned, kokku kümmekond hoonet, milledest pärast kolhoosiaega on praegu püsti vaid kaks - elumaja ja osa ühest tallist. Need ehitati uuele kohale, lähemale naabertalu Matu-Tõnise piirile. Vanad hooned asusid nn. Teise-Lahtre piiril, kohe selle talu veel säilinud hoonete vahetus naabruses (ilmselt oli seal kunagi üks suure talu keskus). Seda kohta tähistab veel tänagi tollest ajast säilinud suur sirelipõõsas. Uus koht valiti sellepärast, et vanad hooned asusid heal põllumaal, mida kahju oli hoonete alla raisata.Uus, praegune asukoht oli allikane ja ei olnud põlluks nii sobilik. Samas tekkisi uue asukohaga omad probleemid - loomalautade läheduses olevad allikad tegid karjatee väga poriseks.

  Johann Zingel oli abielus kaks korda:

 Abikaasa Anu  Näuk-Zingel (03.12.1842- 01.09.1874)

 Lapsed: Riin Zingel (sünd. 24.06-1865) - abiellus talusulase Henrik Toomasega;

                 Henrik Zingel (23.11.1869-25.10.1874).

 Abikaasa Amalie Johanna Leppik-Zingel (13.06.1857 -11.05.1918).

 Lapsed: Paul Gottlieb Zingel(Sillaste) (17.03.1876-05.09.1945);

Alide Marie Zingel-Solo (12.10.1877-1911);

Johanna Helene Zingel-Kadak (21.10.1879-23.09.1956);

Rosalie Katarina Zingel-Värk (23.03.1882-31.03.1928);

Minna Amalie Zingel-Reuth(05.07.1884-1969);

Ella Pauline Zingel (03.11.1887-25.12.1915);

Arthur Johannes Zingel (28.09.1890 - 18.09.1966);

Otto Zingel (1896).

  Hans Martin, kes oli Lahtre Matsi tütre Anu pojapoeg, on 1926.a. ''Eesti Kirjanduse'' nr.7 veergudel Johann Zingelist  pikemalt kirjutanud järgmist:

  Mats suri 23.okt.1869.a. Ka mõisahärra sõitis tema matustele ja pani oma poolt pärja hauale. Aga ühes Matsiga maeti ka seni perekonnas valitsenud vaim, mis vaatas mõisahärra kui jumalast seatud leivavanema peale. 10 põlve olid selle Leedumaalt tulnud lihuniku järeltulijad härradele truud orjad olnud ja nad olid kaotanud mälestuse oma endisest vabadusest, aga 11. põlv hakkab Matsi pojas Juhanis Eesti kodanikuna oma painutatud selgroogu sirgu ajama. Talu oli ostulepinguga mõisast vabanenud. Krediitkassa laenuga oli härrale võlg tasutud ja asi oli ainult  protsentide maksmises, kuid see ei sundinud enam härra ees kummardama.

 Ja Juhan ongi iseseisev mees, kes teotseb Eesti kodanikuna. Ta on seltskonnategelane ja kohalikes ametites ei pääse enam kokkupõrkest oma härraga. Eriti teravad on need C.R.Jakobsoni ''Sakala'' ilmumise ajal, sest Juhan on tuline jakobsonlane, kuna härra jälle Jakobsoni silmaotsaski ei sallinud ja ''Sakalat'' isegi mõisa postitaskus vedada ei lasknud. F.v.Strykil olid Jakobsoniga mõned kohtuprotsessid, mis kestsid pikemat aega, ja korraga toetas tema ustavama orja poeg tema vastase poliitikat ja käis Viljandis koosolekuil.Siiski ei pidanud härra lugu ainult oma ees lömitajaist, vaid tal oli arusaamist iseseisvusest ja mehisest ülesastumisest. Nõnda tähendanud ta Jakobsoni surma puhul üsna avalikult, et ''see oli üks mees, kes ennast kuhugi poole väända ei lasknud''. Mõistagi, miks rahva seas jutt levis, et saksad olla nende juhi kõrvaldanud.

  Härra vahekorda Lahtre Juhaniga  selgitab, et kord teerevideerimisel võttis härra vastu terve valla tee peale Lahtre Juhani osa. Juhan pidi tee uuesti tegema ja teatud päeval kahe hobusega mõisa ilmuma, et härrat teed vaatama sõidutada. Mainitud päeval rakendas Juhan hobused tõlla ette ja sõidutas härra teele; küsis aga seal kohe, kas härra on teega rahul. Jaatavat vastust saades kobis Juhan oma tee lõpul pukist ja hakkas hobuseid lahti rakendama. Härra karjuma: kas sa hull olema ja mind tõllaga teele jätma. Juhan aga tõendas oma kohuusetäitmist, et härra on tee ära näinud ja tagasisaamine pole enam tema asi. Härra inimklikumaks muutumisel sõidutas Juhan ta tagasi  mõisa.

  Karskusseltside asutamise ajal sai Lahtre Juhanist karsklane, mis tõi rahva seas palju pilget, sest enamikul puudus arusaamine karskuse tähtsusest. Ka muidu ei leidnud Juhan niisugust lugupidamist kui isa, sest uuendusi ja iseteadvat elu peeti lihtsalt upsakaks enese ülehindamiseks. Nõnda lauldi kadunud Lahtre Juhanile:

   Oled kena mehekene;       

   sul käib ajalehekene;

   ilmast palju tarkust tead, 

   naabrimehi narriks pead.

   Uhkust on sul hirmus palju, 

   igas sõnas oled valju.

   Zingel jäta karskus maha:

   see ei too sul kopkat raha.

   Karskusmehed pole rikkad,

   kõnnivad kui narrid sikad.

   Ela eesti mehe moodi; 

   kas sind narriks ilma loodi!

   Aga mitte üksi vaimlises, vaid isegi majanduslikus elus puudus enamikul arusaamine uuendustest, ja kui Lahtre Juhan karjapidamise peale suuremat rõhku hakkas panema ning tarvitusele võttis, et soe piim tuleb peale lüpsmist külmas vees jahutada, siis lauldi Juhanile:

   Pere kaebab näljahäda

   kaevupiim on hirmus mäda. 

   Kui nad seda piima söövad, 

   siis nad kõhust lahti löövad.

  Ja nüüd on see üldiselt tuntud ja juba teostatud tõsiasi. Nõnda muutub aeg.

Kaks abielu, esimene naine suri ja sellest tütar Riin, kes abiellus vaese sulasega nimega Henrik Toomas.

surm Saaga EAA.1296.1.422:226?900,451,819,146,0