Maria Pärnamäe (Oja)

• OJA EELK Kõpu kogudus; Personaalraamat; 1877-1939
• OJA Personaalraamat XXV (saksa pihtkond, kirikumõis, ...); 1877-1899
• OJA Personaalraamat XXVI (Viljandi pastoraat, Päri, ...); 1900-1936 Marie Ojal olid paksud tumedad juuksed, õrn valge nägu ja roosad põsed. Mariel olevat enne kopsupõletike põdemist olnud hea kõrge sopran olnud, tütar Wilhelmine mäletab teda aga ainult alti laulmas, aga häälematerjali tal oli. Ta õppis õmblemist pisut ja kokakunsti ning läks Mäo mõisa Paide kihelkonda ühe erru läinud vana kindrali kokaks ja uhkustas alati sellega, et kaks lõunat on isegi kubernerile teinud. Mõisa tuli kärneriks (aednikuks) Anija valla mees Johannes Pärnamäe. Armusid ja et Johannesele tekkis naitumise plaan, siis läks ta Purdi mõisa, mis oli Mäost 12 versta kaugel. Peale abiellumist rändasid nad Läänemaale Oiderma mõisa, et omale paremaid elutingimisi saada. Marie hakkas Oiderma mõisas inimestele välja õmblema ja isa oli aednik. Sealt kolisid nad mõneks ajaks Tallinnasse, sealt aga Virumaale põhjaranniku lähedale Türsamäe mõisa. Johannes asus taas aedniku koha peale ja Marie hakkas rahvale õmblema. Johannes igatses omaette olemist ja sai viimaks kaubale Voka vallast Vaivina külast ühe talu peremehega, kellel oli võimalik müüa raba servale liivakõrgendiku peale väikese paari vakamaa suurune popsikoht. Johannes tegi sinna väikse maja, köök ja tuba, aga ilusa rohuaia ka, ta hakkas raudteel tööl käima, see oli sääl päris lähedal. Kui marjapõõsad suuremaks kasvasid, hakkas Marie marju Sillamäele suvitajatele müümas käima. Aga see Sillamäe suvituskoht oli Vaivarast küllaltki kaugel, oma 7-8 kilomeetrit. Aga kogu selle tee ära käia marjakorvid üle õla, ega see olnud kerge.

Venemaal möllas veel kaua kodusõda. Meil Eestis aga loodi Eesti Vabariik. Kui tuli kevad 1919, siis hakati parunite mõisu rahvale jagama. Kõigepealt said need maid või asundustalusid, kes olid sõdinud Vabadussõjas, ja viimaks kui üle jäi maid, said ka kehvikud, kellel oli palju lapsi. Sinna kuulus ka meie pere. Ega siis muud kui maa oli käes, läksime elama Päite asundusse Virumaal, Voka vallas asus see. Meie väike majake jäi veel vanasse kohta, elama asusime ühte vanasse teeäärsesse kivist kõrtsihoonesse. Sääl lähedal oli ka üks tuuleveski ja seda vana kõrtsi hüüti veskikõrtsiks. Elumaja ja puud-põõsad toodi vanast kohast ära.

/Wilhelmine Kuurbergi mälestuste põhjal/