Priidu Vaher

Ka Frido, u.k.j. s. 25.3.1845

Ain Sarve märkmetest (Priido Vaheri lehelt):

Leili Laarman-Sarvelt (..81&) 18.06.2001:

. . 7& Liia ema oli Jõgeval raudteejaama raamatukioskis lehemüüja, sellepärast oli neil Jõgevaga sidemed.

..7 Andre (- vt onu Andre) oli Tapal advokaat. 1936.a. talvel olime Jõulude ajal Valgjärvel, sealt läksime Leegustele Valve sünnipäevale, siis Valka Uttide juurde. Uttide juures demonstreeriti meile koolipoissi Olafit, kellel oli suur hulk ajaloofakte pääs. Sealt läksime edasi onu Karli (..4) juurde, kes oli vanapoiss. Talle oli Vabadussõja eest antud talu Kiltsi mõisa südames. Ta oli Venemaad mööda reisinud uhke mees ja tal oli türgi naise king. Ise ütles, et võtab siis naise, kui leiab sellise, kellele see king jalga läheb. Uut aastat võtsime Karli juures vastu ja mina proovisin seda kinga ka omale jalga ja ennäe imet - see mahtuski mulle jalga (mul oli jalg nr. 34 ja veel noor). Aga siis üteldi: “Näe, ühele mahub jalga, aga midagi pole teha, Henn on selle juba ära võtnud!” Seal tehti vana-aasta õhtul igasugu vigureid, lasti näiteks sõrmust suuga jahutaldriku seest valja otsida, siis neid küünlate ujutamisi ja ennustamisi. Uue aasta hommikul läksime Vao mõisast läbi, seal oli onu Pritsul koht. Seal nägime neid poisse - Leod ja Vollit. Seal me ei olnud kaua. Läksime edasi Tapale onu Andre juurde. Onu Andrel oil kaks tütart - Rutt ja Iris - ja poeg Taavi.

Onu Andre oli olnud küüditatud ja kui ta tagasi tuli, hooliteses Mamm (..8 Julie) ta eest, et ta jälle korda saaks. Siis oli ta alguses oma naisevenna juures Jõgeval ja sealt läks ühte roosikasvandusse tööle. Õhtuti käis Jaani (..86) ja Riitta juures teed joomas. Üks tema endine tuttav õpetaja Ainomäe tahtis temalt klaveri välja petta. Selle klaveri lugu oli järgminne: Kui Andre oli küüditatud, oli klaver antud onu Pritsu kätte, kes pidas teise äraküüditatud venna Karli kohta. Karl surigi Siberis nälga, osa tema varandust jäi ka Pritsu katte. Pritsu pere klaverit ei tahtnud, siis leppisime kokku ja tõime selle klaveri meile. Marju hakkas juba tunde võtma. Kui onu Andre tagasi tuli, tahtis ta klaverit ära müüa, et elatisraha saada. Siis tuli ta meile koos selle Ainomäega, kes pidi selle klaveri ära ostma umbes 2000 rubla eest, mis oli väga odav hind (leivapäts oli siis 14 rubla). Minu ema õhutusel laskis Henn selle klaveri ära hinnata, et ei saaks seda odava hinna eest välja petta. Hindamisel oli vahe ligi kuuekordne - selle Oskar Heine klaveri eest oleks võinud saada 8—12 tuhat. Henn soovitas onu Andrele, et ara müü talle, ma ostan ise. Minu ema ka õhutas, et lapsed juba mängivad, ärge müüge klaverit ara. Henn laenas siis poole raha akadeernik Eichfeldilt, kellele ta tõlketöid tegi, mina laenasin Olimanilt teise poole. Nii jäi klaver meile. Need laenud jäid mõlemad lõpuni tagasi maksmata. Ollman ütles veel - kui sa kunagi rikkaks saad, küll sa siis ära maksad. Aga siis ta suri ära. Eichfeld suri ka ära ja Hennul jäi temalt osa tõlketööde raha saamata, aga nii jäi ka selle klaveri võla lõpuosa maksmata.

Henn Hennu poeg Sarve märkus selle klaveri juurde:

See klaver oli minu lapsepõlve klaver. Õppisin sellel mängima ja see oli kogu Muusikakeskkooli aja minu harjutamisklaver. Hiljem, kui kodus ruumi vähemaks jäi, sai see vend Priidu juurde, kus Margit sellel mängis ka natuke. Nüüd on seesama Oskar Heine klaver taas minu kodus, restaureeritud ja hääles (pisut õigest madalam, nagu ta on kogu minu eluaja olnud) ja ma saan sellel aegajalt mängida.

Abielu ja pere - Personaalraamat IVc. Schul-Zilke; EAA.1293.1.303; 1877-1928, 1932 http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=19&iid=200704446274&img=eaa129...