Zinaida Mölder-Kovalenko

sünd Saaga TLA.1411.2.61:21?820,2502,4191,722,0

Poeg Borissi jutustuste põhjal: Zinaida koos poja Borissiga tuli peale abikaasa surma tagasi Eestisse 1920. a.ja asusid elama koos oma ema Olgaga Vene tn 24 II korrusele. Nendega koos elas ka ema isa Arhip Dorofejev. Ema abikaasa oli surnud. Hiljem üürisid nad Pikk tn 36 Toompea poolse osa V korruse, kus oli ka õmblusateljee ja -kool. Zinaida oli üks Tallinna tunnustatumaid seltskonna õmblejaid ja õmbluspedagooge. Perekond elas äärmiselt kokkuhoidlikult, kuid kuulus siiski kõrgemasse keskklassi. Zinaida külastas iga paari aasta tagant Pariisi, et hoida ennast kursis kõrgmoega. 1940. a. venelaste tulekul tõsteti nad Pikalt tänavalt välja, koliti Narva mnt-le majja, mis põles märtsipommitamisel, nagu ka õe Harju tänava maja. Kokkuhoiu tõttu lõpetas poeg Gusti, kuna siis oli võimalik maksta Viktori õppemaksu, kes õppis Tartu Ülikoolis meditsiini.

Anne Mölderi mälestused vanaemast: Ise mäletan vanaema lühikese paksukese daamina, kes püüdis mulle õpetada keeli ja head käitumist. Minu mälestustes oli ta juba tubane ja natuke eluvõõras. Tal oli valge bolonka Bobik, kes oli talle kõrvade eest, sest lõpuks oli ta peaaegu kurt. Elas Rohu tänaval kasupoeg Viktoriga. Oli väga heasüdamlik. Isa jutustustest meenub veel, et perekond ei kiitnud vanaema abielu eriti heaks. Mehe perekonnaga ei suheldud eriti tihedalt.

Vanaema õmbles mulle satsilise kreemika peokleidi, mis pandi mulle selga ainult visiitidel vanaema juurde, sest see oli lootusetult ajast maas. Praegu oleks see jälle IN: Olin lapsena selle üle väga õnnetu, sest kleit tundus imekena. Vanaema õpetas ka minu ema väga hästi õmblema. Vanaema kinkis mulle palju lapsele huvitavat pudi-padi (salmikuid, karpe jm). Kodus on vanaemast jäänud portselani, millega katame laua eriti pidulikel juhtudel.