Arnold Lindermann

sünd vkj. 19. detsember 1910

Vendade Lindermannide salk 1954-55

1949. a. märtsiküüditamisest saadi Räägumetsa talus aegsasti teada. Et Arnold Lindermann end juba varjas, otsustasid ka ema Anna ja Paidest ülekuulamiselt koju saabunud vend Johannes ajutiselt metsa varjule minna. Koju haigevoodisse jäi vaid 73-aastane vanaperemees Hans Lindermann. Ja küüditajad jõudsid ka Räägumetsa tallu. ”Kulak” Hans Hansu poeg Lindermann võeti haigevoodist kaasa, talu rööviti paljaks. Hiljem saabusid kirjad küüditatutelt teatega, et Hans Lindermann olla ühes jaamas tõstetud rongilt välja, surnult või surijana. Arnold Lindermann võeti kinni 26. aprillil 1957 Kurista metskonna Pendre vahtkonna metsavahi August Pärna poolt, kes talle mürki sisse andis. Sellele järgnesid teised sissekukkumised, mille tagajärjeks oli kohtuprotsess. Aeg oli jõudnud juba niikaugele, et metsavendadega tegeles sõjatribunali kõrval ka ülemkohus.

ENSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegium koosseisus eesistuja Pihoja, rahvakaasistujad Veimann ja Arro, sekretär Gutkina, prokurör Jakobson advokaatide Aidi, Levini, Kattai ja Glickmanni osavõtul vaatas Tallinnas 7., 8. ja 9. oktoobril 1957. a. kinnisel istungil läbi nende kriminaalasja. Karistused olid järgmised: 25+5

LINDERMANN, Arnold, Hans, s. 1911 Järvamaa Väinjärve v. Metsanurga k., 6 kl., talupoeg, elas illegaalselt, arr. 27.04.57, ENSV ÜK 09.10.57 §58-1a, 58-11, 25+5; Mordva ANSV Dubravlag, vab. 26.04.72. Metsavend. Avaldatud uuesti. [26342, 1895K]

Loe täiendavalt:

• http://www.nahkanuia.net/?p=144
• http://www.esm.ee/public/projektid/5/popup/lindermann/25.html
• http://metsavennad.esm.ee/

In memoriam! Mõlemad vennad Lindermannid on nüüd surnud ja maetud Koeru uuele kalmistule. Arnold jõudis veel enne surma püstitada varem surnud venna Johannese ja enda nimega hauakivi. ”Ega pärast meid seda keegi enam ei tee,” ütles ta.

• https://www.youtube.com/watch?v=XOTWkp_M3oQ Metsavennad (7.04 Arnold Lindermann)

Temast raamatus: Puhake, paremad pojad III. / Martin S. Kull. Sarjast Metsavenna-eri. Eesti Ajalookirjastus, Tartu, 2013.

Lindermannide pere, kuhu kuulusid isa Hans, tema naine Anna ja pojad Johannes (1905) ning Arnold (1911) elasid Eesti Vabariigi ajal Järvamaal Väinjärve vallas Metsanurga külas suures ja õitsval järjel Räägumetsa talus. Kolmas perepoeg August oli abiellunud ja elas koos oma naise Miraldaga omaette samas vallas Merja külas Läänemäe talus. Esimene hoiatav märk eelseisvatest rasketest aegadest saabus 1940. a. sügisel, mil enam kui 200 ha suurusest talust lõigati „Maata ja vähese maaga talupoegade maaga varustamise Järva maakonna komitee“ otsusega 28. oktoobrist 1940 ära 121,28 ha. Selle löögi elas talu üle, Räägumetsa inimesed elasid üle ka 1941. a. küüditamise, sest sel korral neid kummalisel kombel veel rahva vaenlasteks ja külakurnajateks ei tunnistatud. Algas II MS. Vanim Lindermannide vendadest, Johannes, pääses nii saksa kui ka vene sõjaväest tervislikel põhjustel – tema paremas käes oli diagnoositud luutuberkuloos. Teine poeg, Arnold sai 1944. a. veebruaris kutse saksa sõjaväkke. Arnold otsustas teisiti, põgenes metsa. Sõda sai läbi, Johannes oli isakodus, Arnold aga, kartes nüüd sattuda vene sõjaväkke, redutas endiselt metsas. Legaliseeruda otsustas ta alles 1945. a. septembris.Ta kirjutas end sisse naabruses asuvas Pajusi vallas oma hea tuttava Jaan Rajamäe talus. Tegelikult aga aitas oma isakodus metsa teha ja muudeski töödes. 1945. a. augustis, kuu enne metsast välja tulekut, oli ta metsas kohtunud Eduard ja Elfriede Holmiga, oli nendega koos punkris mõni nädal. 1949. a. märtsi lähenedes kogunes Räägumetsa elanike pea kohale pilvi. Pereisa Hans oli tunnistaud kulakuks. Kaks päeva enne küüditamist, 23. märtsil 1949 tulid NKVD-mehed Räägumetsale, arreteerisid Johannes Lindermanni ja viisid Paide julgeolekumajja, kus teda peksti ja piinati kaks nädalat. Seejärel lasti Johannes julgeolekust siiski minema. Hoiatati teda aga, et Räägumetsale tal enam suuremat asja pole, sest tema kulakuks tehtud isa Hans on Siberisse viidud ja ema ning vend Arnold kuulutatud väljasaatmisest kõrvalehoidumise eest tagaotsitavaks. Miks Johannest, kes ju samuti oli kuulunud küüditavate nimekirja, edasi vahi alla ei jäetud, on teadmata. Võib-olla oli see lihtsalt kogemata juhtunud prohmakas. Teise variandina tuleb kõne alla, et nii lootis NKVD Johannese kaudu edaspidi jõuda jälile Räägumetsa talu teistele pakku läinud liikmetele – Arnold ja Anna Lindermannile. Kui Johannes nüüd võimude käest aprilli algul oli pääsenud, ei läinudki ta enam rüüstatud isakoju, vaid läks naabertallu, kus elas oma perega nende hea tuttav Jaan Nõmmiksaar. Seal sai ta peagi kokku oma venna Arnoldiga, kes samuti ei julgenud koju enam nägu näidata. Arnoldilt sai teada, et kui nende pere oli kuulnud eelolevast küüditamisest, olid Arnold ja ta ema läinud kodust ära, matnud enne väärtuslikuma majakraami ja toiduaineid maha, ja varjunud esialgu talu ligiduses olevasse heinaküüni. Vanaperemees oli sel ajal raskesti haige ega suutnud voodist tõusta, jäänud koju. Kes liikumisvõimetut vanainimest ikka kuhugi viima hakkab, mis oli aga vägagi naiivne ja asjatu lootus. Ühes kirjas koos vanaperemehega koos küüdirongis viibinud inimene on rääkinud, et sõitnud Hans Lindermanniga kuni Tomskini. Hans oli jäänud väga nõrgaks, et ei jõudnud ise tõusta. Teda olevat lubatud haiglasse viia, toodi küll vagunist välja, aga rohkem temast ei kuuldud ega nähtud, see olnud 11. aprilli hommikul. Arnold Lindermann koos vennaga varjusid siis metsa, toiduvarud olid neil esialgseks vastupidamiseks olemas, sest enne olid need talust ära toimetaud ja metsa peidetud. Elaniketa jäänud Räägumetsa talu elumaja lõhkus mõne aasta pärast maha uusmaasaaja Saarmase miilitsast poeg, kes viis palgid Tartusse ja ehitas neist seal maja. Nüüd siis algas Lindermannide pere ligi 8 aastat kestnud metsavennaelu. Aastatel 1950-1954 kuulusid vennad Lindermannid Järvamaa tuntuima metsavendade juhi Ülo Altermanni salka. Selle salga 15. augustil 1953. a. teostaud Kahala poe röövimisel sai Arnold Lindermann endale fotoaparaadi Ljubitel, millega on tehtud palju pilte nende tookordsetest oludest ja tegudest, milledest mitmed on ka selles raamatus ära toodud. 1954. a. kevade hakul oli ta teinud Arnoldile ettepaneku minna Päinurme kanti oma endisest punkrist ära tooma kahte naist, kes olla sinna kahekesi juba sügisel elama jäänud. Altermann ei teadnud, et tema kunagisest võitluskaaslasest Lembit Markusest oli saanud äraandja, kes oli kinni võetud ja julgeoleku poolt 30. septembril 1953 agendiks värvatud. NKVD heaks töötas ka tema ämm Johanna Martins. Seega Päinurme punker oli võetud valve alla ja sinna seatud lõks, kuhu Ülo Altermann ja Arnold Lindermann ka langesid. Puhkenud tulevahetuses sai Altermann surma. Arnoldil õnnestus raskelt haavatuna varitsejate küüsist pääseda ja lõpuks kodupunkrisse tagasi jõuda. 6. oktoobril 1954 lasi Arnold püstoliga maha oma ema, too olevat seda ise palunud, et teda ei jäetaks venelaste kätte ja kuna oldi sunnitud punkrist lahkuma, ei saadud 77-aastast ema kaasa tarida. Surnukeha jäeti punkrisse. Hiljem mattis külarahvas Räägumetsa vanaperenaise Anna Lindermanni Koeru surnuaiale. Kohus metsavendade üle peeti 7.-9. oktoobrini 1957. Arnold ja Johannes Lindermann said 25+5. Johannes ja Arnold Lindermann elasid vangilaagrid üle ja veetsid peale vabanemist oma viimased elupäevad nende vanema venna Augusti lesele Miralda Lindermannile kuulunud Läänemäe talus Merja külas. Kõik kolm venda puhkavad Koeru surnuaial.