Start My Family Tree Welcome to Geni, home of the world's largest family tree.
Join Geni to explore your genealogy and family history in the World's Largest Family Tree.

Eesti metsavennad

Eesti metsavennad

« Back to Projects Dashboard

view all

Profiles

  • Jaan Tiimann (1915 - 1949)
    sünd Saaga EAA.1237.1.504:141?310,1298,2898,388,0 PR Saaga EAA.1237.1.510:217?3273,1354,332,58,0 TIIMANN Jaan Jaan s Järvamaa Särevere v elas illegaalselt Metsavend Tapetud haa...
  • Vello Petersoo (1917 - d.)
    Soomepoiss - langes metsavennana.
  • Kalju Rebane (1922 - 1945)
    Foto: Arvi Kriis. Mart Roos, Kristjan Tuvikene ja Valev Kaska Nursi teeristil Eesti metsa­vendade mälestuseks püstitatud mälestuskivi juures. Nursi(Lükka) punker kus ...
  • Ants Vaadre (1925 - 2016)
    Lahkus soomepoiss Ants Vaadre VAADRE Ants, alikersantti, s. 6. VI 1925 Tallinnas. Õpilane. Soome armeesse 25. XI 1943, teenis soomuslaeval Väinamöinen ja mereväe autokompa...
  • Elmar Reisenberg (1906 - 1988)
    Elmar Reisenberg (22. mai 1906 Muri talu, Aidu vald, Viljandimaa – 4. juuni 1988 Düsseldorf) oli eesti jurist. Eesti Üliõpilaste Seltsi vilistlane.1941-1944 metsavend. ...

Metsavennad olid mehed ja naised, kes aastatel 1940-1941 ja alates 1944. aasta septembrist, mil Eesti oli okupeeritud nõukogude võimu poolt, sõdisid relvastatult okupatsioonivõimu vastu. Metsavendade võitluse eesmärk oli kaitsta oma perekondi ja iseennast võõrvõimu vägivalla vastu. Nad lootsid taastada Eesti iseseisvuse.

Metsavendi oli sõjajärgsel ajal kokku tõenäoliselt umbes 30 000. Ühel ajal tegutses metsades kuni 15 000 meest ja naist. Suurim metsavendade organisatioon oli Relvastatud Võitluse Liit, mis tegutses aastail 1945-49. RVL-i tähtsamad juhid langesid võitluses 1949. aasta suvel. Viimane vabadusse jäänud RVL-i liige Johannes Lillenurm suri Läänemaal metsavennana 1980. aastal. Suuremad lahingud metsavendade ja vene julgeolekuüksuste vahel lõppesid Eestis 1953. aastal. Siiski peeti üksikuid lahinguid veel 1957. aastani. Lahinguid löödi sageli sundolukorras, kui tuli vastu astuda julgeolekuvägede haarangule või punkri piiramisele hävituspataljoni poolt. Kuna vastane oli tavaliselt ülekaalukas, planeeriti oma operatsioonid hoolikalt ette ja katsuti tegutseda kiiresti ja ootamatult.

Metsavendi langes lahingutes umbes 2000 ja hukkus vangilaagrites teist samapalju. Viimased elusalt kätte saadud tegutsevad metsavennad areteeriti 1967. aasta suvel Võrumaal. Need olid Hugo ja Aksel Mõttus. August Sabbe (1. september 1909 – 28. september 1978) oli Eesti viimaseks metsavennaks peetav mees, kes langes Paidra ja Leevi küla lähedal arreteerimiskatsel, uputades end Võhandu jõkke.

Kasulikku teavet:

Metsavennad olid mehed ja naised, kes aastatel 1940-1941 ja alates 1944. aasta septembrist, mil Eesti oli okupeeritud nõukogude võimu poolt, sõdisid relvastatult okupatsioonivõimu vastu. Metsavendade võitluse eesmärk oli kaitsta oma perekondi ja iseennast võõrvõimu vägivalla vastu. Nad lootsid taastada Eesti iseseisvuse.

Metsavendi oli sõjajärgsel ajal kokku tõenäoliselt umbes 30 000. Ühel ajal tegutses metsades kuni 15 000 meest ja naist. Suurim metsavendade organisatioon oli Relvastatud Võitluse Liit, mis tegutses aastail 1945-49. RVL-i tähtsamad juhid langesid võitluses 1949. aasta suvel. Viimane vabadusse jäänud RVL-i liige Johannes Lillenurm suri Läänemaal metsavennana 1980. aastal. Suuremad lahingud metsavendade ja vene julgeolekuüksuste vahel lõppesid Eestis 1953. aastal. Siiski peeti üksikuid lahinguid veel 1957. aastani. Lahinguid löödi sageli sundolukorras, kui tuli vastu astuda julgeolekuvägede haarangule või punkri piiramisele hävituspataljoni poolt. Kuna vastane oli tavaliselt ülekaalukas, planeeriti oma operatsioonid hoolikalt ette ja katsuti tegutseda kiiresti ja ootamatult.

Metsavendi langes lahingutes umbes 2000 ja hukkus vangilaagrites teist samapalju. Viimased elusalt kätte saadud tegutsevad metsavennad areteeriti 1967. aasta suvel Võrumaal. Need olid Hugo ja Aksel Mõttus. August Sabbe (1. september 1909 – 28. september 1978) oli Eesti viimaseks metsavennaks peetav mees, kes langes Paidra ja Leevi küla lähedal arreteerimiskatsel, uputades end Võhandu jõkke.

Kasulikku teavet:

Harjumaa metsavendade tegutsemine ei kujunenud nii teguderohkeks nagu Lõuna-Eestis. Pealinna läheduse tõttu oli Punaarmee liikumine seal tihe, kuid metsavendi oli seal rohkemgi kui teistes maakondades. Eriti palju saabus sinna mehi Tallinnast. Kuigi linnast väljumine oli rangelt keelatud ja teed tõkestatud, põgenesid mehed neid linnas ähvardava ohu eest. Põgenike hulgas oli nii Punaarmeest ära jooksnud sõdureid ja ohvitsere, kui ka mobilisatsiooni ja arreteerimiste eest kõrvalhoidjaid. Enesealalhoiu soovist tingituna tegutseti väiksemates gruppides, mis paiknesid maakonna lõuna- ja lääneosas, kus maastik oli metsarikkam ja soine.

Üks suuremaid metsavendade kogunemiskohti Harjumaal oli Kose ümbrus, mille suured metsarikkad alad asusid otse Kautla naabruses. Sealsed metsavennad kuulusid ERNA grupi mõjupiirkonda.

Kaks suuremat metsavendade gruppi tegutses veel Varbola ja Rapla ümbruses. Esimeses oli ligikaudu 500 meest, teises umbes 200. Suur osa neist meestest oli relvadeta või siis puudulikult relvastatud.

Koitjärve ümbruses tegutsesid lennuväest põgenenud Eesti lendurid, kes olid ühenduses Lehtse ja teiste ümbruskaudsete metsavendadega. 27. juunil, kui Jägala laagrist hakati eesti lendureid Venemaale viima, õnnestus kahel Nõmme raudteejaama poole liikunud autol teistest eralduda ja põgeneda. Osa Jägalasse jäänud lendureid põgenes üksikult. Kokku põgenes laagrist 40 lendurit. Põgenikest moodustus 23-meheline rühm, mis jäi peatuma Kõnnus.

Lendurite laagri avastas keegi kohalik punane ja 13. juulil tegi laagrile haarangu umbes 250-meheline vene piirivalve ja NKVD üksus. Kuigi lendurid olid relvastatud ainult püstolitega, õnnestus suuremal osal neist siiski piiramisrõngast välja murda. Viis lendurit langes ebavõrdses võitluses.

Aasta hiljem avati selles lahingupaigas mälestuskivi, kus marmorplaadil olid ära toodud langenute nimed ja tekst:

"1941.a. juulis metsavendadena kommunistide vastu võideldes langenud."

Juuru valda Mahtra ümbrusse oli kogunenud umbes 240 metsavenda. Nende esimesed grupid olid asunud siia juba juuli algul. 28. juulil tulid Mahtra rabas Karumäel kokku selles piirkonnas tegutsenud metsavendade gruppide juhid ja ühisel nõupidamisel otsustati moodustada metsavendade koondüksus, nimetusega "Harju Malev".

Malevas kehtestati täielik sõjaväeline kord. Loonud sideme ERNA grupiga, saadi nende abiga raadioühendus Soomega, kuhu hakati andma luureandmeid. Vastutasuna saadeti metsavendadele Soomest relvi ja laskemoona, mis heideti alla langevarjudega.

3. augustil ründasid Järlepa järve ääres asunud metsavendi ja seal asuvat ERNA grupi raadiojaama, punaväelased ja hävituspataljonlased. Ründajad löödi tagasi, tappes 10 nende meest. Samal päeval toimus lahing ka Suur-Särge küla juures, kus vaenlane kaotas veel 3 meest. Metsavendade grupis oli kaks langenut.

Saanud 8. juulil teada, et Saksa relvajõud on lähenemas, tuli "Harju Maleva" umbes 60-meheline rühm Mahtra rabast välja ja siirdus Tamsi ja Songa küladesse, kus heiskasid Eesti lipud. Sama salk vallutas ka Habaja mõisa. Hiljem liitus salk Saksa üksustega, täites seal luureülesandeid.

Ka vahetult Tallinna ümbruses oli varjul palju mehi. Olles n.ö. käegakatsutavas kauguses hävituspataljoni ja Punaarmee üksustest, päästis neid ohtudest sageli vaid leidlikkus.

Nii õnnestus Vaida külas end ühes heinaküünis varjanud metsavendadel grupil neile haarangu korraldanud hävituspataljoni eest minema lipsata. Suures vihas panid hävituspataljonlased küünile tule otsa. Kuna metsavennad olid jätnud küüni 17,5 kg ammoniiti, hukkus plahvatuses 5 hävituspataljonlast, 8 viidi elumärkideta minema.

Kuigi Harjumaa metsades ja soodes tegutsenud metsavennad olid puudulikult relvastatud, löödi siiski enamus vastase rünnakuid tagasi. Muidugi said mitmed sealjuures surma või haavata. Eriti raskeks muutus selle piirkonna metsavendade olukord siis, kui rinne teatud ajaks Aegviidu joonel peatuma jäi ja vaenlane sinna arvukaid väeosi koondas.