Bernhard Välling

Sündis perre kõige noorema lapsena.Lapsepõlves põetud leetrid olid röövinud temalt kuulmis ja kõnevõime .Tol ajal haigekassat ei olnud ja perearst kodusid ei külastanud. Arstiabi oli väga kallis lõbu. See oli aeg kui kõikidel lastel ei olnud võimalik koolis käija. Ainsana oma perest saatsid vanemad poisi kooli ,selleks tuli ära müüa pere suur vara , paar lehma .Esimene käik Pihtlasse ebaõnnestus sest poisile see kool ei meeldinud ja ta tuli tagasi , nii et järgmine päev tuli uuesti teekond ette võtta .Kulutused oli tehtud , kooliraha makstud , poiss tuli uuesti kooli saata . Kui poiss tagasi tuli olid ta käsitsi tehtud jalanõud ( Pätid ) ära kulunud .Öösel õmbles ( Emm ) tema ema talle uued pätid ( saaremaa sussid ). Järgmine hommik pandi hobune vankri ette ja nii tuli uuesti see tuttav teekond ette võtta . Nii on see kooli minemine ajalukku läinud . Pealtnäha tavalist seika Bernhardi elus räägitud edasi põlvest põlve.

.Noore poisina omandas puusepa oskused , mida ta sai rakendada oma sünnikodus Otsa talu uue maja ehitamisel.Mingil ajal ta tüdines sellest ametist ja hakkas Kuressaares õppima peenemat rätsepa ametit. Seda ametit praktiseeris ta aastaid õpipoisina oma õpetaja kõrval (perekond Kütt).

Väikse poisina haiguse (leetrid) tagajärjel kurdistus , mis oli tema jaoks nii õnn kui ka õnnetus. Õnnetus sellepärast ,et inimesed ei pidanud teda täisväärtuslikuks , kuigi ta leidis palju sõpru oma vanuste seas.Võiks küsida siis miks " Õnn ".Aga sellepärast ,et tänu oma puudele ei mobiliseeritud teda kunagi ühessegi võõrväkke. Kui saabus sõda siis tema vanused noored mehed läksid sõtta ja uskuge enamus neist noortest meestest enam tagasi ei tulnud . Kui toimusid öised küüditamised Eestimaal jäi tema puutumatta ,sest tänu oma puudele oli apoliitiline . Kahjuks küüditati tema vend Eduard Välling , kes tagasi ei tulnudki ja samuti naaber talust onupoeg Osvald Välling kes teadmata põhjusel surid 11.03.43. aastal Irkutski obl. Taišet, Meie tema lapsed võime tänada taeva isa selle eest Bernhardil oli see puue , tänu sellele oleme meie sündinud ja olemas. Pealegi oleme kõik terved .Bernhard töötas elu lõpuni rätsepana , amet mis hoidis elus segastel aegadel kui ka vanaduspõlves. Tai jäi elulõpuni saarlaseks , ta oli väga uhke oma päritolu üle.
Lapsena ma mõtlesin , miks minu isa on nii vana.Kui mina sündisin siis minu isa oli 53 aastane. Tõtt öelda ma häbenesin teda kuna ta rääkis teistega viipe keeles ja oli lihtsalt kummaliselt teistsugune.
Mäletan kui olin 5. või 6. aastane viidi mind terveks suveks Saaremaale Ratla külla . Meelde on jäänud karjaskäik kadakate vahel ja lastega lakas magamine.Milline siiras rõõm oli oodata auto-kauplust ,et kätte saada oma limonaadi pudel ja päts sooja saia.Saiale sai määritud peale soola vee seest võetud võid .See imelihtne toit tundus sel hetkel olema parim asi meie lapsemeelses maailmas . Käisin koos oma täditütre pojaga teistel külas. Meelde on jäänud ka see ,et kui küla vahel kohtasin mõnda vanemat halli habemega meest , küsisid nad alati minult kelle poeg ma olen. Kui vastasin ,et olen pärit Otsa talust ( sealkandis tunti inimesi ikka talu nime järgi ) , olen Bärni Vällingu poeg , ei jõudnud nad ära imestada ,et Bärnil (Bernhardil) on nii noor poeg.Peale mida nad rääkisid nad minu isast mõne positiivse ja huvitava loo .Ma kuulasin viisakalt loo lõpuni ja jooksin edasi , kuna see ei teema ei olnud minu jaoks sel hetkel huvitav ... Kahjuks tänaseks päevaks on mul kõik need lood ununenud. Millest mul on küll väga kahju .Nii väga tahaks ma täna neid lugusid oma isast kuulata . Kuid juba siis ma mõistsin ,et minu isa on midagi enamat kui ma sinna maani oli temast midagi teadnud . Õppisin oma isa hindama alles siis kui teda enam ei olnud elavate kirjas. Mul oli enda pärast valus ... Kahjuks on see juba nii ,et oskame hinnata inimesi siis kui neid enam ei ole meie kõrval. Nüüd proovin päevast päeva neid asju tasa teha.
Seda põnevam on avastada tema tegemisi tagantjärele.

 Lisan siia katke " Kurtide inimeste elulood " kus kirjutatakse ka temast:  

Tollase algatuse silmapaistvamaim tulemus kurtide ajaloo vaatenurgast on Eesti Kurtide Ühingu 75. aastapäevaks ilmunud J. ja K. Kotsari koostatud kolmeosaline Eesti kurtide elu ajaraamat (1997), mis peegeldab Eesti kurtide elu aastatel 1920–1950.[13] Tegemist on nn kujutluskroonikaga, milles antakse kronoloogilises järjekorras ülevaade Eesti kurtide organiseerumise ja seltsielu põhilistest sündmustest.[14] Teose I osa kirjeldab siinsete kurtide elu-olu 1920.–1930. aastatel; II osas käsitletakse Eesti kurttummade kultuuri ja olmet sõjaeelses Eesti Vabariigis (majanduslik tegevus, koolitus, sport, seltsielu, trükised, tähtpäevad, sümboolika, suhted kirikuga, sidemed teiste maade kurttummade organisatsioonidega jne); III osas keskendutakse kurtide elule nõukogude perioodi 1940.–1950. aastatel. Nagu ütlevad autorid: Hinnanguid toimunud sündmustele on andnud asjaosalised ise, nii nagu see kajastub säilinud kirjalikes dokumentides (Kotsar & Kotsar 1997: I, 3). Kujutluskroonika koostajateks 1920.–30. aastatel on valitud Eesti Kurttummade Seltsi eestseisuse ehk juhatuse “kirjatoimetajad” ehk sekretärid Jaan Ernesaks (kuulja) ja Osvald Suits (kurt) ja 1940–1950 Ervin Reima, Evart Martinson, Endel Unt, Bernhard Välling ja Nikolai Rull, kuigi keegi neist otseselt kroonikat ei kirjutanud. Autorid ütlevad, et nn ajaraamatu põhiülesandeks on taastada nondel aastatel elanud kuulmiskahjustusega inimeste ja nende omakste isiksust, nende mõtteid, lootusi ja unistusi.
Eesti kurtide elu ajaraamat : Kolmas osa 1940-1950